Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
poliitikad ja praktikad inimesi mõjutavad. Arengudiskursus peitub tekstides, sõnakasutuses ja retoorikas ning see tuuakse neis etnograafiais päevavalgele. Vaadeldakse ka institutsioonilisi raamistikke, mis arengudiskursustele elujõu annavad.
Arenguantropoloogia 21. sajandil
Antropoloogia on ajaloo jooksul pühendanud arvestatava osa oma analüütilisest energiast arendajate eest varjul olevate külade jälgimisele. Arenguantropoloogia on oma varastes vormides alustanud just väljast tulevate protsesside mõju vaatlemisest küladele ja jõudnud arenguinstitutsioonide uurimiseni, pöörates tähelepanu institutsioonidele ja neid iseloomustavatele arengudiskursustele. Enamasti on kaks keskkonda jäänud antropoloogi enda füüsilise paiknemise tõttu lahutatuks ja välitööga ühendamatuks. Nii on aga antropoloogi eest sageli jäänud varjule arenguprotsess kui tervik ja vaatluse all on arengutööstuse (sageli negatiivsed) mõjud, kuid mitte see, miks see struktuur toimib nii, nagu ta toimib, ning miks ja kuidas ta kohalikud endasse haarab või missuguseid koalitsioone moodustatakse arenguprogrammide kohalikule maastikule sisenedes. Piiratud vaade viib ka arengu müstifitseerimiseni: ühelt poolt jääb arengust mulje kui automaatsest, isegi ilma näota jõust, millega arendatavad vastamisi sattuvad. Nende elu kirjeldatakse millegi ebatavalise taustal, seda aga ei suuda uurija sulg maalida samasuguse detailitäpsusega kui vaadeldavaid külaelanikke esiplaanil. Arenguorganisatsioon tegutseb kui institutsiooniline, sageli ülivõimas jõud, mis mõjutab inimesi, keda antropoloog uurib. Selline jõud on peaasjalikult kohalike kontrolli alt väljas.
Teisalt vaadeldakse diskursiivse meetodi kaudu arenguinstitutsioone, et arengutööstust ennast dekonstrueerida – kuid kuna selle puhul vaadeldakse programme paberimajanduse, mitte inimeste kaudu, kes selle kokku on kirjutanud ja seda kasutavad, jääb analüüsimata ka nende institutsiooniline kontekst ja osalejate positsioon. Ei radikaalne kriitika ega diskursiivne analüüs ei ole võimaldanud mõista seda dünaamikat, mis muudab arenguplaanide idealismi nii veenvaks, et reaalsed tagajärjed võimalik et enamikule osalistele märkamata jäävad. See ei seleta etnograafilise detailsusega, mis on arengujanu põhjuseks, ega lahka neid mehhanisme, mis hoolimata ebaõnnestumistest hoiavad alal tegijate indu ja arenguideoloogiat, muudavad nii eduka arengu kui ka selle puudumise enesekuvandi osaks (Gupta 1998), varjavad edukalt arengu kosmoloogilisust ehk ähmastavad tõsiasja, et areng toimib kui religioon (van Ufford jt 2003), ja omistavad läbikukkumised protsessidele väljaspool arengut kui ideaali ja selle praktikaid. Selleks on tarvis arenguprotsessi analüüsida viisil, mis suudab vaadelda nii institutsioonilisi praktikaid, kohalikke olusid kui ka nende kahe puutepunkte.
Viimase viie aasta jooksul on hakanud esile tõusma analüüsid, mis vaatlevad, kuidas arenguskeemid toimivad kohalike ja projektitöötajate koostöö ja kompromisside kaudu. David Mosse (2005, 2006), Lewis ja Mosse (2006), Olivier de Sardan (2005) ja Li (2007) vaatlevad varasemast tunduvalt hoolikamalt arendajaid endid kui etnograafilisi subjekte, aga ka kohalike arendatavate ja rahastajate vahendajaid ning ka konteksti, milles need vahendajad tegutsevad nii suhtluses organisatsiooni kui omaenda ühiskonnaga.
Mosse teos „Cultivating development” (2005) on niisuguse lähenemise suurepärane näide. Ta vaatleb arenguorganisatsioone kui tõlgenduskogukondi (interpretative communities) ning suhteid ja protsesse rahastavate organisatsioonide kokkupuudetes teiste arenguprotsessi osaliste ja laiema kontekstiga. Säärane etnograafia osutab, et me ei saa arengu- ja abimaailma jagada „abistajaiks ja abistatavateks, ohvriteks ja ründajateks, domineerijateks ja allasurututeks või teadusliku ja kohaliku teadmise kokkusobitamatuteks ratsionaalsusteks” (Mosse 2006). Ka selgelt väljendatud ideede ja arengutehnoloogiate varju peidetud tegevused on enamasti udusevõitu ja ebakindlad (van Ufford ja van den Berg 2005) ning kellegi eelisseisund ei ole mingite eesmärkide saavutamisel ja oma tahte läbisurumisel ilmtingimata üheselt paika pandud. Li (2007, 2010) vastab küsimusele, mis see on, mis tekitab arendatavate hulgas „edenemistahte”, ja vaatleb seda pikaajalises perspektiivis, osutades, kuidas võim arendada ei tule ühest allikast ega kanna üheülbalisi tagajärgi. Võim peitub ka arenguihaluses, mis loodud palju laiemate ja ajalooliste protsesside koosmõjus konkreetsete programmidega, ning kohalike ja arendajate etteaimamatutes vastastikustes mõjudes. Võimul on igavesti käest libisevad asupaigad, muu hulgas võib see peituda näivas või tegelikus suhtes vabadusse, valikuvabadusse, autonoomiasse, omavastutusse, nagu osutab Nikolas Rose (nt 1999) neoliberaalse poliitilise mõtte arenguid analüüsides. Niisugune tundlik ja nüansirikas vaade arenguprotsessile on võimalik vaid uurides arengut mitmekülgsemalt, kui seda siiani on tehtud, ja vaadeldes paralleelselt arenguprotsessi eri osades tegutsejaid.
ARENG JA IDA-EUROOPA
Kui vahendajate – arengu tõlgendajate, värbajate ja värvatute – vaatlemine arenguantropoloogias eneses on üsna värske trend, siis huvitaval kombel on arengu uurimises Ida-Euroopas olnud esiplaanil just vahendajad. Arengut ongi seal vaadeldud peaaegu ainult vahendajate kaudu (nt Wedel 1998, Sampson 1996, 2002a, Mandel 2002), peamiselt arenguorganisatsioonide kohalike esindajate kaudu. Sotsialismijärgsete piirkondade ja arenguga seostuvad mõned laiemad teemad, mida tuleb käesoleva uurimuse eesmärkide ja ülesehituse mõistmiseks eraldi käsitleda.
Esiteks võimaldab arengu vaatlemine selles regioonis eredamalt välja joonistada arengu ja muutuse erinevuse, mis on siinses uurimuses oluline. Teiseks erineb Ida-Euroopa suhe arengusse märkimisväärselt arengusuhtest, mida kirjeldavad dekoloniseeritud Aasiat, Aafrikat ja Ladina-Ameerikat käsitlevad teosed, seda nii kohaliku, sh rahvusliku identiteedi kui ka suhte poolest lääne ideaali, selle saavutatavusse ja ihaldatavusse. Kolmandaks on Ida-Euroopas kogukond erilises positsioonis Nõukogude tausta tõttu, mida võimaldab eriti selgelt problemiseerida ühelt poolt nüüdisaegne arengu-uurimise kontekst ja teisalt spetsiifilised tingimused, mis iseloomustavad Eesti maapiirkondi. Käesolevas uurimuses, mille keskmes on just kogukonna areng, on see kontekst oluline.
Vajadus näha arengut komplekssete vastastikuste suhete tagajärje, mitte arendajate/arendatavate, arenguorganisatsioonide ja kogukondade must-valge võimuskeemina osutab nüüdisaegse arenguantropoloogia üldisemale väärtusele mis tahes ühiskonna uurimises ja joonistab välja käesoleva uurimuse põhjenduse.
Areng ja muutus pärast sotsialismi
Kuigi osa autoreid tunnistab üldisemate teoreetiliste perspektiivide puudumist ja etnograafilise korpuse väiksust Ida-Euroopas (Halpern ja Kideckel 1983, Berdahl 2000), on selle piirkonna uurimine Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel läbi teinud plahvatusliku kasvu ning sealt alates püsivalt kasvanud (vt Hann 1994 ja Wolfe 2000 üldiseid ülevaateid). Enamik sotsioloogilisi ja antropoloogilisi uurimistöid endistes sotsialismimaades vaatlevad seda regiooni kui kollapsijärgset, keskendudes üleminekule või moondumisele sotsialistlikest ühiskondadest mingiks uueks sotsiaal-majanduslikuks nähtuseks. Kuigi nii avalikkuses kui ka sotsiaalteadlaste hulgas kasutatakse ehk enim terminit üleminek (transition), on Valerie Bunce ja Mária Csanádi (1993), Katherine Verdery (1996), David Stark (1990), David Stark ja László Bruszt (1998), Béla Greskovits (1998), Michael Burawoy ja Katherine Verdery (1999) ja Grzegorz Kołodko (1999) osutanud, et muutuse ettemääramatust peegeldaks palju selgemalt moondumine või muutumine (transformation).6
Kui postsotsialistlike etnograafiate keskmeks on olnud muutus, siis arenguantropoloogiline muutuse uurimise traditsioon on keskendunud selgelt märksa spetsiifilisemale, kavandatud ja seega autoriseeritud muutuseprotsessile. See eristab kaks traditsiooni üsna selgelt. Tänu arenguantropoloogia huvile arengustruktuuride ja arengu sihiks seatud kohalike inimeste vastu on metodoloogiliselt võimalik uurida kaht vastanduvat poolt: arendajaid ja arendatavaid. Arenguprotsessi detailne uurimine avab mitu olulist uurimisvälja, mis osutavad teatud muutuste inimtekkelisele olemusele, mitte ei varja seda, ja arengutööstuses tegutsejatele ning nende suhetele ja kohalikele kontekstidele, mida need puudutavad või mõjutavad.
Ida-Euroopas pole arenguprotsessi vaevanud samasugune koloniaalne minevik kui kolonialistlike emamaade rüpes kujunenud enamusmaailmas: „sotsialistlikul kolonistil” ei õnnestunud arengulist suhet koloniseeritutega mitte kõikjal edukalt kehtestada (vt ka Minaudier 2009). Lääne kultuuriruumi kuulunud endistes sotsialismimaades on kohalike lähedus uute „arendajatega” ilmselge ning tuleneb mitte ainult praegustest
Aga vt David Kideckeli (2002) kriitikat