Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
kardiogramm – südameisheemia on leitud, aga äkki on ka infarkt?
„Loomulikult on isheemia,” vastasin ma ägedalt, „öösel jätkus ju verejooks, see on korvamatu verekaotus, aga mehed, eriti eakad, ei suuda seda üle elada.”
„Jah, loomulikult… verekaotus, aga… saage aru… isheemia…”
Kui arvestada sellega, et isa operatsioon toimus päev pärast minu ööpäevapikkust valvet ja kogu möödunud öö jooksul olin pidanud kõnelusi valveanestesioloogiga, siis muutub mõistetavaks, et pärast kaht uneta ööd polnud mul viisakaks vestluseks lihtsalt enam jõudu. Ma murdusin ja karjusin, et kohe, viivitamatult tuleb teha vereülekanne, vaidlustele kulub aga hinnaline aeg. Anestesioloog, ainuke spetsialist selles seltskonnas, kes pidi aru saama, et isa seisund polnud lihtsalt kriitiline, vaid iga minut oli arvel, püüdis mind rahustada. Kui ma aga kuulsin ka tema suust: „Tuleb oodata…”, siis toimus mul lühiühendus või see, mille kohta öeldakse, et „katus sõitis kohalt”. Minu karjumine muutus meeleheitlikuks: „Ve-e-erd! Verd tuleb anda!!!” Pakun, et vaatepilt oli üsna hullumeelne. Minu jube olek arvatavasti hirmutas neid, kuid nad ei leidnud muid argumente peale teate, et praegu pole aega tegelda „minu” verega, anestesioloogi juba oodatakse operatsiooniruumi, aga siin, „võõral” territooriumil, ei saa ta korraldusi anda. Nõudsin, et mulle antaks kõik volitused tegutsemiseks. Õnneks seisis minu kõrval isa opereerinud kirurg, kes mind toetas ja tegi kohe protseduuriõele korraldusi. Isa lamas üldpalatis, personali jaoks olin ma aga kõigest sugulane, võib-olla ka arst, aga teisest haiglast.
Helistasin verejaama. Dispetšer tundis mu ära ja küsis: „Mis teil seal jälle juhtus?” Ma vastasin, et olen praegu võõras haiglas ja mul on kiiresti vaja kõige värskemat verd – minu isa on pärast operatsiooni väga raskes seisundis. Ta lülitas telefoni ümber ja ma ei jõudnud veel selle üle imestama hakata, kui mulle vastas peaarst, kes ütles, et neil on täna doonoripäev, seepärast on olemas kõik, mida vajan. Pärast täpsustas: üks liiter, veri on veel soe, seda pole jõutud külmikussegi panna, kõik analüüsid on tehtud. Kaks 500 ml pudelitäit kontrollitud püsidoonoritelt, mõlemad naised (me teadsime temaga mõlemad transfusioloogia väikest saladust: sellistes olukordades töötab kõige paremini vastassoo veri). Minu küsimusele, kas ma võin takso tellida, et vere järele sõita, vastas ta etteheitvalt: „No mis te nüüd, doktor, me toome ise kohale. Meie auto jõuab 15 minuti pärast, oodake vastuvõtus.” Ma olin nii segaduses, et hakkasin vadistama, et neil on ju ainult üks auto kogu jaama (ja linna) peale, ma võin ka ise kohale tulla… Ta katkestas mind sõnadega: „Ärge laske sellisel mõttetusel end segada. Kui ma asjast õigesti aru saan, siis teil seal on, millega tegelda. Jõudu teile! Te ju teate, kuidas me teid austame, kuid ilmselt ei mõista, et me ka armastame teid hellalt.”
Ma rahunesin pisut ja sain alles siis aru, et päris algusest peale oli ta rääkinud minuga vene keeles. Me olime palju aastaid olnud head tuttavad, korduvalt nahutanud üksteist „veristes” lahingutes meie ühistel koosolekutel (haigla ja verejaam), kuid kõik diskussioonid toimusid ainult eesti keeles ja reeglina kõrgendatud toonil. Palatisse tagasi jõudnud, leidsin eest uksel seisva rahulolematu medõe, kes pigistas huuli närides läbi hammaste, et niisugust veeni ei saa ta punkteerida, pole mõtet proovidagi. Tõepoolest, isa veenid pehmelt öeldes ei vastanud infusioonravi nõuetele, pärast operatsiooni olid mõlemas küünarõndlas hematoomid. Pärast nii rasket kollapsit on üsna raske pääseda ka heasse veeni, aga… aega enam polnud ja mul polnud ka valikut. Ma palusin asendada ettevalmistatud peenike nõelake soliidse diameetriga nõela ja kateetriga – meil oli ju vaja verd üle kanda, kateetri sai aga jätta veeni päevadeks. Istusin voodi kõrvale ja valmistasin kiirustamata kõik vajaliku ette, keskendusin maksimaalselt, hingasin sisse ja… uskumatu, aga ma tabasin kohe veeni, nagu meil öeldi „loendamise peale: üks, kaks, kolm”. Esimene 500 ml verd kandus üle üsna kiires tempos, peaaegu ühtlase joana ja isa seisund hakkas otse mu silme all paranema: nahk kuivas ja muutus roosakaks, ilmus perifeerne pulss ja teadvus tuli tagasi.
Teise osa doonorivere ülekandmisega me enam ei kiirustanud. Õhtul tehti uus kardiogramm: polnud infarkti ega tõsiseid südamelihase verevarustuse häireid (isheemia). Pärast anti analüüside tulemustest lähtudes mitmel korral verd juurde, tõsi, iga kord tuli selleks lahingut lüüa. Rääkimata veel tilgutitest. Meie haigla jaoks nii tavalised ettekirjutused ei kohanud mitte ainult vastuseisu, vaid kõigile mu küsimustele vastas personal ärritunult, et see pole teil reanimatsioon (!) ning „sellist defitsiiti” neil pole. Et neil on tavaline osakond, millel on väga piiratud eelarve, selliseid ettekirjutusi pole nad kunagi isegi näinud, nende arstid endale midagi sellist ei luba.
Meie peaarsti nõusolekul vabastati mind nädalaks plaanilisest tööst, igal hommikul sõitsin ma aga ikkagi omade juurde ja võtsin kaasa kõik selleks päevaks vajamineva. Toetava infusioonravi maht oli meie mõistes tagasihoidlik, kui sellegipoolest tuli mul kaasas kanda mitte ainult tõepoolest defitsiitseid kolloid- ja spetsiaalseid elektrolüütlahuseid, vaid ka ühekordseid süstlaid ja tilgutisüsteeme, samuti vitamiiniampulle ja isegi 40 % glükoosi. Tundus, et veri sai üle kantud ja defitsiit täidetud „kõigest” 3–4 tundi hiljem. Justkui jõuti ja haiget ei kaotatud, kuid tüsistused tulid täies ulatuses: kolmandal päeval ilmnesid esimesed maksapuudulikkuse sümptomid, kaheksandal hakkas operatsioonihaav mädanema ja õmblused läksid lahti. Paranemiseks kulus enam kui kaks kuud…
Verejooksude loengus tutvustas Akselrod sündmuste arengut järgmiselt. Ekstreemses olukorras käitub organism nagu riik, kellele on vaenlane kallale tunginud, ja selleks et ellu jääda, kaitseb ta end kõigi kättesaadavate vahenditega. Algul toimub vereringe tsentraliseerimine (perifeerne spasm ja šunteerimine). Kõik jõud on võitluseks mobiliseeritud, kõik on allutatud kesksele juhtimisele. Kõik tehakse selleks, et vastu pidada – mõned organid, mis pole hetkel eluliselt vajalikud (nahk ja lihased), lülitatakse koheselt verevarustusest välja. Kui sellest ei piisa, hakkab organism üksteise järel välja lülitama „vähem tähtsaid” organeid, jättes kõik jõud ja reservid kolme kõige olulisema – südame, kopsude ja aju – kasutada. Need tagavad organismi kui terviku eluspüsimise. Meeleheiteaktina lülitab organism vereringest välja viimase reservi – soolestiku, maksa ja neerud, siseorganitele pannakse justkui žgutt. Nii suudab organism veel poolteist, kõige rohkem kaks tundi vastu pidada. Just sel ajal sõltub kõik reanimatoloogi oskuslikust tegutsemisest. Kui aga abi jääb hiljaks ja kõik reservid on ära kasutatud, siis verevarustus detsentraliseerub. Nahavärv muutub marmorjaks. Häda on selles, et hüübimissüsteemi rikkumisel tekib lõpuks fibrinolüüs – erütrotsüüdid hakkavad lagunema ja eriti agressiivselt hävib uus „võõras” doonoriveri. Lagunemise produktid (jääkained) blokeerivad täielikult maksa ja neerud. Saabub terminaalne, pöördumatu šokifaas. Hukkuv organism väljub kontrolli alt ega anna võimalust end kriisist välja aidata. Nüüd sarnaneb ta feodaalriigile, mis koosneb üksikutest eraldatud vürstiriikidest. Iga valitseja hoolitseb ainult enda eest: iga organ hakkab laiali tassima viimast seni puutumata varu, püüab enne surma võtta oma osa varakambrist, kusjuures ta kasutab seda täiesti mõttetult – püüdes enne surma enda juures veel korda luua. Pärast seda saabub vältimatu lõpp ja inimene sureb.
Ilukirjandus pakub kirjeldusi, kuidas raskelt haavatud, surev kangelane, kes lamab meelemärkuseta, tuleb äkki teadvusele ning kõneleb kõige tähtsamaid ja olulisemaid (kangelanna jaoks) sõnu, kuid mõne minuti pärast sureb „ootamatult”. See kirjeldab väga täpselt seisundit, mil organism „läheb lõpusirgele”, seda seisundit nimetatakse pöördumatu šoki faasiks. Ükskord olin tunnistajaks patsiendi just sellisele hukule.
Mul õnnestus kateedris kokku leppida võimalus stažeerida kaks nädalat Botkini-nimelise haigla reanimatsiooniosakonnas. Osakonda toodi neljakümneaastane äärmiselt raskes seisundis mees. Kalapüügialus, kus ta töötas pootsmanina, sattus Aafrika rannikul kuuepallise tormi kätte, tuule käes murdus mingi mast ja tala ots lõikas talle kõhtu. Kõrged ülemused ei lubanud kaptenil sõita lähimasse sadamasse (hoidsid valuutat kokku), lähima hospidalini jõudmine Alžeerias võttis aga kaks ööpäeva aega. Laevaarst tegi kogu selle aja jooksul valuvaigistavaid süste ja kandis päevas üle liitri (kõigest!) füsioloogilist lahust. Operatsioonil selgus, et soolestik on mitmest kohast katki rebitud, kuid sealsed kirurgid õmblesid kõhuõõne