Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
peab pöörama tähelepanu nii kohalikul tasandil toimuvale kui ka sellele, millel pealtnäha pole otsest seost kohalike maailmavaate ja elukorraldusega. Antropoloogia on selleks ajaks küpsenud uuele tasemele: nüüd julgetakse refleksiivne kohaetnograafia paigutuda globaalsesse sotsiaal-majanduslikku konteksti. Hoolimata vähem globaalsest haardest on ses žanris Wolfist ja Mintzist edukamadki olnud sellised uurijad nagu Michael Taussig (1980) ja June Nash (1979), kes, nagu Marcus ja Fischer (1999: 35, 85–90) osutavad, on suutnud paremini hakkama saada vajadusega seostada poliitökonoomilist lähenemist tähelepanuga etnograafilistele detailidele.
ANTROPOLOOGIDE NAASMINE ARENGU JUURDE JA OSALUSARENG
Koos antropoloogilise tähelepanu laienemisega globaalsele areenile toimus 1970ndate lõpul ka teatud nihe arenguideoloogias. Valjeneva kriitika kõrval väljastpoolt arengutööstust hakkasid arenguideoloogid ka ise tunnistama, et kapitaliintensiivne, ülalt alla toimiv domineeriv arendusmudel ei paistnud oma eesmärke kuigi efektiivselt saavutavat. Olgugi et peamiselt põhjendati seda ikka väliste takistustega – kohalikud olud, mentaliteet jms –, jõuti mitmesugustele arenguabi saavatele rühmadele (nt enamusmaailma vaestele elanikkonnarühmadele ja naistele) arendustegevust kujundades meetoditeni, millega püüeldi osalemise poole. Kui üldiselt ei ole dialoogil olnud arenguideoloogias mingit kohta, siis osalusarengu idee (Chambers 1983) keskmes on arusaam, et tähtis on arvestada rohujuuretasandit, ja veendumus, et arenguideoloogia mõju on ebaefektiivne sellepärast, et kohalikele pole antud võimalust oma arengutee üle ise otsustada. Niisiis on tegu arengufilosoofiaga, mis otsib võimalusi, kuidas arendatavad saaksid ka ise arenguprojektidesse panustada. See lähenemine vastandub otseselt elitistlikele ülalt alla rahvuslikele ja rahvusvahelistele arengusuundadele, kus väljaspoolsed organisatsioonid ja isikud otsustavad, mis on kohalikele kõige parem, ja väidab, et arendamine on edukam, kui kohalikud kaasa tõmmata – aidates inimestel ise ennast arendada.
Osalusarengu meetodeid on tugevalt mõjutanud antropoloogiline metodoloogia, välitöömeetodid ja osalusvaatluse printsiibid. Nii näiteks peab maaelu osaleva hindamise meetod PRA (Participatory Rural Appraisal) (Chambers 1994) arendamise edu eelduseks seda, et korraldataks kohalikke uurimusi kohalike eneseanalüüsi abil, kohalikud jagaksid väljaspoolsetele teadmisi ja õpetaksid neid ning ka kavandaksid ja analüüsiksid arengueesmärke ja lõpptulemusi. Arendatavad peavad olema ise info allikaks ja omanikuks ning osutama sellele, mis on nende arvates arenguprioriteedid. Osalusarenduse peamine idee on vajadus tunda kohalikku keskkonda ja asendada moderniseerumisideoloogia väljast lähtuv loogika antropoloogiat iseloomustava eemilise arenguloogikaga, mis tugineb kohalikele sisemistele vajadustele, arusaamadele ja tähendustele.
Sellised otsingud viisid ka antropoloogia potentsiaali mõistmiseni arengusüsteemis endas. Arenguorganisatsioonides asus tööle üha enam antropolooge. Vähemalt Suurbritannias võimendas seda protsessi ka üks oluline negatiivne tegur: 1980ndatel vähendas Thatcheri valitsus Briti sotsiaalteaduste rahastamist, pidades seda teadusala tähtsusetuks (salamisi ehk aga ohtlikuks, nagu nii mõnigi muu oma ideoloogia ainudomineerimist ihalenud süsteem) (Wright 2006). Paljud noored antropoloogid pidid otsima tööd väljaspool akadeemilisi institutsioone. Üks mõistetav väljund oli väljaspool lääneriike tegutsevad arenguinstitutsioonid, mis vajasid arendatavate ühiskondade spetsialiste läänest. Nii kasvas antropoloogide hulk neis institutsioonides ja arvata võib, et teatud määral suutsid nad suurendada ka arengutööstuse sisemist kriitilist häält.
Ka teoreetiline arenguantropoloogia hakkas sel perioodil edenema eraldi haruna. Arenguantropoloogia kujuneski just siis antropoloogia alldistsipliiniks, mis tegeleb majanduslike muutuste kultuuriliste ja sotsiaalsete mõjudega, arenguprojektide ja nende edu või ebaedu teemaga ning arengutööstuse toimimise ja selles peituvate diskursustega.
ARENGUANTROPOLOOGIA MUUTUB KRIITILISEMAKS
Hoolimata mõnest muutusest praktikas teravdus 1980ndatel veelgi arenguantropoloogide pilk arengusekkumiste läbikukkumistele, ehkki kriitikat tehti juba varem (nt Wallman 1969, Barnett 1977). A. F. Robertson (1984: 294) nendib 1980ndateks kujunenud arenguantropoloogiat iseloomustades, et antropoloogid on arenguprogrammides enamasti „patoloogi rollis, kes läbikukkunud projekte lahkavad”. Lewis (2005) nimetab selliseid arenguantropolooge antagonistlikeks vaatlejateks ja osutab, et väheseid neist huvitab see, miks mõned arenguprojektid ka edukaks osutuvad. Polly Hill (1986) analüüsib lääne majandusarengu spetsialistide teoreetilisi eeldusi ja osutab, et ametliku statistika kriitikavaba kasutamine paneb kohalikke olusid, eriti ebavõrdsust, ignoreerima ja viib projektide läbikukkumiseni. Paljud uurimused portreteerivad abitööstuse eesmärkide ja tagajärgede ebakõlasid. Niisuguste etnograafiate peamine järeldus on sarnane Hilli tõdemusega, et arenguinstitutsioonide juhitud arenguprotsess on kultuuriliselt ebakompetentne, kohaliku konteksti asjus pime ja läheneb arengu subjektidele lihtsakoeliste, peaaegu sotsiaaldarvinistlike eeldustega.
Iseseisev kriitikavool kujuneb arenguantropoloogias seoses laiema eriala kolonialistliku pärandi ümberhindamisega (juba osundatud Asad 1973), postkolonialismi kui kriitilise mõttevoolu mõjuga läänemaailma eneseanalüüsile (nt Said 1978), aga ka antropoloogilise refleksivismi intensiivistumisega (nt Marcus ja Fischer (1986) 1999, Clifford ja Marcus 1986). Radikaalselt kriitilised analüütikud tõusevad esile just akadeemilises arenguantropoloogias, samal ajal kui rakendusantropoloogid püüavad osalusarengu ideaale ellu rakendada.
Arturo Escobar (1991) heidab aga rakendusantropoloogidele kinda, väites, et nad toodavad teooriaid, mis sobituvad probleemideta arendajate tüüpilistesse arusaamadesse ühiskondades toimuvate muutuste suuna ja võimalikkuse kohta, ning seega toetavad dominantset ja ekspluateerivat läänekeskset süsteemi. Abstraktsema kriitika kõrval, mida Escobar esindab ka hilisemas sama teema laienduses (Escobar 1995), ilmuvad sel aastakümnel ka olulised etnograafilistel materjalidel põhinevad kogumikud, mis kirjeldavad kriitiliselt arengu mõju ja tagajärgi (nt Hobart 1993, Ferguson 1990, Pottier 1993). Arengu kriitikutena demonstreerivad antropoloogid, kuidas kohalikke teadmisi maha vaikitakse või isegi ekspluateeritakse ja kohalikku reaalsust ignoreeritakse. Kui antropoloogiline sissevaade programmide ellu oleks arengupraktikate osa, ei oleks selline asi võimalik (Pottier 1993). Johan Pottier (1997), Angela Cheater (1999) ning Bill Cooke ja Uma Kothari (2001) esindavad kriitilist vaadet ka arengu antropoloogiliselt tundlikumale versioonile – osalusarengule – ja osutavad, kuidas ka kõige väetimate võimustamisele suunatud arenguprotsessides peituvad suhted, mis on kaldu võimsate poole ja takistavad ideaalide saavutamist.
Niisugune kriitika kujuneb kõrvu nn postarenguideoloogiaga, mis koondab keskkonnateadlasi, antropolooge, majandusteadlasi jne (vt Sachs 1993, Latouche 1993, Escobar 1995, Ferguson 1997, Rahnema ja Bawtree 1997, Pieterse 2000, Rist 2002). Antiarengu, mittekasvu idee (degrowth , décroissance) (Latouche 2009) radikaalsus seisneb üleskutses vabastada inimkond arenguihalusest, mille keskmes on olnud majandusareng ja mille tõttu on maailm jaotatud ebaõiglaselt toimivasse, tuleviku seisukohalt lootusetusse ja keskkonnaohtlikusse arenguhierarhilisse süsteemi. Arengu senine kasvu ja rikastumisega seotud idee tuleb nende kriitikute arvates epistemoloogiliselt ja poliitiliselt dekonstrueerida, et jõuda uue, arengujärgse maailmani.
Dekonstruktsioon ja diskursus arengu uurimises
Selliste seisukohtade sõnastamine on seotud ühe märkimisväärse muutusega sotsiaalteadustes. Nimelt jõuavad 1980ndatel ja 90ndatel sotsiaalteadused paradigmanihkeni, nn lingvistilise pöördeni, mis tõi tähelepanu keskpunkti inimtegevuse diskursiivsed aspektid. Antropoloogide hulgas koorub uus põlvkond poststrukturalistlikust filosoofiast mõjutatud arengukriitikuid. Jonathan Crushi toimetatud kogumik (1995) koondab arengumõtte arheoloogiaid vaatlevaid artikleid, Frederick Cooperi ja Randall Packardi toimetatud teos (1997) lahkab erinevaid arengukontseptsioone nende mitmekesisuses vastandatuna arengukriitikas domineerivale suhtumisele arengumõtte monoliitsusest, Ralph Grillo ja R. L. Stirrat (1997) on kokku kogunud otseselt arengu diskursiivsetele praktikatele keskenduvad etnograafiad. Need teosed tegelevad arengu ning selles peituvate representatsioonide tekstuaalsete ja diskursiivsete aspektidega, aga nagu korralikele postmodernistidele kohane, kutsuvad innukalt üles ka enesekriitilistele epistemoloogilistele analüüsidele. Areng on sellises käsitluses kultuuriline (tõe) diskursus, millel on tähtis roll reaalsuse kujundamises ja defineerimises.
Niisiis tunnistab diskursiivne lähenemine