Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
ja uute inimeste silmapilkne seostamine mõne vaenupoolega (neid oli rohkem kui kaks) tähendas, et võinuksin vale suhtekorralduse puhul tekitada väga ebamugavaid olukordi endale ja teistele. Positsioonide ebakindlus ja kahtlustav õhkkond muutis inimesed minu aitamise asjus väga ettevaatlikuks. Ainus koht, kus sain end peaaegu samal moel sisse seada kui Kurestel, oli Saadoja valla raamatukogu. Kuigi ma ei saanud vaadelda valla argihaldust ja – suhtlust, räägiti raamatukogu ruumides poliitikast ja vallast kui institutsioonist vaat et enamgi kui Kureste vallavalitsuses, sest sageli astusid sinna südant puistama võimuvõitlusest tüdinud vallaelanikud. Ühtlasi andis see sissevaade olulise pildi inimeste arvamusest institutsiooni kohta. Mõistagi osalesin ma mõlemas külas ka vallavolikogu koosolekutel ja tutvusin varasemate dokumentidega volikogu otsuste kohta.
Külaelanike silmis olin ma ilmselt üpris veider nähtus. Kuigi Eestit iseloomustab üsna kõrge haridustase ja suur kõrgharidusse haaratute protsent, oli enamik doktorante – vähemalt ajal, mil välitööd alustasin – pigem ülikoolides juba pikalt töötanud 40ndates eluaastates uurijad. Sellisele uurijale oleks ilmselt hoopis teisiti reageeritud. Mina aga olin eeldatavast doktorandist 10–15 aastat noorem ja sotsiaalselt paistsin veelgi algajam. Siin mängis rolli kaks peamist seika: ühelt poolt etnograafiline välitöö, st valmisolek elada päev päeva kõrval võõras külas mitte üksnes suvekuudel, vaid aasta läbi – ükski päris täisealine inimene polnud seda selles piirkonnas uurimuse eesmärgil teinud10 –, ning teiseks puudusid mul vähimadki ilmsed staatussümbolid, mis kehtestanuks mind täiskasvanud teadlasena – kõige olulisema ja ilmsema sümbolina puudus mul auto.
See puudus oli aga välitöö seisukohalt ühtlasi väga oluline. Olgugi mu liikumisvõimalusi mõneti komplitseerides, andis autovabadus ka hoopis parema positsiooni läheneda inimestele, kes selles staatussümbolite asjus üsna tundlikult meelestatud külaelus võinuks mind muidu edukate hulka kuuluvaks pidada. Ühtlasi aitas autotus mul mõista mobiilsusega seotud sotsiaalseid pingeid ning pani mind paluma abi, mis lubas paremini mõista mitmesuguseid sõltuvussuhteid, nendest tulenevaid probleeme ja neile asenduseks otsitud lahendusi.
Külades alustasin vaatluste kõrval elulugude kogumisega. Vieda Skultans (1998) pakub suurepärase näite mineviku tähtsuse mõistmisest Balti riikides ja sellest tingitud metodoloogilistest nõuetest seda piirkonda uurides. Vajaduse kõrval arvestada mineviku tähtsusega praegu ja tulevikukujutlustes legitimeeris elulugude kogumine ka minu sisenemise külla sotsiaalteadlasena ja edendas kontaktiloomist. Tartu ülikooli etnoloogid on eriti vanemaealisi maaelanikke aastakümneid just selle eesmärgiga väisanud. Niisugune tegevus on juba omaks võetud kui normaalne ja aktsepteeritav uurimistöö põhjus11, mida ma oma eesmärkide huvides ära kasutasin.
Soovisin mõlemas külas korraldada ankeetküsitluse, ent tutvudes lähemalt külaelanike suhtumisega usaldusse, pealetükkivusse ja vastastikusesse huvisse, hakkas see mulle üsna lootusetu ettevõtmisena tunduma. Nii omandasin vajaliku kvantitatiivse info küla põhiliste demograafiliste joonte kohta Kurestel hoopis vallastatistikast. Andmed, mida olin kavandanud koguda ankeediga, nt leibkondade morfoloogia ja eelarve, juurdepääs infrastruktuurile, teenustele ja tootmisvahenditele ning maareformi mõjudele, sain intervjuudest ja elulugudest, mida kogunes lõpuks mõlemast külast umbes 60. Saadojal oli säärane info range järelevalve all – seda ei varjatud mitte ainult minu, vaid iga väljaspoolse huviavaldaja eest. Üldise demograafilise ülevaate sain seal andmeid trianguleerides ehk sama andmestiku kohta eri allikaid kasutades – ammutasin neid pikaajalistelt külaelanikelt, vaatlustest ja isiklikest vestlustest kohalike ekspertidega (nt külavanemad, sotsiaaltöötajad, korteriühistute esimehed jne). Ka Kurestel kasutasin selliste infovaldajate eriteadmisi (v.a külavanemad, keda sealkandis ei olnud). Genealoogilised andmed sain intervjuudest ja n-ö enesearuannetest, aga ka seda infot täpsustasin sobival võimalusel teiste külaelanikega.
Olin kohal praktiliselt kõigil külapidudel ja – üritustel, mis minu välitöö ajal toimusid. Kurestel töötasin saalinurgas paiknevas baaris või liitudes rühmadega, kelle hulgast ma mõnda inimest tundsin. Laulsin mõlema küla kooris, mis andis mulle juurdepääsu teistele kooriliikmetele ja nende suhetele, ent lubas mõista ka külades püünele astumise kogemust. Samas tähendas koorilaul Setomaal seda, et mind seostati väga selgelt ühe kohaliku lojaalsusega, ja need, kes suhtusid seto identiteeti ettevaatlikult, ükskõikselt või lausa vaenulikult, paigutasid mu „setotajate” hulka. Niisugune osalt minu teadmatusest tekkinud lojaalsus kujunes Setomaal mulle lõpuks tõsiseks probleemiks, millele ma lahendust ei leidnudki, küll aga andis seto identiteedi problemaatilisus selles piirkonnas olulise sissevaate valla, aga ka kogu piirkonna inimsuhete jõujoontele.
Mõnede külaelanike kaudu sain ligi ka suletumatele või raskesti juurdepääsetavatele kohtumispaikadele, nt nn meesteklubidele. Olulisteks vaatluspunktideks olid ka poed, kus püüdsin kannatlike poemüüjate sõbralikul loal tabada inimeste poodlemiskombeid ja nendes peegelduvaid sotsiaalseid suhteid ning külaelu avaldusi.
KÜLADE JA PROGRAMMI KOKKUPUUTED
Küladel ja programmil oli suhteliselt vähe otseseid kokkupuuteid, mis suurendas minu soovi seda vähest põhjalikult mõista. Kohalike ja programmiinstitutsioonide kokkupuuted võtsid väga erinevaid vorme. Esmalt toimusid programmi korraldatud üritused külades (külafoorumid, rahastatud üritused, programmiga seotud külaelanike korraldatud üritused jne). Teiseks viidi osa külaelanikke programmi koolitustele või osalesid nad mingil muul kombel programmis väljaspool küla. Viimaks oli programm külades kohal oma mõju kaudu kohalikele võimusuhetele, mis peegeldus programmi haaratud külaelanike rollis külaelus, nagu ka nende muutuvates suhetes teiste elanikega.
Mõlemas külas hoidsin silma peal ka programmiga seotud sündmustel naabruskonna külades, enamasti valla väiksemates külades. Püüdsin kohal olla, kui toimus programmi seisukohalt midagi olulist, ning suhtlesin tihedalt inimestega, kes neis külades programmiga seotud olid. Need sissevaated osutusid olulisteks allikateks teatud liidristaatuse ja külade esindamisega seotud teemade ja nende tagajärgede mõistmiseks.
ANDMETE JA SUBJEKTIDE KOMBINEERIMINE
Kõigi eeltoodud paikade ülalkirjeldatud vahenditega vaatlemine lubas mul koostada mitu laiendatud juhtumiuuringut. Clyde Mitchelli (1983), J. van Velseni (1967) ja Max Gluckmani (1967) kasutuses ja seletatuna tähendab laiendatud juhtumiuuring üksikjuhtumis peituva materjali laiendamist ja täiendamist, et jälgida, kuidas mingid sündmused moodustavad ahela, ja pakkuda vaadeldud üksikjuhtumite totaalset konteksti. See nõuab eraldiseisvate intsidentide seoste otsimist ja selleks tuleb iga juhtumit – siinses kontekstis olulist sündmust – kohelda osana jätkuvate sotsiaalsete suhete protsessis. Seda meetodit tarvitasin ma nii institutsioonilise kui ka külaetnograafia loomiseks ning nende suhete mõistmiseks. Sidusin arenguga seotud kohtumiste vaatlused intervjuudega, mis ma osalejatega tegin; kohtlesin arenguüritusi külades osana pikast seotud sündmuste jadast, mille juured olid nii indiviidide kui ka institutsioonide minevikus (Gluckman 1967: xvi) ja nendega paralleelselt toimunud sündmustes.
KODUANTROPOLOOGIA?
Subjektide kombineerimine tekitas küsimuse, kas ma tegelesin üldse kodu-, auto- ehk eneseantropoloogiaga. Ühelt poolt uurisin kahtlemata ühiskonda, milles olin ka ise üles kasvanud. Teisalt oli vähemalt maapiirkondade puhul tegu siiski antropoloogiale iseloomulikult Teise uurimisega, kes kaunis tüüpiliselt oli ühiskonna äärealadel, kaugel võimukeskustest ja – staatusest. Ühtlasi olid Eesti maapiirkonnad mulle seni suhteliselt võõrad.12 Minu senised peamised kogemused Eesti maapiirkondadega seisnesid kuupikkustes puhkustes igal aastal vanaisa ehitatud ja mu perele põlvkondade vältel ajutiseks peatuspaigaks olnud suvilas. Säärased suvitajad kipuvad oma elu kortermajade elanikest enamasti siiski suhteliselt eraldi veetma.
Marilyn Strathern (1987) ja Michael Jackson (1987) problemiseerivad kodu kui uuritavat nähtust ja osutavad, et antropoloogi üleskasvamine uuritavas ühiskonnas ei tähenda veel, et tegu on koduantropoloogiga. N-ö kohalik antropoloog arengusüsteemis tähendab uurijat, kes vaatleb väljastpoolt mõjutatud või väljast tulevaid arendajaid, kes omakorda vaatlevad kohalikke ja nende arusaamu arengust. See muudab kogu
Minu teada on Eesti külades samasugust pikaajalist välitööd teinud vaid Briti antropoloog Sigrid Rausing Noarootsis 1990ndate keskel (vt nt Rausing 2004).
Näib, et nii etnograafe kui etnolooge kogu Nõukogude blokis iseloomustasid lühiajalised visiidid, ent seda üle pika perioodi, vt nt Hann (1987) ja Dragadze (1987).
Vt Tamara Dragadze (1987), kes kirjeldab põhjalikult, kuidas urbaniseerunud Nõukogude etnograafid kaldusid ignoreerima võimalust, et nende linlik kogemus võib uuritud maapiirkonnad nende jaoks kuidagi teiseks kultuuriks muuta.