Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
entsüklopeediline kirjeldus” ning varustas pika pealkirja alapealkirjaga: „Salajaste õpetuste interpretatsioon, peidetud kõigi aegade rituaalide, allegooriate ja müsteeriumite taha”. Venekeelne tõlge avaldati 1997. a. Toon siinkohal ära ühe heakskiitva hinnangu okultse filosoofia silmapaistvale autoriteedile: „Madame Blavatskaja jääb üheks olulisemaks tegelaseks okultismi alal, tema teosed on selle ala uurijate jaoks jätkuvalt kõige tähtsamaks allikaks. Temaga on samaväärsed kaks laiemale publikule vähem tuntud autorit, kaalukuse ja okultistliku traditsiooni eri aspektide tundmise poolest võrdsed. Veel suhteliselt noor mees M. P. Hall tegi tõesti suure jõupingutuse, et säilitada okultset kirjandust ja kohandada selle printsiipe muutlike aegadega. See on muljetavaldav ja monumentaalne kompilatsioon! Elegantne sõnastus on kooskõlas autori tohutu eruditsiooniga.”
Need kolm raamatut sisaldasid uskumatult palju informatsiooni, millest me varem midagi ei teadnud. Aja jooksul lubasid nimelt need tunda meil end mõneti kindlamini. Vallutasime tasapisi meile tundmatut „territooriumi” ja 1996. a lugesime end tšakradiagnostika alal juba spetsialistideks. Kui me millestki aru ei saanud, siis oli alati võimalus küsida kolleegilt, sai ju Luule Viilma kohe „teha järelepärimise” ja saadud vastuse meile edastada. Seepärast ei tundnud me teiste tšakraraamatute vastu eriti huvi – esoteerikateaduse graniidi küljest tükkide hammustamine ja nende seedimine nõudis liiga suuri jõupingutusi. Seda enam, et tol ajal andsid kirjastused üksteise järel välja homöopaatiakorüfeede vene keelde tõlgitud monograafiaid ning nende läbitöötamise peale kulus kogu vaba aeg.
Nii kestis see 2000. a kevadeni, mil ma tutvusin Rudolf Steineri töödega. Tema raamatutest leidsin nii keerulisimate esoteeriliste mõistete arusaadava seletuse kui ka vastused paljudele küsimustele, muu hulgas neile, mida meile Luulega nii tihti esitati: „Kuidas ta seda teeb ja mida ta näeb?” Mida – seda seletas Viilma pidevalt ise kõigile koos ja igaühele eraldi, aga kuidas – seda oli kirjeldatud Steineri raamatutes.
Steiner kordas pidevalt, et meid ümbritsevas maailmas on kõikjal peidus mõistatused ja saladused, kuid paraku ei saa inimene, kes suudab maailma vastu võtta vaid oma meelte kaudu, ligipääsu põhjustele, mis neid sünnitavad. Seda võimaldab meelteülene ehk ekstrasensoorne maailm, s.t maailm, mis on meie viiele meeleorganile kättesaamatu. Nii nagu inimese puhul, kes sünnib pimedana, aga saab operatsiooni tagajärjel nägijaks, rikastub teda ümbritsev maailm kõige silmale nähtava võrra, jagab ka inimene, kes on saanud selgeltnägijaks, kogu ümbritsevat maailma uute omaduste, asjade ja olenditega jne. Võib öelda, et selgeltnägija avab oma hinge meeleorganid ning tunnetab asju, mis jäävad kehaorganite jaoks varjatuks. Kui inimene avastab need organid, siis avaneb tema ees hoopis teistsugune maailm, mis on sama reaalne kui füüsiline keha. Nagu inimene hakkab füüsilisi esemeid nägema alles valguse käes (s.t kui need on valgustatud), nii muutub ka see, mis toimub inimese hingeelus, arusaadavaks alles meelteülese teadvuse abil. Neid tajumusi pole lihtne kirjeldada, sest meie keel on eranditult loodud meelelise maailma jaoks, mistõttu saab sellesse maailma mittekuuluva tähistamiseks leida vaid ligilähedaselt sobiva tähendusega sõnu. Olemise kõrgemate ilmingute tähistamiseks tuleb kasutada argikeele sõnu. Alati tuleb silmas pidada, et suur osa meelteüleste maailmade kirjeldustest koosnevad vaid võrdlustest ja sümbolitest. Samas ei takista see saada teadmisi kõrgemate maailmade olemuse kohta. „Kui minu ees seisab inimene ja ma jätan kõrvale tema tajuva hinge ning kujutan teda endale ette ainult füüsilise kehana, siis on see sama, kui ma maali vaadates näeksin ainult lõuendit.” Sellised inimesed „teavad, et ei saa tõestada seda, mida usuvad. Nad teavad, et oma sisemistest üleelamistest võivad nad vaid jutustada. Nad usuvad inimkonda ja otsustavad oma uutest kogemustest teada anda veendumuses, et neid ümbritsevad inimesed, kelle hingesilmad on praegu küll kinni, kuid võivad avaneda”…
Materialistliku kasvatuse tõttu arvasime kõik, et selgeltnägemine on väga erandlik nähtus, midagi ekstraordinaarset, peaaegu uskumatut. „Tõsised ja soliidsed teadlased” tõrjusid igasugused katsed sel teemal arutleda ning kui mõni ajakirjanik neid selleks sundis, teatasid vastuvaidlemist mittelubaval toonil, et tegemist on „šarlatanluse ja vaimusõgedusega”. Viimase kümne aasta jooksul olen aga üllatusega (algul) üha sagedamini leidnud inimesi, kellel on meelteülene taju. Selgus, et ka paljudel arstidel on sellised võimed, kuid vähesed teadvustavad seda endale. Veel vähem on neid, kes oskavad seda annet kasutada.
Nagu on kirjutanud Rudolf Steiner: „Meie hinge pilk ulatub nende mitmekülgsete muude madalamate ja kõrgemate olenditeni, kes elavad inimesega samas maailmas, kuid keda inimene ei taju. Ebausk ei seisne kaugeltki selles, et neid olendeid (undiinid, gnoomid jne) peetakse reaalseteks, vaid arvamuses, et nad ilmuvad tajutaval viisil.”
Teiste sõnadega – rõhuv enamik inimesi arvab, et vaimu või gnoomi on võimalik silmaga näha ja käega puudutada, s.t tajuda viie meeleorganiga. „Aga kui pole, siis järelikult pole” – ehk kui mina seda ei näe, siis järelikult pole seda olemas ega saagi kunagi olemas olla.
Teemakohane anekdoot: naine küsib sõbrannalt, millest too unistab. „Sellest, et ma kohtan haldjat, kes kingib mulle 100 000 dollarit,” vastab sõbranna. „Miks siis mitte miljonit?” – „Noh, miljon pole reaalne.”
Pika teekonna etapid
Pöördume tagasi päris algusse. Ma lõpetasin Tartu Ülikooli meditsiinifakulteedi. Pärast seda töötasin jaoskonnahaiglas 30 km kaugusel Tartust ning seejärel kolisin perekondlikel põhjustel Tallinna ja läksin linna tervishoiuosakonda tööd küsima. Mind võttis vastu linna peakirurg Uno Sibul. Kuulnud minu palavast soovist töötada kirurgias, heitis ta skeptilise pilgu minu pehmelt öeldes mitte just soliidsele figuurile ja pakkus mulle arst-anestesioloogi ametit. Sel ajal (1964. a) oli otsustatud Tallinnas organiseerida vabariigi esimene anestesioloogia ja reanimatoloogia osakond. Linna eri rajoonides olid väiksed haiglad, kus arstid sõltusid kiireloomulise operatsiooni puhul alati sellest, kui kiiresti õnnestus leida vaba anestesioloog, keda sel ajal oli üldse veel vähe. Ööpäevaringse valve korraldamiseks linnas ühendasid oma võimalused kaks sünnitusmaja ja kolm perifeerset haiglat – riikliku ettekirjutuse järgi oli igale neist ette nähtud vaid 0,5 anestesioloogikohta (tulenevalt voodikohtade arvust). Osakonna loomiseks saadi 4,5 arstikohta, kuid seda ei suudetud ikkagi avada, sest nende kohtade täitmiseks oli vaja minimaalselt kolme arsti, kuid olemas oli vaid kaks. Seega sai uue osakonna avada ainult siis, kui mina annan nõusoleku seal tööle hakata. Doktor Sibul rääkis mulle peaaegu tund aega uue eriala tähtsusest, tähendusest ja perspektiividest. Ma nõustusin ja pole seda kunagi kahetsenud.
Ülikooli viimasel kursusel eraldas kirurgiakateeder esmakordselt neli loengutundi anestesioloogile, kes rääkis meile vaimustunult uue eriala perspektiividest. Tänapäeval loetakse meditsiiniinstituutides kaks aastat anestesioloogia ja reanimatoloogia kohustuslikku programmi ning need, kes selle eriala valivad, peavad veel kümme kuud spetsialiseeruma ning olema aasta internatuuris. Tookord õpetati mind välja kaks nädalat (!), mille jooksul lugesin läbi toona ainsa kättesaadava asjakohase raamatu „Elustamise teooria ja praktika kirurgias”.
Uue osakonna peamiseks baasiks sai Tõnismäe haigla, mis oli üle päeva, s.t 15 korda kuus kiirabivalves. Kõik, mis linnas juhtus – infarktid või insuldid, mürgitused, traumad või ägedad kirurgilised haigused –, toodi meie haiglasse. Valvebrigaad koosnes kahest kirurgist ja traumatoloogist, kahest terapeudist ja vaid ühest anestesioloogist. Vahel juhtus nii, et parasjagu opereeriti näiteks maohaava perforatsiooni, aga kiirabi tõi avariis kannatanu, kes oli massiivse sisemise verejooksu tõttu eriti raskes seisundis. Mina kihutasin teisele korrusele, kus operatsioonilaual lebas inimene, kes samuti vajas kiiret operatsiooni. Siis jäi esimesse operatsiooniruumi anesteesiaõde, sest opereeritav oli kunstlikul hingamisel ja teda ei tohtinud sekundikski üksi jätta. Selleks et narkoosiga alustada, pidi kiiresti paigaldama tilguti. See oli eluliselt vajalik, sest igasuguse šoki puhul veenid tihenevad, s.t perifeeria ei tööta, seepärast antakse kõik sissejuhatava narkoosi preparaadid veenisiseselt. Mina aga olin üksi, ilma kõige olulisema abilise anesteesiaõeta, kes kuulus „elitaarse” personali hulka. Loomulikult saadeti mulle appi õde mingist teisest osakonnast, kuid tema ju ei teadnud, millised preparaadid on hetkel hädavajalikud, millises järjekorras ja millise kiirusega neid manustada,