Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
on tõugatud alles nüüd sellesse „tagurlikku” positsiooni, mis on ülejäänud maailma talupoegade enamikku iseloomustanud väga pikka aega. 20. sajandi lõpul sai Eesti maainimesest esimest korda rahvuslikus ideoloogias kaasmaalastega võrreldes põlualune, kes kaotas võimaluse panustada võrdselt avalikku diskursusesse rahva tuleviku üle otsustamisel. Üks olulisemaid põhjuseid maaelanike varasemas kõrges positsioonis peitus nende osaluses moodsa Eesti ülesehituses. Iseseisvuse esimese tosina aastaga hakati Eesti maaelu kujutama aga moodsateks muutusteks võimetu elualana.
Teine peatükk
ARENG, KOGUKONNAELU JA MUUTUSED
Talupoegkond „kehastab tootmis- ja mõtlemisviise, mida peeti vastupidiseks nii kapitalistlikele kui sotsialistlikele arengutele,” ja mõlemad ideoloogiad kirjeldasid teda kui „progressi vastandit” ja „arengu tupikteed” (Leonard ja Kaneff 2002: 6). Eelmises peatükis kirjeldasin Eesti maaelanikkonna eristaatust, mis vältis nende kujutamist oma kaasmaalaste silmis säärase tagurliku rühmana. Maarahvas oli tugevasti seotud intellektuaalse eliidiga – ainsa suhteliselt vaidlustamata ja lugupeetud eliidiga, kes on mänginud olulist rolli mõlemas ärkamisajas, nii 19. sajandil kui 1980–1990ndatel. Talupoegkond ei olnud ülejäänud ühiskonnast lahku kasvanud, vaid kujunes Eesti rahva ellujäämise ja kannatuste üheks sümboliks. Sama harituna kui ülejäänud elanikkond, samal määral rahvamajandusse haaratuna, usu asjus mõõduka ja suhteliselt ebatraditsioonilisena pole maainimene paigutunud arengulistes hierarhiates madalamatele positsioonidele.
Ja ometi on üks joon, mis on maaelanikkonda teistest arenguliselt teatud määral siiski eristanud, problemiseerides maal elamist kui tervikut ja tuues kaasa arendavaid sekkumisi. Selleks jooneks on küla kui kogukond, mille vormilise organiseerimise katsed on iseloomustanud tervet 20. sajandit. Annan allpool põgusa ülevaate Eesti ala kogukondlikust elust, esmalt seetõttu, et see osutab mõnedele seto ja eesti külade äärmiselt olulistele üldistele erinevustele, ja teiseks viitab see modernsusekäsitlusele, millega eestlased end enne Nõukogude okupatsiooni samastasid ja mis koondab ühise nimetaja alla traditsioonilisuse, venelikkuse ja külakogukonna kui eestluse vastandid. Säärane ajalooline suhtumine lõi erilise õhkkonna kogukonnaelu idee ja kollektiivsuse ümber ka pärast 1991. aastat, mil Eesti puutus kokku lääne arusaamadega kodanikuühiskonnast, millest võeti üle nimelt formaliseeritud jooned. Just sellesse konteksti tuleb asetada ka uuritud arenguprogramm, mis apelleeris teatud „naasmisele kogukonnaelu juurde”.
Kogukonna ja arengu ajaloolisi aspekte
EESTI KÜLAMAADE JA KOGUKONNAELU JOONI
Mitmesugustest mullistustest tingitud muutuste tõttu külade kujundamises on raske osutada selgele ja püsivale külakogukonna tüübile Eesti ajaloos. Keskseks jooneks on olnud teatud alade, nt metsade, karja- ja heinamaade ühiskasutusest tekkinud side majapidamiste vahel. Teised ühisjooned kätkevad ühistegevusi, nt talguid, külapidusid ja ühiskarjatamist.
Keskmine Eesti küla on olnud väga tilluke. Siiani koosneb suur osa Eesti 4400 külast 3–20 majapidamisest: üle 60 % külades on vähem kui 50 elanikku (vt tabel 1) – ning iga pere haris pidevalt mitut küla territooriumil laiali paiknevat maatükki. Sellised maatükid võimaldasid teatud määral ühtlustada peredele kuuluva maa kvaliteeti, kuivõrd Eesti pinnas on lapiti väga erineva viljakusega. Majapidamised olid üsna hajali.
19. sajandi teisel poolel toimus talumaade kruntimine, mis muutis paljusid külaelu jooni. Kõige olulisemaks tuleb siinkohal pidada maa ühisomandi ja ühise haldamise tähtsuse kadu. Talud hajusid veelgi, kuna uute terviklike maatükkide väljaarvestamine nõudis maatükkide vahetamist ja uute majade ehitamist või vanade ümbertõstmist külast välja, uuele maatükile. See hajutas olemasolevad sumb- ja ridakülad ahel- ja hajaküladeks (Viires 2000). 19. sajandi lõpuks muutusid hajakülad Eesti territooriumil domineerivaks vormiks, kuid mõningast ühist identiteeti hoidsid alal teatavad ühismaad, mis säilisid 19. sajandi lõpuni.
Tabel 1. Eesti külade suurus (kohandatud Albre 2005 põhjal).
Lõuna-Eestis olid külad sealse künkliku topograafia tõttu eriti hajali. Ajaloolisel Võrumaal, kus paikneb ka praegune Põlva maakond, on see joon küllap kõige ilmsem. Seal oli majapidamise haritav maa terviklik juba varem. Gea Troska (1987: 61–62) väidab, et selles piirkonnas on raske üldse rääkida ühise identiteediga küladest. Vähemalt 17. sajandist peale on külapiiride olulisus ja haritava maa ühisomand tuntavalt vähenenud; parimal juhul on ühisomandisse jäänud karjamaa ja mets. Võrumaa külad olid pigem haldusüksused kui kogukonnad, mida vaadeldi terviklike ühikutena maksustamise eesmärkidel. Ea Jansen (2007: 147) viitab sellele, et „seadusandluse ajel [hakkasid] „ülalt” kujunema uued territoriaalsed kooslused, mis valmistasid pinda individualismile”. 19. sajandil koosnes 67 % küladest selles piirkonnas 3–5 talust, mis muutis Võrumaa külade väiksuse poolest eriti silmatorkavaks (Troska 1987: 62).
Võib oletada, et säärane hajutatus mõjutas inimeste ühiselu tugevasti. Kõik sündmused, mis kogunuks kokku suurema hulga inimesi, toimusid mõnes keskuses, nt küladest üpriski kaugel asetsenud kihelkonnakeskuses. Külapeod olid kas koos naaberkonna taluderühmaga või väga väikesed pereüritused. Kirik oli sageli enam kui 15 km kaugusel. Kõik need jooned osutavad tihedat ja regulaarset sotsiaalset suhtlust takistavatele asjaoludele.
19. sajandi teiseks pooleks oli kokkukuuluvus muutunud pigem vanaks kombeks; külakogukond hakkas hääbuma (Troska 1987; Troska 2008: 209–210). Küla- ja kiigepeod ning talgud, kus lähemad naabrid ja sugulased kiirel tööajal üksteist aitasid, tõid küla siiski kokku. Üha enam hakkasid aga rolli mängima ametlikud ühendused. Ellen Karu (1985) sõnul asendasid traditsioonilisi ajaveetmisviise peagi rohkearvulised ühistud ja seltsiliikumine. Sellised kooskonnad olid aga väga sageli pigem küladevahelised kui ühel külal põhinevad.
Liikumine ametliku ühistegevuse poole
Juba 19. sajandi keskel hakkas eri elualadel moodustuma ohtralt seltse: maanaisteühendusi, priitahtlike pritsumeeste ühendusi, lauluseltse jne. Algul oli põhjuseks luterlikus kontekstis avaldunud baltisaksa mõju, mida Jansen (1995) on nimetanud hooldatud omaalgatuseks. 1860ndate lõpuks muutus see seltsiliikumine siiski saksa mõjust sõltumatuks, osalt eestlaste ja sakslaste suhtelise klassieraldatuse tõttu (Jansen 1995). Kõige ohtraarvulisemad organisatsioonid olid koorid, mis õige pea panustasid, olgugi baltisaksa eeskujul (vt nt Woodworth 2009), eestlaste rahvuslikku ärkamisse, tulles 1869. aastal kokku esimesele laulupeole.
1866. kehtestas Tsaari-Venemaa kogukonnaseaduse, mis nõudis, et igal kihelkonnal oleks ametnikud (vallakirjutajad, – kohtunikud jne), ja lisas külaelule mõningaid ametlikke jooni (vt ka Jansen 2001). Samal ajal hakati ka nõudma, et ühendused ja seltsid registreeritaks ja et neil oleks ametlikult registreeritud põhikiri (Põldmäe 1969: 13, Karu 1979). 1880ndate venestamispoliitika ajal aitas see kehtestada teatava kontrolli Tsaari-Venemaa subjektide üle, ent ühtlasi oli sel üsna positiivne mõju, mis tugevdas seltside mainet ning võrdsustas eestlaste ja baltisakslaste seltsid. Seltsiliikumise kiiret levikut mõjutasid ka ajalehed, mis püüdsid valgustada „laulu- ja muusikakooride ning seltside tähtsust ja osa maarahva kultuurilises arengus” (Karu 1979: 57). Karu (1993: 154) nendib, et juba 1890ndatel oli seda ettevõtmist Baltimaades saatnud selline edu, et see ülejäänud Tsaari-Venemaa taustal väga silma torkab: „Balti krai rahvastele iseloomulik joon ühineda ühel või teisel põhjusel seltsidesse tõuseb esile eeskätt selle joone puudumisega vene rahva hulgas” (Prozorov 1894, Karu 1993: 154 kaudu, vt ka Minaudier 2009). Selliste protsesside lai alus peitus maaharitlaskonnas, mis omakorda tugines üldisele kirjaoskusele (Karu 1993: 160). Eesti üld… (2002: 72) osutab, et „vana talupojakultuur oli hääbumas, seltsid kujunesid kontsertide, pidude, laulupidude, kõneõhtute ja teatrietenduste korraldamise ning raamatukogude tõttu kohaliku kultuurielu keskusteks”.
Kõrvu ühiskonnaelu institutsioonistamisega hakkas eesti põllumajandus 19. sajandi lõpus edenema ja omandas peatselt sarnaseid formaliseeritud jooni. Eesti maaomanikud ühinesid paljudesse seltsidesse, mille eesmärk oli eesti põllumajandust tõhustada. See protsess oli seotud ka eestikeelse ajakirjanduse arenguga.