Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
tegevusvald lõi eeldused 1980ndate lõpu laulvaks revolutsiooniks ja kujundas teatava kodanikuühiskonna. Kodanikuühiskonna arengut on iseseisvuse ja Eesti riigi taastamisest peale mõjutanud lääne rahastajad; toetatud on peamiselt selle mittetulundusühingutesse koondunud väljendusi.
Teine osa annab ülevaate kahest etnograafilisest subjektist: küladest ja programmist. Kolmas peatükk kirjeldab kahe keskusküla poollinlikku olemust ja skitseerib sotsialismijärgseid muutusi selles keskkonnas, mida iseloomustas institutsiooniline ja sotsiaalne lagunemine. Sotsiaalsete suhete killustumine, Nõukogude ajal töiste ja igapäevavajaduste kaudu tugevalt seotud inimeste sõltuvussuhete vähenemine ning ebavõrdsuse kiire kasv lõid külades elatusega seoses vastuolulised suhted ja vähendasid inimeste võimet kujundada tugevaid võrgustikke ja turvastruktuure raskuste ületamiseks.
Neljas peatükk kirjeldab arenguprogrammidest lähtuvaid vastuseid muutustele. Nende enamasti sissetoodud programmide eesmärk on olnud tugevdada kodanikuühiskonda, õpetades liidrioskuseid või rahastades mittetulundusühinguid. Annan ülevaate uuritud programmist, mille eesmärk oli suurendada kohalikku sotsiaalset võimekust, luues nn kaasavaid kogukondi. Selliste meetmetega loodeti vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Kirjeldan programmi struktuuri ja sisemisi suhteid ning protsesse programmi eesmärkide saavutamiseks. Osalejatele, sh mulle, oli see institutsiooniline keskkond eesmärkide saavutatavuse ja programmi toimivuse mõttes äärmiselt veenev. Kohalik järgijate kogukond kujunes asja käigus üsna ühtseks „tõlgenduskogukonnaks” (Mosse 2005), mis soovis luua vaesuse ja tõrjutuse probleemi lahendamiseks ja programmi eesmärkide saavutamiseks vajalikke tingimusi kogukon-dade loomise kaudu. Seletan, kuidas programm mõistis kogukonda ja selle arengut ning kuidas valiti pilootkülad Kureste ja Saadoja, mis pidid demonstreerima, kuidas arenguprotsess peaks praktikas toimima.
Kolmas osa annab ülevaate keskuskülade inimsuhetest ja sellest, mis inimesi selles kontekstis ühendas. Viies peatükk kirjeldab lähedussuhteid või pigem eeldatavalt lähedasi suhteid, st sugulus- ja peresuhteid, kodusid, sugude- ja põlvkondadevahelisi suhteid ning suhteid naabritega, ning viimaks üht selliste suhete pidulikku avaldust, sünnipäevi, mis oli üks väheseid koduseid tähtpäevi, mida külades veel tähistati. Osutan, kuidas kaitsva atmosfääri pakkumise asemel kaldusid lähedussuhted suurendama inimeste haavatavust. Niisamuti kaldusid pidulikud sündmused inimestevaheliste sildade tugevdamise asemel hoopis hiljuti tekkinud erinevusi eksponeerima. Ebavõrdsus ja erinevused, jooned inimestevahelistes suhetes, millega toimetulekuks neil oli varasemast väga vähe kultuurilisi vahendeid võtta, olid eriti ebamugavad keskuskülade kortermajade sunnitud läheduse tingimustes.
Kuues peatükk tegeleb sellega, kuidas inimesed üksteisest eralduda püüdsid. Kirjeldan külade poollinlikku õhkkonda, suhete iseärasusi selles õhkkonnas ja viise, kuidas teistest külaelanikest eralduda püüti, peamiselt nende erinevusi ja vastuvõetamatust rõhutades. Distantsijuhtimine toimus külaelust väljalülitumise, enamiku külaelanike vältimise ja migratsiooni näol. Distants suurenes veelgi osa inimeste otsese tõrjumise ja ka vähem kontrollitud konfliktide tõttu, mida tingis suhete distantseeriv alge.
Seitsmes peatükk kirjeldab avalikke paiku ja sotsiaalset ruumi, mis inimesi kokku tõid. Kuigi ühelt poolt oli avalik ruum märgatavalt kokku kuivanud, olid peamised kokkupuutepunktid siiski olemas, ja mitte sugugi ebatraditsioonilised: nendeks olid külapoed. Samas oli tarbimine muutunud just inimeste erinevuste rõhutajaks, ja nii ei suutnud ka see keskkond inimeste vahele sildu luua.
Kahe küla kõige ilmsem erinevus oli Saadoja tugev avalik regionaalne identiteet, mis lõi esmapilgul elava pidustuste õhkkonna, samal ajal kui Kurestel igasugune säärane positiivne identiteet puudus. Seto identiteet tõi aktiivsed setod pidudel kokku elavaks kogukonnaks. See erinevus iseloomustas lähemal vaatlusel aga siiski suhteliselt väikest seto aktivistide seltskonda ja pärandkultuurilisest tegevusest ülejääva kultuurielu poolest ei erinenud Kureste ja Saadoja kuigivõrd. Annan ülevaate külade avalike ürituste olulisematest omadustest ja nendega seotud ootustest ja väljaarvamistest, mille see atmosfäär kaasa tõi.
Neljas osa vaatleb külade ja programmi kokkupuuteid. Kaheksas peatükk kirjeldab arenguprogrammi, nii nagu see uuritud külades, aga ka teistes uuritud valdade paikkondades toimis. Esitan mitu näidet inimestest, keda programm välja koolitas – kaasajatest, kes elasid või töötasid külades –, ja osutan, kuidas sellised värskelt loodud liidripositsioonid esitasid väljakutse olemasolevatele poliitilistele positsioonidele, kelle esindajad püüdsid „tõusikutele” kohta kätte näidata. Mõnel juhul olid tagajärjed nii tõsised, et nad jäid suhtlema üha vähesemate külaelanikega. Samas olid programmi saavutused Kurestel ja Saadojal kehvapoolsed. Ometi ei põhjendanud kaasajad seda kunagi programmi puudujääkidega.
Üheksas peatükk seletab seda kummalist nn kaasamismüstikat, kirjeldades programmi edu kaasajate muutmisel tihedalt seotud kogukonnaks koolituspäevadel ja muudes tegevustes. Osalejate võrdsus ja igapäevasuhete ning teiste liigset sunduslikku ja püsilähedust loovate suhete puudumine, sündmuste erakordsus ja koolituse ideoloogiline raam toimisid nii, et loodi harmooniline, usaldav kogukond, mis oli veendunud programmi väärtustes ja selle eesmärkide saavutatavuses. Sellise kollektiivse saavutuse alalhoidmiseks oli aga tarvis neutraliseerida ebaõnnestumisi. Osalusarengu loogika toimis siinkohal nii, et ebaõnnestumisi oli võimalik panna süüks üksikisikutele, kes külaelanikke aktiveerida ei suutnud, ja mitte ajada selle kaela, et programmi lähenemine ei sobi neisse sotsiaalsetesse tingimustesse. Seega muutusid kaasajad programmi tõlgenduskogukonna silmis vastutavaks programmi plaanide rakendamise edu või ebaedu eest. Kui miski äpardus, olid programmi esindajad positsioonil, mis lubas programmi dokumentides ja praktikas sääraste läbikukkumistega seostatavad indiviidid marginaliseerida kui äparduse põhjustajad. Selmet pakkuda toetavat kogukonda, mis seisaks oma liikmete eest igas olukorras, jättis arenguinstitutsioon osaluse ja vastutuse loogika abiga oma liikmed üksinda rabelema metafoorsesse pimedasse talveöösse.
ESIMENE OSA
TAUST
Järgmistes taustapeatükkides annan ülevaate Eesti külaelu ja kogukonna arengu kontekstist. Suur osa järgmisest kahest peatükist tegeleb ajalooga, mis on klassikalises antropoloogias siiani suhteliselt harvaesinev käsitlus ja iseloomustab pigem etnoloogiat. Ilmselt on siin tegu nii Ida-Euroopa antropoloogia iseseisvate arengute ja mõjutustega kui ka personaalse taustaga, mis ajalugu mitte kuidagi vältida poleks võimaldanud. Eesti ajaloo õpikutõdede kordamise asemel püüan osutada kontekstis olulisimale.
Eesti tänapäev on läbi imbunud viidetest väärtustele ja võrdlustele, mis tulenevad siinsest ajaloost. Ida-Euroopa riigid katavad küllalt väikese geograafilise ala ja jagavad üsna sarnast lähiajalugu. Olgugi et antropoloogid on erinevuste ja detailide märkamise meistrid, kiputakse sotsialismijärgset ida kirjeldama suhteliselt homogeensena ning äärmiselt mitmekesine kultuuriline ülesehitus ja varasem ajalugu jääb varjatuks. Eesti-suguse väikeriigi puhul, millest eeldatakse võrreldavust vahetute naabritega, on see eriti tõenäoline.
Riikides, mis on hiljuti kogenud dramaatilisi muutusi, eriti kui need on võtnud n-ö minevikku naasmise vormi nagu paljudes Ida-Euroopa maades, ei suuda ka akadeemiline ajalookirjutus vältida politiseeritust ja vaidlustamist (vrd Mitchell 2003). Eesti ajalookirjutust on väga tugevasti mõjutanud varane rahvusliku ajalootraditsiooni panus; sellele järgnenud hädadega palistatud ajalugu on kivistanud vaated teatud sündmustele ja perioodidele. „Ajalugu sünnib alati tagant ettepoole, vastupäeva, ta pole mitte üksnes möödunud asjade kirjapanek: ajalugu on ka […] minevikuseikade järjestamine oleviku moraalseks kokkuvõtteks. See tähendab ühtlasi, et ajalugu on täis metahistoorilisi žeste” (Undusk 2000: 115) – moraalseid hinnanguid minevikusündmustele, mis peegeldavad aja jätkuvust ja väldivad ükskõiksust aja loo suhtes.
Eesti ajaloost on juba üle käinud üks nn ümbermõtlemise laine13, mis on tähendanud kindaheitmist seni vaieldamatuna püsinud seisukohtadele. Õpikuajalugu, st üldine nõusolek kõige olulisemate ajalooliste faktidega (vastandina ajalugude paljusele, mida ajaloolased tegelikult uurivad, vt ka Tamm 2009)
Vt nt Toomas Hiio jt (2005) ja konkreetsemate näidetena Priit Ligi (1995), Marika Mägi (2003) varasema ajaloo kohta ning Magnus Ilmjärv (2004) uuema ajaloo kohta. Vt ka Andrei Hvostovi (1999) populaarset interpretatsiooni Eesti ajaloo mütologiseerimisest ning Ago Pajur ja Tõnu Tannberg (2005) kõige probleemsema perioodi, 1918– 1991 kohta.