Enne külma. Henning Mankell
kuuluda mõnele jahimehele.
Ta läks veel mõnisada meetrit mööda jälgi. Tema ees avanes järsak, põõsaste ja võsaga kaetud maalõhe. Rada kadus järsakusse. Ta pani seljakoti maha, pistis taskulambi jopetaskusse ja laskus ettevaatlikult põõsaste vahel laveerides alla. Ta tõstis ühte oksa ja avastas, et see oli maha saetud. Ta kortsutas kulmu, tõstis ühte teist oksa ja avastas ka sellelt sileda lõikepinna. Maha saetud või raiutud. Ta taipas, et tema ees on midagi, mis on sihilikult kinni kaetud. Poisikeste mängud, mõtles ta. Ka meie ehitasime Håkaniga onne. Ta tõstis oksi järjest eest ära. Järsaku põhjas leidiski ta onni. Kuid laste kätetöö kohta oli see ebatavaliselt suur. Järsku meenus talle pilt, mida Håkan oli talle ühes ajakirjas palju aastaid tagasi näidanud. Metsaonn, mis kuulus tagaotsitavale murdvargale, kellel oli kummaline ja ahvatlev hüüdnimi: Piltilus Bengtsson. Mees oli elanud keset metsa onnis, mis avastati juhuslikult ainult tänu sellele, et keegi eksis metsas ära.
Ta läks lähemale. Onn oli tehtud laudadest ja sellel oli plekist katus. Korstent ei olnud. Onni tagasein toetus järsaku seina vastu. Ta katsus ust. Lukku uksel ei olnud. Ta sai isegi aru, et käitus uksele koputades idiootlikult. Kes võis majakesse peituda pärast seda, kui kuulis teda oksi kõrvale tõstmas? Ta tundis üha suuremat hämmastust. Kes peidab ennast Rannesholmi metsas?
Peas hakkas tööle häirekell. Algul tõrjus ta mõtted lihtsalt kõrvale. Enamasti polnud ta sugugi kartlik. Mitmedki korrad oli ta kõrvalistel radadel ebameeldivate meestega kohtunud. Kui ta kartis, siis varjas ta seda osavasti julguse maski taha. Midagi halba polnud kunagi juhtunud. Ei juhtu ka siin. Aga ta mõtles, et tegutseb terve mõistuse vastaselt. Onnis varjatakse ennast ainult väga mõjuvatel põhjustel. Ta peaks ära minema. Samal ajal ei suutnud ta lahkuda. Rajal oli olnud sihtpunkt. Mitte keegi teine, kellel pole tema treenitud silma, poleks osanud seda leida. Aga see, kes onni kasutab, tuli rajale teisest suunast. See oli mõistatus. Kas tema leitud rada on kõigest rebaseuru ehitust meenutav varuväljapääs järsakust? Või oli rajal varem mingi teine funktsioon? Uudishimu sai temast võitu.
Ta avas onni ukse. Kahest väikesest otsaaknast immitses nappi valgust. Ta pani taskulambi põlema. Valgusvihk libises üle seinte. Ühe seina ääres oli voodi, ruumis oli ka väike laud, tool, kaks petrooleumilampi ja väike priimus. Ta püüdis mõelda. Kes seda onni kasutab? Kui kaua see on tühjana seisnud? Ta kummardus ja katsus voodilina. See ei olnud niiske. Mitte väga kaua, mõtles ta. Onn pole kaua tühi olnud. Ta mõtles uuesti, et peaks ära minema. Onni ehitaja pole ootamatutest külalistest kindlasti huvitatud.
Ta oli juba lahkumas, kui taskulambi valgus langes voodi kõrval muldpõrandal olevale raamatule. Ta kummardus. See oli piibel, vana ja uus testament. Ta võttis raamatu kätte ja tegi selle lahti. Sisekaanel oli nimi, kuid see oli üle kriipsutatud. Piiblit oli palju loetud, lehed olid kulunud ja katkised. Osa salme oli alla joonitud. Ettevaatlikult pani ta piibli samasse kohta tagasi. Ta kustutas taskulambi ja taipas otsekohe, et midagi on muutunud. Valgus oli tugevam. See ei tulnud üksnes akendest. Uks, mille ta kinni oli pannud, pidi lahti olema. Ta pööras kiiresti ringi. Aga oli juba liiga hilja. Tundus, nagu oleks röövloom teda otse näkku rünnanud. Ta vajus sügavale lõpmatusse pimedusse.
11
Pärast külaskäiku Henrietta juurde istus Linda tükk aega ja ootas isa kojutulekut. Aga kui isa veidi pärast kella kahte öösel ettevaatlikult välisukse avas, oli Linda elutoa diivanile magama jäänud, tekk üle pea tõmmatud. Mõni tund hiljem ajas ootamatu hirmuunenägu ta üles. Ta ei mäletanud unenäo täpset sisu, vaid ainult seda, et ta oli peaaegu lämbumas. Vaikses korteris kajasid norsked. Ta läks valgustatud magamistuppa ja vaatas isa. Too lamas selili voodis, sassis lina ümber. Linda meelest oli ta nagu suurele kivile mõnusalt puhkama heitnud suur morsk. Kahe norske vahel kummardus ta isa näo kohale. Viinalõhna oli selgesti tunda.
Ta püüdis mõistatada, kes tema topsivennad olid olnud. Põrandale visatud püksid olid räpased, nagu oleks isa põlvini poris sumanud. Ta on kuskil maal käinud, mõtles Linda. Oma vana joomasemu Sten Widéni juures. Nad istusid tallis ja võtsid napsu.
Linda läks magamistoast välja ja mõtles, et tegelikult tahaks ta papsi voodist üles lüüa ja vastust nõuda. Millist vastust? Seda ta ei teadnud. Sten Widén oli isa üks kõige vanematest sõpradest. Nüüd oli mees haige, väga haige. Eriti tõsistel puhkudel rääkis isa endast kolmandas isikus. Kui Sten sureb, saab Kurt Wallanderist üksildane mees, oli ta öelnud. Nüüd oli Sten Widénil kopsuvähk. Lindale oli hästi teada kummaline lugu traavihobuste treenimise ärist, mida Sten Widén Stjärnsundi lossivaremete lähedal ajas. Mõni aasta varem oli mees selle äriga lõpu teinud ja talu maha müünud. Aga kui uus omanik valmistus sisse kolima, kahetses Sten Widén oma otsust. Linda isa oli rääkinud, et lepingus oli punkt, mis jättis Sten Widénile õiguse tehing tagasi pöörata. Ta ostis mõned uued hobused. Siis avastati haigus. Ühe armuaasta oli mees juba saanud. Nüüd kavatses ta hobustest loobuda ja oli saanud endale koha surijatele mõeldud hospiitsis Malmö lähedal. Seal lõpeb tema elu. Talu müüakse jälle maha. Seda tehingut tagasi pöörata ei saa.
Linda võttis riidest lahti ja läks voodisse. Mõni minut puudus viiest. Ta vaatas lakke ja tundis süümepiina. Kas ma ei luba oma isal koos oma parima sõbraga, kes on pealegi suremas, nina täis võtta? Mida tean mina nende juttudest või sellest, mida nad teineteise jaoks tähendavad? Ma olen alati ette kujutanud, et mu isa on oma sõpradele hea sõber. See tähendab ka seda, et istutakse sureva mehega öö otsa tallis. Tal tekkis tahtmine voodist välja tulla, isa üles ajada ja tema käest andeks paluda. See oleks olnud ainus õige tegu. Aga isa saaks ainult vihaseks, kui ma teda segan. Tal on täna vaba päev ja võib-olla võtame koos midagi ette.
Enne uinumist mõtles ta Henriettaga kohtumise peale. Naine ei rääkinud tõtt. Ta varjab midagi. Kas ta teab, kus Anna on? Või vältis ta rääkimist mingil muul teemal? Linda keeras ennast külili, tõmbus kägarasse ja mõtles uniselt, et õige varsti hakkab ta puudust tundma meesterahvast enda kõrval; niihästi magades kui ärkvel olles. Aga kust ma siin säärase leian? Ma pole enam harjunud seda tõsiselt võtma, kui keegi peaks mulle Skåne murrakus ütlema, et armastab mind. Ta heitis need mõtted peast, patsutas padja lamedamaks ja jäi magama.
Kell üheksa raputas keegi ta üles. Linda võpatas, olles valmis avastama, et on sisse maganud, ja nägi enda ees isa nägu. Pohmelli ei tundunud isal küll olevat. Ta oli juba riides ja erinevalt tavapärasest hommikust ka korralikult kammitud.
„Hommikusöök,” ütles ta. „Aeg läheb, elu libiseb meil käest.”
Linda käis duši all ja pani riidesse. Kui ta laua äärde jõudis, ladus isa pasjanssi.
„Ma kahtlustan, et sa käisid eile Sten Widéni juures.”
„Õigus.”
„Peale selle arvan ma, et te jõite päris palju.”
„Vale. Me jõime lausa kuramuse palju.”
„Kuidas sa koju said?”
„Taksoga.”
„Kuidas tema ennast tunneb?”
„Tahaksin, et mul oleks sama palju julgust, kui teada saan, et mu aeg hakkab otsa lõppema. Tema jutu järgi on igal inimesel elus ette nähtud teatud arv traavivõistlusi. Pärast seda on kõik. Polegi muud teha, kui püüda neist võimalikult paljud võita.”
„Kas tal on valud?”
„Kindla peale on. Aga ta ei räägi midagi. Ta on nagu Rydberg.”
„Kes?”
„Evert Rydberg. Kas sa ei mäleta teda enam? Vana politseinik, sünnimärk põse peal.”
Lindale hakkas midagi ähmaselt meenuma.
„Võib-olla tuleb meelde.”
„Tema tegi minust politseiniku, kui ma noor ja loll olin. Ka tema suri liiga vara. Kuid mingit kurtmist ma ei kuulnud. Ka temal olid oma traavivõistlused ja kui need otsa said, siis ta leppis sellega.”
„Kellelt mina peaksin õppima?”
„Ma arvasin, et sinu juhendajaks on Martinsson.”
„On ta