Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
eriti paljuütlev.
20. sajandi ajalugu tähendab aga enamat kui lihtsalt üldist rahvusliku enesetunnetuse konteksti. Selle perioodi ajalooliste sündmuste ja protsesside tähtsus ei seisne mitte lihtsalt selles, et see võimaldab ajaloo valguses käsitada tänapäeva. See möödanik kujutab „kognitiivset kapitali” (Giordano ja Kostova 2002), mida need, keda nüüdisaja sündmused mõjutavad, kasutavad selleks, et mõista paremini oma praegust olukorda. See moodustab praeguste täiskasvanute elumaailma, sealhulgas nende oma, kellega ma välitööl kohtusin ja rääkisin. Nemad on olevikku kandnud mineviku erinevad palged, muutused sotsiaalsetes väärtustes ja eesmärkides, mida nad omakorda on kogenud, kuulnud ja õppinud varasematelt põlvkondadelt.
Esimene peatükk
AJALOOLINE TAUST
Eesti ala ajaloo pikki sajandeid iseloomustab jaotumine baltisaksa mõisnike vähemuseks, kel oli haldusvõim, mida nad pärast Eesti allutamist Tsaari-Venemaale jagasid Vene ametnikega, ning kohalike talupoegade enamuseks, mis püsis maata ja suhteliselt võrdsena14 hilise 19. sajandini. Olgugi et selle jaotuse absoluutsus on kaheldav (vt nt Plath 2009), annab niisugune olukord märku, et Eestit iseloomustas tunnustatud ja püsiva aristokraatia puudumine maarahva seas. See joon eristab Eestit ka paljudest lähinaabritest ja teistest Ida-Euroopa riikidest. Siiski võinuks kihistumine areneda, kui see ei oleks pidevalt takerdunud mõisnike praktilise sekkumise, ränkade elutingimuste ja pidevalt vahetuva poliitilise võimu tõttu. Esimene arvestatav kihistumisvõimalus saabus 19. sajandil seoses maade päriseks ostmisega, ent seda vähendasid muutused juba 20. sajandi alguses. Järgmise, 1920ndatel alanud stratifikatsiooniprotsessi surus aga täiesti maha Nõukogude okupatsioon.
Luterluse mõjul kujunes Eestis välja koolivõrgustik, pannes tugeva aluse varasele ja laialdasele rahvuslikule kirjaoskusele, mida hakati vastandama harimatusele õigeusklike naabrite, sh setode hulgas. Rahvuslik ärkamine tugevdas eestlaste kujutlust enesest kui vaimult tugevast rahvast; haridus linnakoolis muutus pealegi puhvertsooniks noortele, kel maal kitsaks läks. Rahvuslikku ärkamist iseloomustas mõnevõrra kahetine arusaam eestluse suhtest kristlusega: ühelt poolt oli tegu osaga „saksa ikkest”, teisalt euroopluse ühe alustalaga, milleta ka iseseisvat Eestit kuigi edukalt ette poleks saanud kujutada. Igal juhul lahutas uus vabariik kiriku riigist ja tänapäevaks juhib Eesti uskmatute eurooplaste edetabelit oma napi 16 % jumalasse uskujate osakaaluga (European … 2005: 9). Luterluse toodud maarahva laialdane kirjaoskus oli aga oma töö juba teinud.
Mullistuste periood: 20. sajand
20. sajandi jooksul koges Eesti põllumajandus ning sotsiaalne ja kultuurielu kolme väga põhjalikku muutust. Neil muutustel on olnud määratu mõju omandisuhetele ja põllumajanduslikule tootmisele, maaelanike positsioonile ja Eesti positsioonile maailmas. Kõigi nende muutuste keskmes on olnud Eesti ala suhted Venemaaga. Juba 1880ndate venestamispoliitika15, mille selgeimate näidetena tuuakse alati esile valitsemise ja koolielu venestamist, seostas siinse tuleviku ja püsimajäämise otseselt suure naabriga. See kogemus oli eestlastele tundmatu: baltisakslased ei olnud üritanud eestlasi saksastada.16 Rahvusliku vabadusliikumise laineharjal oli see uus kogemus üha laieneva lõhe eelmänguks.
EESTI VABARIIK 1918–1940
Eesti vabariik loodi Esimese maailmasõja järel Vene revolutsioonide ja kodusõja segaduses. Saksamaa kapituleerumisele järgnenud sõda Venemaa ja Eesti vahel sai ametliku lõpu Tartu rahulepinguga 1920. aastal. Venemaa tunnustas uut vabariiki, maksis arvestatavaid hüvitisi ning andis Eestile üle umbes 2000 km2maad ümber Petseri õigeusukloostri ja Narva linna. Piirilepe pidi olema rajatud „etnilisele printsiibile”, kujutas endast aga suuresti strateegilist militaarpiiri, hõlmates valdu, kus oli väga vähe eestlasi või setosid (Mattisen 1993). Nüüdne arusaam Petseri ümbruse kuulumisest setode asualasse pärinebki sellest ajast.
Maareform
19. sajandi rahvuslik ärkamine sõnastas saksa võimu all elatud sajandite mälestuse kui rahvuslike kannatuste pika orjaöö, mil eestlased oma vaimu lehvida ei saanud lasta ja pidid esiisade maal rentnikuna elama. Suhteliselt võrdsed sotsiaalsed tingimused, mis säärast perioodi üsna paratamatult iseloomustasid, muutusid ka rahvusliku enesekujutluse osaks ja kujundasid eestlastest ühtlasi üsna egalitaristlike veendumustega rahva (vt ka Jansen 2007: 279– 285), kes söandasid sakstele koguni teatavaid võrdsusnõudmisi esitada (nt Plath 2009). Üksiti mõjutas kohaliku (maa)haritlaskonna kujunevat mentaliteeti mitte ainult saksa, vaid ka soome ja vene kultuuriruumi lähedus (Jansen 2007: 375), kus oli baltisaksalike kõrval leida veel palju vaateid ühiskonnale.
Need jooned viisid koos Vene revolutsiooni ja Vabadussõjaga iseseisvuse väljakuulutamiseni 1918. aastal ja olid ühtlasi põhjus, miks 1919. aasta maareform võttis just säärase kuju, nagu ta võttis. Kesk vabadussõda ja sõduritepuudust pakkus see sõduritele materiaalseid ahvatlusi. Enne maareformi kuulus 58 % maast mõisatele ja 42 % päriseks ostetud taludele; kahel kolmandikul eestlastest ei olnud üldse maad (Ruusmann 1991, Rauba 2002 kaudu). Reform võttis maa jõuga mõisatelt ja jagas poole sellest talunikele; teine pool reserveeriti linnade ja külade laienemiseks, uurimisinstituutidele, koolidele jne. Juba riigile kuulnud kroonumõisad jäid riigi omandisse.
Sellised poolsotsialistlikud reformid olid võimalikud peamiselt seetõttu, et kogu ülemise kihi olid seni hõlmanud etnilised teised , kel uuel ajal enam sõnaõigust polnud. Ent ühtlasi takistasid samad reformid edasist kihistumist – mis eestlaste hulgas oli juba pikkamööda alanud –, takistades suuremate talude omanikel tarvitada maata talunikke odava tööjõuna. Nagu osutab Juhan Kahk (1994: 40–42), oli see üks kõige radikaalsemaid maareforme riikides, mis rajati pärast Esimest maailmasõda. Georg von Rauchi (1995: 48) sõnul tekitas maa andmine maaproletariaadile ka immuunsuse kommunistliku propaganda vastu.
Paljudest eestlastest said nüüd oma maa vabakasutajad. Uue riigi maareform muutis peretalud maaettevõtluse peamiseks vormiks. Kui varem olid väike- ja suurmajapidamised erilise vahetegemiseta koos toiminud, siis nüüd eelistati esimesi. Keskmiseks maatüki suuruseks kujunes 1930ndate lõpuks 22,7 ha, mis oli sajandivahetuse päriseks ostetud taludega võrreldes peaaegu poole väiksem (Eesti üld… 2002: 361). Muutuste käigus kadusid seni mõisate kujul esindatud suurmajapidamised. 1939. aastal elas üle 60 % elanikkonnast peretaludes, pooltel maaomanikel oli maad 10–30 hektarit; kolmandikul 1–10; 15 %-l 30–50 ja 5 %-l üle 50 hektari, enamasti ületamata 70 hektarit. Rikkaimate ja vaeseimate detsiilide maaomand erines niisiis umbes 70 korda ning keskmine ja suurim maaomandidetsiil umbes kolm korda. See erinevus on silmatorkavalt väiksem paljudest teistest Ida-Euroopa riikidest, nt Slovakkiast (Torsello 2003: 140–143) või Ungarist (Fél ja Hofer 1969, Bell 1984: ptk 2), ning me võime sellest järeldada suhtelist võrdsust võrreldes mitmete teiste Ida-Euroopa riikidega.
Hoolimata maapiirkondade talupoeglikust eluviisist muutus väiketalupidamine riigi edu aluseks. Kõige moodsamad ideed levisid kirjaoskaja ning haridust tähtsustava maaelanikkonna hulgas17, põllumajandusest kujunes 1930ndateks ekspordile suunatud Eesti majanduse peamisi harusid. Selle edu võtmeks paistab olevat laiaulatuslik põllumajandusühistute võrk ja põllumajandusnõustajate süsteem (vt nt Lillak 2003, Leetsar 2003). Eesti poliitiline võim püsis suurel määral põllumajanduslike ja sotsialistlike parteide käes ja riiklik majanduspoliitika toetas selgelt talunikke (Laaman 1936: 25). Rahvuse hälliks ja vabadusiha taimelavaks peetud maarahval oli ka suhteliselt kõrge prestiiž, kuigi üha enam elanikke liikus areneva tööstusega linnadesse: linnaelanikkond kasvas 27,2 %-lt 1922. aastal 32,8 %-ni 1929. aastal (Lillak 2003: 199, vt ka Tammaru 2001).
Iseseisvusaastatel jätkus juba rahvusliku ärkamise ajal alguse saanud Eesti oma eliidi kujunemine (vt ka Jansen 2007). Haritlaste kõrval kujunes ka majanduslik ja poliitiline eliit (Laaman 1936: 46–52, 69–73). Laias laastus 10 % elanikkonnast oli hõivatud kapitalistlikus mõttes palgatööjõuna. Enamik ettevõtjaid (45 % rahvastikust) töötas omaenda ettevõtte või talu heaks, kasutades peretööjõudu (Laaman 1936: 20).
Välismaised
Eri paigus oli ka enne vabastamisseadusi jõukamaid talusid, ent ükski allikas ei osuta nende kesksusele või isegi suurele tähtsusele tollases ühiskonnas.
Aleksander III valitsusajani oli iga uus keiser taas allkirjastanud vaherahu aastast 1710, mis võimaldas baltisaksa mõisnikel nautida teatud erikohtlemist, sh ei püütud seda piirkonda allutada vene õigeusu mõjule, vaid võimaldati luterluse ülevõimu.
Kuigi vaieldamatult iseloomustas eestlasi tol perioodil kasvav soov saksastuda, mida aga ärkamisaeg pidurdama hakkas.
1920ndatel oli Eesti maailmas esirinnas kõrgharitud elanikkonna protsendi poolest, jättes selja taha kõik teised Põhjala ja Balti riigid ning tegeledes lausa haritlaste ületootmisega (Laaman 1936: 28). Nende hulgas oli arvestatav osa maaharitlasi.