Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
ehk Venemaad, oli teatud määral seotud individualistliku modernsuse edukusega Eestis. Üsna vähese kihistumise ja tugeva rahvuslikkuse kombinatsioon ohjeldas sümpaatia kujunemist Nõukogude Liidu vastu. Sealne ideoloogia ja selle eriliselt jõhker praktika saabus Eestisse siiski 1940. aastal mitte veenmise, vaid jõuga, tuues kaasa uue kogukondliku vaimu, mille juurutamisega järgmise poolsajandi jooksul tegeleti.
VASTUOLULINE NÕUKOGUDE KOLLEKTIIV
Rängad rahvastikukaotused aastail 1941–1949 jätsid Nõukogude Liidu okupeeritud territooriumide rahvaste elule kestva jälje, ent jälg jäi ka küladele, seltsidele ja ühistutele, mille uus kord lõhkus ja põhjalikult ümber korraldas. Nõukogude aeg tõi kaasa hoopis teistsuguse arusaama ühiselust ja moodsast maaelust. Arenguhierarhia loogika püsis aga üllatavalt sarnasena: vene talupojaelu oma traditsioonilistes vormides oli kõige madalamal astmel, ametlik organisatsioon aga see, mille poole pidi pürgima. Oma „loomulikus”, reguleerimata ja mittereguleeritavas vormis oli külakogukond näide sotsiaalse elu tagurlikust ja arenemisvõimetust vormist. Talupojaelu väidetav halvustamine Karl Marxi ja Friedrich Engelsi poolt (1981: 41), kes rääkinuvat „Kommunistliku partei manifestis” maaelu idiotismist27, andis Nõukogude ideoloogide plaanidele ja tegevusele suuna ja õigustuse. Formaliseeritud, reguleeritud, riigi kontrollitud maaelu, mis peab teenima suuremat tervikut kui küla, kehtestati kavakindlalt, ajuti jõhkralt ja enamasti vältimatult.
Töökollektiiv kui kogukond
Uue „kogukonna” määravaks praktiliseks jooneks oli selle keskendumine töö kui sotsiaalse institutsiooni ümber. Küla kui territoriaalne ühik asendus majandiga, olgu sovhoosi või kolhoosiga (vt ka Creed 1995, 1998, Lampland 1995, Humphrey 1983). Need majandid olid ühtlasi näide, kuidas maatootmise industrialiseerimise kaudu üritati ühendada Nõukogude linna ja maad. Selle kõige silmatorkavamaks ja püsivamaks tagajärjeks Eesti maastikul on sovhoosija kolhoosikeskused, mida võiks nimetada terminiga keskuskülad. Tänini on enamikus valdades säärased keskused. Need keskused loodi sageli mõisa ümber või selle läheduses asunud küladesse28, mida oli mugav kasutada majandielu majanduslikuks organiseerimiseks. Kuna just seal elas enamik majandi töötajaid, siis tekitas selline tootmise eesmärkidel koondumine ilmse anomaalia Eesti asustusprofiilis. Vaid 17 %-s Eesti küladest elab üle 100 inimese; 78 %-s neist on linlikud kortermajad, mida ümbritsesid Nõukogude perioodil sellised teeninduspunktid nagu poed, lasteaiad, koolid, vanadekodud, arstipunktid ning majandi ja külanõukogu haldushooneid.
Igapäevaelu kujunemine ümber töö viis aja jooksul selleni, et keskuskülasid hakati samastama või vähemalt seostama majandiga, mille keskel need külad asusid. Küla asemel viidati oma päritolust rääkides sellistele küladele hoopis sovhoosi või kolhoosi nimega või, kui tegu oli väiksema külaga, kus asusid olulised osakonnad, siis osakonna nimega.
Ühiselu korraldamine suurfarmide ümber lõi väga spetsiifilise sotsiaalse keskkonna, mis erines väga selgelt külakogukonnast. Kuna enamik täiskasvanuid töötas majandi juures, paigutas see inimesed sotsiaalsele skaalale vastavalt nende suhetele keskorganiga, mis neile tööd andis. Samas tootmisüksuses töötavad inimesed olid sageli lähedasemad, kujundades n-ö traktoristide, karjakute, sigala kollektiivid, aga ka hierarhiliste positsioonide järgi, nt peaspetsialistidest koosnenud sõprusrühmad. Inimesed, kes majandis ei töötanud, olid teistega vähem seotud, kuid ka nemad osalesid siiski tollases ühiselus, ja sageli töötasid majandis nende pereliikmed.
Samal ajal eraldas majand eri sugupõlved üksteisest selliste linlike asutustega nagu lasteaiad ja vanadekodud. Kahe- või isegi kolmekordne töökoormus, mis lasus töötavate emade õlgadel (vt ka Verdery 1996: 65) – majanditöö, oma maatüki harimine ja kodutööd –, ning paljudele vanema põlve esindajatele osaks saanud tunduvalt pikem tööiga29 tõi kaasa selle, et väiksemate külade lapsed ei jäänud sageli mitte pikaks lapseeaks kodumaile, vaid saadeti esmalt neljaks ööks nädalalasteaeda ja hiljem internaatkooli. See tähendas neile märksa väiksemat seost kodupaiga ja teiste vanuserühmadega, kui senised põlvkonnad olid kogenud. Migratsioon linna ja maa ning eri majandite vahel killustas Nõukogude majandielu veelgi.
Kõrvu ametlike struktuuridega kirjeldavad peaaegu kõik selle ühiskonna uurijad paralleelstruktuure, lisakihistusi inimsuhetes. Ühe olulisemana arendasid inimesed vastusena defitsiidimajandusele tutvustesüsteemi ja „purgimajandust”, täpsemalt mitteametlikku toodete, teenuste, tutvuste ja infomajandust (nt Smollet 1986, Ledeneva 1998, Roth 1999, Humphrey 1983). Tutvustesüsteemi võib näha ühe viisina korraldada sotsiaalset kapitali (aga vrd Putnam 2000); ametlike struktuuridega tihedalt seotud tutvuste ja toodete omandamise võrgustikud tugevdasid veelgi tööeluga seotud kogukondi. Samal ajal sõltusid säärased struktuurid oma aiamaad harivate maaelanike ettevõtlikkusest (vt ka esimest peatükki), sidudes neid nii üksteise kui linnaelanikega (vrd ka Lagerspetz 2001).
Olgugi laiaulatuslik, oli see süsteem sunnitud ja korraldatud vastusena negatiivsetele kogemustele, sageli lausa lootusetule võitlusele vajalike kaupade omandamise nimel. Nii said süsteemi „väravavahid” – kaubandustöötajad ja nende kontaktisikud – küll märkimisväärse võimu, kuid mitte ilmtingimata nende infost ja heatahtlikkusest või vahetusvalmidusest sõltuvate inimeste austust. Vajadusse neid aina „määrida” suhtuti teatava põlgusega. Kuigi sellised seosed lõid ametlike struktuuridega paralleelse sotsiaalse võrgustiku, on seda raske pidada sotsiaalseks tsemendiks, mis võinuks panna aluse tugevale ühiselule (vt ka Keller 2004, Lagerspetz 2001).
Ideoloogiline rõhk ühiselule oli ilmses vastuolus igapäevase individualismiga, mis peitus võitluses vajalike vahendite pärast. Kideckel (1993: xiii) osutab, et „sotsialistlik süsteem, mis pealtnäha pidanuks looma uusi inimesi, kelle tegevust motiveeriks rühma ja ühiskonna kui terviku vajadused, kujundas tegelikult inimesi, kes olid paratamatult enesekesksed, usaldamatud ja apaatsed, hingepõhjani välja”. Osalt oli see süsteemile kasulik. Oma suurepärases Foucault’le tuginevas Nõukogude kollektiivi ja indiviidi analüüsis osutab Oleg Kharkhordin (1999: 101), et homo soveticus oli riigile kasulik just isekalt motiveeritud indiviidina, kes on valmis teiste peale kaebama. Teisisõnu polnud Nõukogude inimene lojaalne mitte kollektiivile ega „kogukonnale”, vaid üsna abstraktsele võimule – partei- ja riigivõimule –, ja seda pika perioodi vältel hirmust omaenda elu ja süsteemi lõpukümnenditel oma tulevaste võimaluste pärast. Nõukogude ideoloogia oli küll mõeldud inimeste koostööd ja kollektiivset vaimu õhutama, pidi aga püsimise nimel lahti saama paljudest inimesi ühendavatest joontest. Niisiis, kui Kideckeli sõnumit veelkord esile tuua: kollektiivsuse ideoloogia ja praktika varjus oli Nõukogude ühiskond äärmiselt individualistlik (vt ka Lampland 1995). Vladimir Tismaneanu (1993: 139) väidab, et Nõukogude indiviidide pihustunud eksistents, mis oli küll esmapilgul ideoloogiaga vastuolus, tootis süsteemi tarvis rahvast, kes oli „moraalselt tuim” ja võimetu süsteemile sotsiaalsete vahenditega väljakutset esitama. Neid jooni asendas karjerism ja ükskõiksus.
Informaalne ideoloogia ja mälukogukonnad
Siiski tõestasid 1980ndate lõpu sündmused, et see ükskõiksus ei olnud nii domineeriv, kui äsja süsteemist valla pääsenud Ida-Euroopa mõtlejad oma ühiskonna kogemusi 1990ndate alguses interpreteerides arvasid. Nendele sündmustele lõi aluse veel üks Nõukogude reaalsuse informaalne element: kultuuritegevus, mille Nõukogude süsteem kujundas Eestis propagandaeesmärkidel ja omaenda ideoloogia levitamiseks.
Aktiivsust ja osalust julgustati nii teataval „süütul” kui ka ideoloogilisel tasandil, ja paljud tegevused olid pealesunnitud. Nõukogude kultuurielu oli ametlikult korraldatud. Ometi osutavad antropoloogid (nt Lampland 2002: 36–37), et informaalsete võrgustike, rutiinse tegevuse ja formaalsete struktuuride eristus ei peegelda tegelikult seda, kuidas inimesed elavad. Aili Aarelaid (1996) kirjeldab sotsiaalse organiseerumise viise Nõukogude ajal, osutades ametlikele massiorganisatsioonidele, mis olid poliitilise ideoloogia kandjad ja mida kontrollis riik. Sama kehtib ka kultuurilisel tasandil, nt kooride, tantsurühmade jms puhul. Nende tegevuses on kahtlemata tubli annus tehislikku „folklorismi” ehk nn sekundaarset rahvakunsti (Vunder 2008: 470) ja kohustus järgida
Hal Draper (1998) analüüsib põhjalikult manifesti keelekasutust ja osutab, et
Eesti kontekstis on keeleline segadus eriti huvitav, sest siinses avalikus elus on maaelul kuni viimase ajani olnud risti vastupidine positsioon. Rahvusriikide äärealadele surutud talupoegkond võis ülejäänud ühiskonnaga tõesti kirjeldatud moel suhestuda; Eesti rahvas aga oligi ise üks säärastest äärealade talupoegkondadest, kelle iseärasused võimaldasid sobival hetkel nimelt sellele alusele rajada uue rahvusriigi. Selle riigi talupoegkond oli ilmselt vähemalt 19. sajandi keskpaigast või lõpust peale mõnes mõttes enamgi huvitatud üldistest küsimustest kui kogukondlikest või koguni isiklikest, osaledes seltsides, mis ületasid nii kogukondade kui kihelkondade piire, jne (vrd ka Minaudier 2009).
Varasemas ajaloos võiks neid külasid nimetada moonakaküladeks (vrd Lampland 1995).
Teenimaks korralikku pensioni, pidid inimesed olema töötanud üle 20 aasta. Paljud naised olid aga Eesti Vabariigi ajal olnud koduperenaised; ka ettevõtete omanikud ning päeva- ja juhutöölised alustasid oma tööelu Nõukogude Eestis ilma ametlikult arvestatud tööaastateta ja pidid seetõttu mõistliku pensioni teenimiseks pikemalt töötama.