Enne külma. Henning Mankell
ta pole seda endale selgelt sõnastanud, et ta pole valmis ühegi uue suhte järele ringi vaatama. Linda teadis, et vahelduvad kaaslased tekitasid isale pidevalt muret, kuigi ta nende kohta kunagi midagi ei küsinud.
Linda kõndis veel kord läbi korteri. Järsku tundus kogu olukord talle koomiline, peaaegu piinlik. Mis oleks võinud Annaga juhtuda? Mitte midagi. Ta tuleb oma eluga paremini toime kui nii mõnigi teine. See, et ta kokkulepitud ajal kodus ei olnud, ei pruugi midagi tähendada. Linda jäi seisma köögikapi ees, mille peal olid auto tagavaravõtmed. Ta oli Anna käest mõned korrad autot laenanud. Ma võin seda seegi kord teha, mõtles Linda, ja tema emale külla sõita. Enne korterist lahkumist jättis ta köögilauale sedeli, et laenas autot ja on arvatavasti mõne tunni pärast tagasi. Kuid oma murest ei kirjutanud ta sõnagi.
Linda sõitis koju Mariagatanile ja pani selga õhemad riided, sest väljas oli väga soojaks läinud. Siis sõitis ta linnast välja, keeras Kåsebergasse viivale teele ja tegi sadamas peatuse. Vesi oli peegelsile, sadamas ujus koer. Keegi vanem mees istus suitsukala müüva poe ees pingil ja noogutas talle. Linda noogutas vastu, ehkki ei teadnud, kes see mees on. Võib-olla isa mõni pensionile jäänud kolleeg?
Omapärast muusikat loova Anna ema kodu lähedal keeras ta teele, mis viis vanaisa kunagise koduni. Ta parkis auto ja läks maja juurde. Pärast seda, kui Gertrud, vanaisa lesk, oma õe juurde kolis, oli majal olnud kaks omanikku. Esimene neist oli noor mees, kellel oli Simrishamnis oma arvutifirma. Kui see pankrotti läks, müüs ta maja Huskvarnast pärit keraamikutest abielupaarile, kes tahtsid Skånesse kolida. Värava kõrval kiikus silt „Keraamikatöökoda”. Selle õuemaja uks, kus tema vanaisa oli oma pilte maalinud, oli lahti. Ta kõhkles, kuid avas siis värava ja läks üle õue. Pesunööril laperdasid kuivama pandud lasteriided.
Linda koputas õuemaja uksele. Naisehääl vastas. Linda astus sisse. Kulus mõni hetk, et silmad pärast eredat päikesepaistet ruumis valitseva valgusega harjuksid. Umbes neljakümneaastane naine istus potikedra taga ja töötas noaga savist näo kallal. Ta kujundas sellele parajasti kõrva. Linda rääkis, kes ta on, ja palus segamise pärast vabandust. Naine pani noa käest ja kuivatas käed. Nad läksid välja päikese kätte. Naise nägu oli kahvatu ja magamatusest kurnatud, kuid tema pilk oli sõbralik.
„Ma kuulsin temast. Mees, kes maalis täpselt ühesuguseid pilte.”
„Mitte päris. Tal oli kaks motiivi. Üks oli maastik metsisega, teisel motiivil lindu polnud, oli ainult maastik. Järv, päikeseloojang, mõni puu. Kõige muu jaoks peale päikese kasutas ta šabloone. Päikese maalis ta vaba käega.”
„Mõnikord tundub, nagu oleks ta ikka veel siin. Kas ta oli tavaliselt pahur?”
Linda vaatas naist üllatunult.
„Mõnikord on tunne, et keegi istub majas ja uriseb.”
„See on kindlasti tema.”
Naine ütles, et tema nimi on Barbro, ja küsis, kas Linda tahab kohvi.
„Aitäh, aga ma pean edasi sõitma. Tegin peatuse ainult puhtast uudishimust.”
„Me kolisime siia Huskvarnast,” ütles Barbro. „Eemale linnast, ehkki see polnud väga suur. Minu mees Lars kuulub uue põlvkonna laia profiiliga inimeste hulka. Ta oskab parandada jalgrattaid ja kellasid, aga samuti panna diagnoose haigetele lehmadele ning jutustada lastele fantastilisi muinasjutte. Meil on kaks last.”
Ta vaikis, justkui oleks ta võõrale liiga palju rääkinud, ja mõtles järele.
„Võib-olla tunnevadki nad sellest kõige rohkem puudust,” jätkas ta siis. „Tema fantastilistest juttudest.”
Ta kõndis koos Lindaga auto poole.
„Ta ei ela siis enam siin,” ütles Linda ettevaatlikult.
„Kõigi tema oskuste juures oli siiski üks asi, millega ta toime ei tulnud. Teadmisega, et lastega kaasneb ka vastutus. Ta sattus sellest paanikasse. Võttis oma jalgratta ja läks. Ta elab nüüd jälle Huskvarnas. Aga me räägime teineteisega, nüüd, kus vastutusekoorem teda ei paina, tuleb ta lastega paremini toime.”
Nad jätsid auto juures hüvasti.
„Kui minu vanaisa kenasti paluda, et ta vihane ei oleks, siis rahunes ta tavaliselt maha. Aga palujaks peab olema naine, muidu ta ei kuula. Tema eluajal oli see nii. Võib-olla toimib see ka nüüd, kus ta surnud on.”
„Kas ta oli õnnelik?”
Linda mõtles järele. See sõna ei sobinud vanaisa pildiga tegelikult kokku.
„Tema suurim rõõm elus oli istuda hämaras õuemajas ja teha sama, mida ta oli teinud eelmiselgi päeval. Korduvas tegevuses leidis ta rahu. Kui seda võib õnneks nimetada, siis oli ta õnnelik.”
Linda keeras auto ukse lukust lahti.
„Ma olen tema moodi,” ütles ta ja naeratas. „Nii et ma tean, kuidas temaga ümber käia.”
Linda sõitis ära. Tahavaatepeeglist nägi ta Barbrot. Minuga ei juhtu seda iialgi, mõtles ta. Et ma jään tuulises Österlenis vanasse majja kahe lapsega üksi. Mitte iialgi.
Mõte ärritas teda. Endalegi märkamatult suurendas ta kiirust. Alles enne suurele teele keeramist vajutas ta ägedalt pidurit.
Anna ema Henrietta Westin elas majas, mis kössitas teda valvuritena ümbritsevate suurte puudesalude taga. Linda pidi õiget teed otsides mitu korda auto ringi pöörama ja tagurdama. Lõpuks leidis ta autole koha roostes niidumasina kõrval ja tuli välja. Valitsev kuumus meenutas hetkeks Ludwigiga tehtud puhkusereisi Kreekasse, enne kui nende suhe liiva jooksis. Ta heitis selle mõtte pead kuklasse lüües kõrvale ja hakkas suurte puude vahel edasi minema. Korraks ta peatus ja tõstis käe päikese kaitseks silmade kohale. Tema tähelepanu köitis mingi tärina moodi hääl, justkui taoks keegi kohutava kiirusega naelu seina. Tihedate lehtede vahel märkas ta rähni, kes tempokalt puud tagus. Võib-olla on ka rähn osa Anna ema muusikast, mõtles Linda. Kui ma õigesti aru sain, pole ükski heli tema ema jaoks võõras. Rähn on vahest tema trummar.
Ta jättis vastu puud täristava linnu selja taha ja möödus räämas köögiviljaaiast, mida keegi polnud mitu aastat kasutanud ega hooldanud. Mida ma temast tean? mõtles Linda. Ja mida ma siin teen? Ta jäi seisma ja püüdis endas selgusele jõuda. Sel silmapilgul, kõrgete puude varjus, ei tundnud ta muret. Sellel, et Anna praegu eemale hoiab, on kindlasti mingi mõistlik seletus. Ta pööras ringi ja hakkas auto poole tagasi minema.
Rähn oli järsku vait jäänud ja minema lennanud. Kõik kaob, mõtles ta. Inimesed ja rähnid, minu unistused ja aeg; see voolab minema nagu jõgi, millele ma asjatult püüan tammi ette ehitada. Ta tõmbas nähtamatutest ohjadest ja peatus. Miks ta tagasi läheb? Kui ta kord oli Anna auto võtnud ja siia sõitnud, võib ta ju sama hästi ka sisse minna ja Henriettale tere öelda. Ilma ema muretsema panemata ja küsimata, kas ta teab, kuhu Anna on kadunud. Võib-olla on vastus lihtne: ta on Lundis. Mul ei ole tema sealset telefoninumbrit, mõtles ta. Vähemalt seda võin ma ju Henrietta käest küsida.
Ta läks mööda rada läbi metsatuka ja jõudis valgeks lubjatud vahvärkmaja juurde, mida ääristasid metsikuks kasvanud roosipõõsad. Kivitrepil lamas kass ja uuris teda valvsalt. Linda läks maja juurde. Üks aken oli lahti. Hetkel, kui ta kummardus, et kassi ettevaatlikult silitada, kuulis ta avatud aknast hääli. Henrietta muusika, mõtles ta.
Siis ajas ta end kiiresti sirgu ja hoidis hinge kinni.
Aknast ei kostnud muusikat. See, mida ta kuulis, oli naise nutt.
9
Majas hakkas koer haukuma. Linda tundis, nagu oleks teda teolt tabatud, ja kiirustas uksekella helistama. Võttis tükk aega, enne kui avama tuldi. Henrietta hoidis vihasel Norra põdrakoeral turjast kinni.
„Ta pole ohtlik,” ütles Henrietta. „Tule sisse!”
Linda tundis end võõraste koerte seltsis alati ebakindlalt. Ta kõhkles enne esikusse astumist. Kuid niipea, kui ta üle läve oli, jäi koer vait. Justkui oleks ta ületanud nähtamatu haukumispiiri. Henrietta laskis koera lahti. Linda ei mäletanud varasemast, et naine oleks nii väike