Minu tee reanimatoloogiast homöopaatiani. Zoja Gabovitš
oli esimene kodumaine antihüpoksant, mis oluliselt suurendas aju- ja südamerakkude ellujäämist hüpoksia tingimustes, kui organismil tekkis reanimeerimisel hapnikunälg. Just olid lõppenud katsed teadusliku uurimise instituudis, preparaat pidi minema seeriatootmisse. Mind komandeeriti uuesti Moskvasse, leidsin instituudi üles, suutsin saada telefoni otsa teadussekretäri ja veenda teda mind vastu võtma. Kui ma hommikul instituuti jõudsin, siis selgus, et ta on hõivatud erakorralise koosolekuga. Mul paluti vastuvõtutoas oodata. Seal juba istus keegi, kuid ma oli nii närvis, et võpatasin ehmatusest, kui ta mind kõnetas. Koosolek venis, lootus mingi tulemuseni jõuda oli peaaegu kadunud, seepärast polnud mul ka tuju viisakat vestlust arendada. Ta küsis, kes ma olen, kust tulen ja milleks. Ma vastasin vastumeelselt kuni küsimuseni, kas ma tean midagi Sombrevinist ja kas tahan saada seda preparaati aprobatsiooni jaoks. Ma ärkasin momentaanselt ja reageerisin nii tormiliselt, et ta hakkas naerma. Milline anestesioloog poleks kuulnud uuest sissejuhatavast narkoosi preparaadist, „Šveitsi imest”? Meie jaoks asus see aga kauges ja kättesaamatus Euroopas, me ei tohtinud sellest isegi unistada. Sombrevin oli ainus preparaat, mis ei läbinud platsentat, s.t oli lapsele absoluutselt ohutu. Peale selle uinus sünnitaja juba 40–75 sekundi pärast, mis lubas opereerida rahulikult, kiirustamata, ilma hüsteerikata.
Sissejuhatava narkoosi etapp oli kõige olulisem, eriti keisrilõike puhul. Me panime paljudel kordadel tööle stopperi ja kronometreerisime oma tööd kriitilises situatsioonis. Nii saime teada, kui palju aega kulus igale etapile: veenisiseste uinutite manustamisele ja magama jäämisele, relaksantide andmisele ja intubatsioonile. Kõigele kulus kokku mitte vähem kui 7–8 minutit. Alles seejärel võis hakata opereerima. Seepärast meenutas keisrilõige operatsiooni algusest peale kuni lapse väljavõtmiseni hullumeelset takistusjooksu. Stopper pandi tööle sel hetkel, mil esimesed barbituraaditilgad veeni jõudsid. Sünnitusarst seisis laua juures valmis, skalpell käes. Talle oli vaja aega naha läbilõikamiseks, emaka avamiseks, lapse väljavõtmiseks ja nabanööri läbilõikamiseks. Kõige paremal juhul kulus selleks kokku 5 minutit. Meil olid aga tollal sissejuhatava narkoosi jaoks kasutada ainult sellised barbituraadid, mis jõudsid juba 10 minuti pärast lapse vereringesse ja kutsusid esile hingamiskeskuse halvatuse. Anestesioloog püüdis alati oma toiminguid kas või mõne sekundi võrra kiirendada, seejärel luges opereerivale sünnitusarstile aega tagurpidi ette: „Jäänud on kolm minutit… kaks… üks…”, pärast aga jooksis vastsündinu juurde, et panna ta hingamisaparaadi alla. Mõnikord sõltus temast lapse elu.
Selgus, et kena, väga elegantne Stanislavi-nimeline noormees osutus kõigile tuntud firma MEDIMPEKS kaastöötajaks. See firma tarnis Ungarist Nõukogude Liitu kaks kolmandikku vajaminevast farmaatsiatoodangust. Instituudi teadussekretär, kelle juurde ma olin sõitnud, oli tema kursusekaaslane ja parim sõber. Kui koosolek lõppes, viisid noormehed mind lähimasse kohvikusse, kus lahendasime tassikest kohvilaket ja suurepärast konjakit juues tunni jooksul kõik küsimused. Nad olid minust vaid paar aastat vanemad ja meil oli väga lõbus. Kui instituuti tagasi läksime, siis näidati mulle laborit, kingiti 27 ampulli ihaldatud preparaadiga (rohkem neil lihtsalt polnud) ja anti selle tehase aadress, kus kõigest kuu aega tagasi pandi käima liin preparaadi tootmiseks. Kui me ravimi Tallinnas ametlikult kätte saime, siis selgus, et meie tellimus oli olnud järjekorras kolmas…
Järgmisel päeval sõitsin Stanislavi juurde MEDIMPEKSi, mis asus Ungari saatkonnas. Ta oli seal ainus Nõukogude Liidu esindaja, aga kogu personal, ka koristajad, olid ungarlased. Tema kabinet oli täis ravimikaste, milles olid uusimad Ungarist saabunud ravimid. Tema kui farmakoloogi töö seisnes nende jagamises erinevate suurte instituutide ja kliinikute vahel aprobatsiooniks ning info kogumises ja töötlemises ettekannete jaoks farmaatsiakomitees. Alles pärast litsentseerimist jõudsid ravimid apteekide valitsusse, s.t alles siis osteti suur partii ravimit. Stanislavi tööd hinnati selle järgi, kui mitmeks aastaks ta tellimuse sai. Stas rääkis mulle, et ungarlased lõid Sombrevini Šveitsi litsentsi järgi ja et ta on selle preparaadi andnud üle akušööride instituudile, nii et alles on seda vaid pisut. Ta andis mulle 20 ampulli (20 keisrilõikeks!) ja mahuka juhendi nende kasutamiseks. Seejärel korjas kokku terve kimbu värvilisi reklaamprospekte teiste uusimate ravimite kohta. Enne lahkumist õngitses ta kapist välja mingi karbi ja ütles: „See on päris uus, kodus vaata.” Karbis oli 100 ampulli Sedukseni.
Tollal me teoreetiliselt juba teadsime, et selline trankvilisaator on olemas, olime kuulnud preparaadi suurepärastest omadustest nende käest, kellel oli õnnestunud seda võtta tablettidena. Mida aga saab teha operatsioonitoas ampullidega? Me ei osanud seda isegi ette kujutada. Uurisime hoolikalt prospekti, kuid ravimit kasutada esialgu ei julgenud. Sobiv juhus ei lasknud end aga kaua oodata. Ükskord kutsus kolleeg mind operatsioonituppa, kus juba 30–40 minutit viskles operatsioonilaual hüsteerias naine, karjus kõva häälega, püüdis end sidemetest lahti rebida ja nõudis, et ta kohe vabaks lastaks. Keelitamine ei aidanud, ta keeldus operatsioonist, sest kartis narkoosi ajal surra. Siis otsustasin proovida. Õde hakkas aeglaselt manustama veeni 2 ml Sedukseni lahjendatuna 40 % glükoosilahusega. Sel hetkel kutsuti mind telefonile. Kui ma 2–3 minuti pärast naasin, oli operatsioonitoas pingeline vaikus, personal vahetas arusaamatuses pilke. Esimest kuud iseseisvalt töötanud anestesioloog kehitas kartlikult õlgu. Läksin laua juurde. Patsient magas, isegi norskas. Kui ma teda nimepidi kutsusin, avas vastumeelselt silmad. Minu küsimusele, kas hirm läks üle, vastas ta loiult: „Aga mida mul siin karta?”
Pärast seda juhtumit katsetasime Sedukseni erinevates olukordades ja veendusime iga kord selle laialdastes võimalustes. Mõne kuu pärast kasutasime aga veenisisese narkoosi tegemisel juba oma „firmakokteili” (Seduksen, Promedol ja Atropin). Selline segu lubas sooritada ka lühikesi operatsioone, sest 15–20 minuti jooksul inimene ei tundnud üldse valu ega hirmu ning oli seejuures teadvusel, mis oli väga oluline näiteks stomatoloogidele või aborditegemisel. Aastate möödudes tuli sellest juttu ja firma töötajad olid väga kurvad, et ma neile sellest kohe ei rääkinud – nad oleksid saanud kokteili rahvusvaheliselt patenteerida ja meie meetodit laialt reklaamida. Tollal ei tulnud selline mõte mulle üldse pähe – patente anti minu arusaamise järgi ainult väga tõsiste, oluliste ja kindlasti tehnikavaldkonna uuenduste eest.
Sõprus ja koostöö MEDIMPEKSiga kestis palju aastaid. Me osalesime ka teiste Ungari preparaatide Sombrevini, Sedukseni, Panangini ja neuroleptikute fentanüüli ja Droperidoli ning kõige esimeste kontratseptiivide kliinilistel katsetustel. Kuu aega pärast meie kohtumist sõitis Stas Tallinna ja me arutasime koos peaarstiga läbi meie aprobatsioonil osalemise tingimused. Ei saanud ju välismaise firma töötaja meile lõpmatuseni tutvuse poolest ülidefitsiitseid preparaate kinkida. Meie aga ei tohtinud kasutada ravimeid, mida Nõukogude Liidu tervishoiuministeeriumi farmakoloogiakomitee polnud heaks kiitnud. Aasta hiljem saime Panangini, millel ilmnesid veel ka antihüpoksandi omadused, nii tablettide kui ka ampullidena. Esimeseks patsiendiks, kes Eestis sai Panangini tablettides, oli minu isa (1971. a). Tema raviarst oli meie eksperimendi pärast endast väljas, ta hakkas isegi nutma. Kulus mitu päeva, et teda veenda ja vastava kirjandusega kurssi viia. Raskete infarktide puhul kasutasime Panangini koos Sedukseniga. Kaks kuud hiljem aga manustasin meie „firmakokteili” veenisiseselt juba iseendale, esimestel tundidel pärast rasket südameatakki. Kliiniline pilt oli valvearsti sõnul sarnane laialdasele infarktile – tsüanoosi, krampide (kaks korda esimese tunni jooksul) ja kollapsiga (rõhk polnud mingil hetkel kuulatletav). Tasub märkida, et mul polnud mingit paanikat, pea oli täiesti selge, dikteerisin vaikselt oma assistendile, mida täpselt, millises koguses ja järjekorras tilgutisse lisada. Sellest, et olukord on halb, sain aru siis, kui vaatasin kahvatunud arsti kohkunud silmadesse. „Seisund oli nii raske, et ma mõtlesin mingil hetkel: teda pole võimalik sellest välja tuua,” kandis ta järgmisel hommikul peaarstile ette. „Aga kõige hullem,” meenutas pärast medõde, „oli kuulda ja näha, kuidas ta meid rahustab, naeratusega hallikstõmbunud näol.” Arstid tegid iga päev kardiogrammi ja jäid juba mõne päeva pärast pidama diagnoosil – mikroinfarkt. Kardioloogid arvasid, et nii positiivse dünaamika eest tuleb tänada just nimelt Panangini.
Verejooksud
1960. aastate algul said vähesed aru, milles seisneb reanimatoloogi töö. Seletasime seda kõigile (ka arstidele) nii: „Kujutage endale ette raudteejaama, kus keeb elu. Selles jaamas on pikk platvorm, mis lõpeb sügava järsakuga, mille põhjas asub