Otsides kogukonda sotsialismijärgses keskuskülas. Aet Annist
uuele olukorrale vastu suudavad astuda. Reaktsioon muutustele peitub niisiis nii kogukondlikus vastuses turujõududele kui ka kogukondlikes viisides reorganiseerida olemasolevaid suhteid (nt Humphrey 1991, 1999, Verdery 1996, Zbierski-Salameh 1999). Myriam Hivon (1998) pakub üsna iseloomuliku näite sellisest huvikeskmest, uurides külakogukonna sotsiaalset survet, mille eesmärgiks on saavutada kontroll looduslike ja tehniliste ressursside üle, mille on monopoliseerinud eratalunikud. Nn igapäevased moraalsed kogukonnad (everyday moral communities) (Hann 2002: 10) on nende kirjelduste põhjal otsustades suutnud püsida ka postpostsotsialismi (Sampson 2002a) tingimustes ja on alal hoidnud mõned endisaegsed jooned või on kohanenud muutustega üsna imelisel moel. Kogukonna kogemine kriisihetkedel hädavajalikku turvalisust pakkuva tervikuna osutab, et postsotsialismi vaatlev sotsiaalteadus on olnud üllatavalt optimistlik muutuste suuna ja lõpptulemuse asjus. Seda ei saa sugugi ütelda nende kohta, kes on analüüsinud samaaegseid protsesse kapitalistlikus maailmas (nt O’Brien 2006; Comaroff ja Comaroff 2000, Li 2009). Ka minu järgnev analüüs püüab kogukonna kasutamist säärase lihtsustava töö- ja kategoriseerimisvahendina problemiseerida, aga ühtlasi vaadelda konkreetseid kogukonna loomise praktikaid, mida kasutavad mõned nüüdisaegsed arenguinstitutsioonid.
Frances Pine’i (1998) kirjeldus Poolas toimunud tranformatsioonidest annab aimu muutuseprotsessi äärmiselt erinevatest tagajärgedest mitte ainult indiviididele, vaid ka ühiskonnarühmadele ja nende suhetele. Pine väidab, et üksteise usaldamine ja moraalne kohtlemine on raskustesse sattunud kogukondades enesestmõistetav kohalikul, kogukonna tasandil, kuid see usaldus ja moraalsus ei laiene tema hinnangul ülejäänud ühiskonnale. Ülejäänud ühiskonnaga jagatakse identiteeti väga vähesel määral ja nii võib selle esindajaid kohelda ebamoraalselt, petta ja oma huvides ära kasutada. Sellised uued suhted muutuvad märksa selgemaks, kui vaadelda muutuste kõrval ka suunatud arenguprotsesse. Nende väheste autorite teostes, kes Ida-Euroopas arengut – ehk suunatud arenguprotsesse – vaatlevad, tõusevad mõned rühmad esile just arenguprotsessi konkreetsete praktikate tagajärjel. Arenguinstitutsioonide mõju on mänginud inimesed uutele positsioonidele nii nende seniste kogukondade kui ka üksteise suhtes ning kogukonnad omakorda vastavalt nende positsioonidele. Sampsoni (1996, 2002a, 2003), Creedi ja Wedeli (1997), Wedeli (1998) ja Caldwelli (2004) kirjeldused arenguabi praktikatest osutavad, et arengumehhanismid loovad võimaluse eksklusiivsete kogukondade kujunemiseks, mis asuvad uutele võimupositsioonidele ühiskonnas. Kui vaadelda Ida-Euroopas toimunut senise muutuse ja koondumise paradigma asemel läbi arenguantropoloogilise prisma ning uurida arenguideoloogiat ja – praktikaid pärast sotsialismi, kujuneb pilt, kus abstraktse ja autoriteta muutuse asemele on astunud konkreetsed muutjad ning näha on arendajate ja kohalike reaktsioone muutustele vastavalt sellele, millised on inimeste positsioonid ja eesmärgid erinevates ja mitte kuigi koherentsetes huvirühmades.
Ühtlasi tuleb arenguprotsess sotsialismijärgsetes tingimustes asetada regioonide ja paikkondade konkreetsetesse ajaloolistesse ja sotsiaalsetesse tingimustesse. Keskendumine arenguprotsessile avardab antropoloogi pilku laiema sotsiaalse konteksti ja arendamise objektiks olevate mitmekesiste rühmade ja kategooriate võrra. Enam ei ole selle konteksti peamiseks analüütiliseks keskmeks kogukond. Selle asemel tõuseb tähelepanu keskpunkti keskkond, milles arengu teostajad ja arendamise sihtmärgid suhtlevad. Selles võib kogukond olla nii homogeenne ja harmooniline kui ka fragmenteerunud ja vastuoluline. Nii saab keskenduda kogukonnale mitte kui analüütilisele raamile, vaid kui kontseptsioonile, mille on kasutusele võtnud arengu pooled. Selgub, et kogemused ja ideaalid kogukonnast on vastavuses indiviidide ja huvirühmade positsioonidega. Ideed kogukonnast kasutatakse arengu eesmärgil olulise korraldava jõuna, mis ühtaegu ignoreerib reaalset kooselukogemust ja eeldab ideaalide ellurakendatavust kogemuse ümberkorraldamise kaudu – kas või ajaloolist konteksti ja hetkeolukorda ignoreerides.
ANTROPOLOOGILINE UURIMUS KOGUKONNA ARENDAMISEST KAGU-EESTI KESKUSKÜLADES
Ida-Euroopas inimeste suhteid ja sotsiaalseid võrgustikke raputanud muutuste tõttu on arendustegevusel selles regioonis rida iseärasusi. Ida-Euroopa maapiirkondade probleemide identifitseerimine eneseabivõimekuse vähesusena on muutnud eriti tugevaks selle arenguabi suuna, mis toob neisse piirkondadesse kogukondi arendavaid ja kogukondi regenereerivaid programme.
Sellised kogukonna loomise initsiatiivid, teatud tüüpi arengukohtumised, mida püüti Eesti keskuskülades ellu viia, moodustavad minu uurimuse keskpunkti. Minu eriline huvi oli pöörata tähelepanu korraga nii arenguprogrammile kui ka külaelule, et joonistada välja kontekst, mille valguses lahti mõtestada nii arenguantropoloogia põhilisi küsimusi kui ka Ida-Euroopa etnograafiates pakutavat, ning ületada mitmepaikse etnograafia toel arengu uurimise killustatus ja hõlmata seda tervikprotsessina.
Metoodika
Minu uurimistöö on olemuselt mitmepaikne välitöö – suhteliselt uudne lähenemine uuritavale, kus uuritava nähtuse mõistmiseks vaadeldakse mitut sotsiaalset keskkonda. Antropoloogiat on selles suunas liikuma sundinud vajadus arvestada globaliseerumise väljakutsetega (Marcus 1998): ilmsemaks on muutunud uuritava valgumine üle selliste geograafiliste, aga ka sotsiaalsete ja institutsiooniliste raamide, mida varasemates uurimustes endastmõistetavaks peeti. Tegu on „etnograafiaga tasandite ja protsesside kaudu” (nt Wedel 1998; vt ka Shore ja Wright 1997) ning sündmuste kaudu, mis rullusid lahti Kagu-Eestis seoses Suurbritannia arenguabiministeeriumi rahalisel toetusel loodud arenguprogrammi tegevusega. Veetsin kokku 20 kuud (juunist 2002 kuni jaanuarini 2004) kahes külas (juunist 2002 märtsini 2003 esimeses ja aprillist 2003 jaanuarini 2004 teises), mida programmis nimetati pilootpiirkondadeks. Kuigi elasin põhiliselt külades, reisisin arenguprogrammis toimunud ürituste tõttu regiooni eri piirkondadesse ja pealinna. Pärast välitöö lõppu olen säilitanud kontakti paljude külaelanike ja programmi esindajatega.
Uurimuse struktuur koosneb kolmest peamisest teemast: (1) nende kahe küla etnograafia, mida arenguprogramm kasutas testimiseks; (2) arenguprogrammi etnograafia, mille koostasin Eestis tegutsenud asjaosaliste tegevuse kaudu, ning (3) arenguinstitutsioonide ja külade kokkupuudete etnograafia. Nagu antropoloogilisele uurimistööle iseloomulik, oli minu metodoloogiline strateegia olemuselt induktiivne, kuna uuring ei saa edeneda enne, kui pole avastatud kohalikud tähenduskategooriad – uurija peab lähtuma tähendusest, mille on sündmustele, mõistetele ja protsessidele andnud uuritavad.
Antropoloogiline metodoloogia võimaldab mõista sündmuste tähendusrikkust, vaadeldes neid kontekstualiseeritult. See tähendab vajadust kohandada uurimuse teoreetilist raami konkreetsete oludega. Antropoloogi eesmärk on aru saada, kuidas mingi olukord just sellisena, nagu ta konkreetsel ajal avaldus, selles sotsiaalses raamistuses kujuneda sai. Antropoloog võib analüüsis lähtuda ka erijuhust (Humphrey 2002: xix), kuivõrd selle võimalikkus tähistab mingeid aspekte sotsiaalses reaalsuses, mis lubavad ka tervikut paremini mõista. George Marcus (1998: 14) rõhutab, et etnograafia peab võtma arvesse ja nägema kultuuri mitmekihilisi struktuure, pöörama tähelepanu inimeste suhete mitmekesisusele ja uuritava kontekstisidususele. Et mõista kõige paremini, mida erijuhtumid, aga ka korduvad olukorrad ühiskonna kohta meile teada annavad, on just säärased mitmekihilised kontekstid paljutõotav uurimiskeskkond. Seda on eriti vaja intensiivsete muutuste ajastul, mil sotsiaalsed tähendussüsteemid, aga ka kvantitatiivsemalt mõõdetavad praktikad ja hoiakud on pidevas liikumises.
Kaks peamist sõlmjaama – külad ja programm – ning nende potentsiaalselt tundlikud suhted nõudsid ettevaatlikku lähenemist uuritavatele. Allpool kirjeldan, kuidas sain programmiga kontakti ja leidsin sisenemisvõimaluse küladesse, ning annan ülevaate meetoditest, mida kasutasin, et nende kokkupuuteid mõista.
Programm
Esimest korda puutusin programmiga kokku, kui otsisin oma uurimuse tarvis rahvusvahelisi abiprogramme. Algul plaanisin uurida Euroopa Liidu ühinemisprogramme (accession programme) või SAPARDi7 kuuenda meetme raames toimuvat külaelu taaselavdamist. Olgugi et viimane pidi algama 2002. aastal, lükati see edasi ja minu välitöö alguseks ei olnud meede veel tööle hakanud. Lõpuks juhtisid Eestis töötavad Briti tuttavad mind äsja alanud programmi juurde, mille eesmärk oli vähendada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust kogukonna elavdamise kaudu. Selle kogu Baltikumi hõlmava programmi Eesti tegevusest saigi minu uurimisobjekt.
Programmi
SAPARD (Special Accession Programme for Agriculture and Rural Development) – aastaiks 2000–2006 loodud Kesk- ja Ida-Euroopa maade põllumajandusele ja maaelule antava erakorralise liitumiseelse abi programm.