Enne külma. Henning Mankell
maailmale nähtamatu. Kas on veel mõnda teist nii tugevat kinnitust inimese sõltumatusele? Julgus astuda üle teeperve, siseneda mõned meetrid ürgmetsa, muutuda nähtamatuks ja lakata seega olemast.
Nooremana mõtles ta, et see mida ta teeb, on tegelikult midagi muud. Siis polnud see jõud, vaid nõrkus, hinges peituva kibeduse omamoodi väljendus, kusjuures ta isegi ei teadnud selle põhjust. Õigupoolest õpetas talle seda vanem vend Håkan. On olemas kahte liiki inimesi: ühed valivad kõige otsema, lühema ja kiirema tee, teised aga otsivad ootamatute sündmustega palistatud kurvilist ja künklikku rada. Lapsepõlves mängisid nad Älmhulti ümbruse metsades. Kui liinielektrikuna töötanud isa kõrgelt telefoniposti otsast alla kukkus ja raskesti viga sai, kolisid nad Skånesse, sest ema sai töökoha Ystadi haiglasse. Tüdruk jõudis sel ajal teismeikka, muud asjad muutusid teepervedest ja teedest tähtsamaks ning lapsepõlve mälupiltide juurde pöördus ta tagasi alles siis, kui seisis Lundi ülikooli peaukse ees ja taipas, et ei tea sugugi, millele oma elu tuleks pühendada. Vend Håkan oli valinud elukutse, mis hõlmas hoopis teistsuguseid teid. Ta läks merele, sõitis erinevatel laevadel ja lõpetas hiljem merekooli. Tema liikus nüüd mööda mereteed ja kirjutas aeg-ajalt õele kirju, kus jutustas navigeerimise ilust otsatuna näival öisel merel. Õde tundis kadedust, kuid samal ajal kannustasid venna lood teda tagant.
Ühel esimese ülikooliaasta keerulisel sügisel, mil ta parema idee puudumisel oli hakanud juurat õppima, sõitis ta jalgrattaga Staffanstorpi poole ja pööras juhuslikule metsavaheteele. Seal tegi ta peatuse ja läks edasi mööda rada, mis jõudis välja vana veski lagunenud varemete juurde. Selles kohas turgataski talle pähe mõte. See lõikas ta teadvusest välguna läbi. Mis on õigupoolest rada? Miks möödub rada puust või kivist just nimelt sellelt, mitte aga teiselt poolt? Kes oli esimene, kes seda rada mööda kõndis? Millal see oli?
Ta vahtis rada oma jalgade ees ja teadis, et sellest kujuneb tema eluülesanne. Temast saab Rootsi radade analüütik ja pühendunud kaitsja. Ta hakkab kirjutama Rootsi raja ajalugu. Ta jooksis ratta juurde tagasi, astus õigusteaduskonnast välja ja hakkas õppima ajalugu ning kultuurigeograafiat. Õnnekombel sattus ta kokku mõistva professoriga, kes sai aru, et ta on leidnud varem uurimata ala. Professor märkas tüdruku indu ja asus teda toetama.
Ta hakkas piki Ledsjö järve randa looklevat rada minema. Kõrged puud varjasid päikese. Kunagi käis ta Amazonases ja rändas läbi aurava vihmametsa. See meenutas sisseastumist lõputusse katedraali, kus lehestik muutis päikesevalguse värvilisteks akendeks. Nüüd, mööda Ledsjö äärset rada minnes tekkis tal peaaegu samasugune tunne.
Selle raja oli ta juba ammu kaardistanud. See oli tavaline matkarada, mis pärines 1930ndatest, kui Rannesholm kuulus veel Havermanide suguvõsale. Üks krahvidest, Gustav Haverman, oli olnud entusiastlik tervisesportlane, ta puhastas järveäärse kõrkjatest ja põõsastest ning tegi järve ümber matkaraja. Aga kaugemal, mõtles ta, sügavamal selles kummalises metsas, kus pole muud kui sammal ja kivid, pöördun ma kõrvale ja lähen edasi mööda rada, mille ma mõni päev tagasi avastasin. Ma ei tea, kuhu see viib. Kuid pole midagi nii ahvatlevat ja maagilist kui astuda esimest korda mööda uut rada. Ma loodan ikka veel, et saan kunagi oma elus minna mööda rada, mis lõpuks osutub kunstiteoseks, see on ilma kindla sihtpunktita rada, mis on loodud ainult raja enda pärast.
Ta jäi kõrgendikul seisma ja tõmbas hinge. Puude vahelt paistis peegelsile järv. Ta on kuuekümne kolme aastane. Tal on vaja veel viis aastat aega. Viis aastat, et kirjutada valmis oma suurteos – Rootsi radade ajalugu. See raamat teeb kõikidele selgeks, et rajad on endiste põlvede ja ühiskondade ühed kõige tähtsamad jäljed. Kuid rajad pole üksnes matkateed. Ta kavatses esitada veenvad tõendid ja argumendid, et radade kulgemisel maastikul on ka oma filosoofilised ja religioossed aspektid. Varasematel aastatel oli ta vähem kirjutisi avaldanud, enamasti olid need kohalikud uurimused ja radade kaardistamised. Suur, otsustav teos oli ikka veel kirjutamata.
Ta läks edasi. Mõtted rändasid vabalt. Uut rada uurima minnes tegi ta alati nii. Ta päästis mõtted valla nagu seni rihma otsas hoitud koerad. Siis, kui töö algab, on ta ise otsekui koer, kes ettevaatlikult, kõik meeled äärmuseni pingul, püüab raja saladust avastada. Ta teadis, et paljud peavad teda hulluks. Tema kaks last olid lapsepõlves imestanud, millega nende ema õigupoolest tegeleb. Aasta tagasi surnud mees oli siiski olnud mõistvam. Ehkki ta aimas mehe sisimaid mõtteid, et on abiellunud kummalise naisega. Nüüd, kus ta oli üksi, sai temast aru ainult Håkan. Nad jagasid teineteise vaimustust inimese pisimate teede vastu, maad katvate radade vastu.
Naine peatus. Treenimata silma jaoks polnud raja ääres midagi muud peale rohu ja sambla. Kuid tema oli seda märganud. Siit algas teine, kinni kasvanud rada, mis oli võib-olla palju-palju aastaid kasutuses olnud. Enne puude vahele kadumist kiirustas ta ettevaatlikult alla järverannale. Ta istus kivi peale ja võttis termose välja. Järvel liugles mööda luigepaar. Ta jõi kohvi ja pani päikese käes silmad kinni. Ma olen õnnelik inimene, mõtles ta. Ma pole kunagi teinud midagi muud kui seda, millest olen unistanud. Lapsena laenasin ma Håkanilt ühte indiaanlaste raamatut, pealkiri oli „Rajaleidja”. Sellest sai mu elu. Ma olen avastanud ja tõlgendanud radasid, nagu teised püüavad mõista koopamaalinguid ja ruunikive.
Ta pakkis termose kotti tagasi ja loputas tassi pruunikas vees puhtaks. Luigepaar oli nüüd neeme taha kadunud. Ta ronis mööda kallast uuesti üles ja jälgis hoolega, kuhu ta astub. Aasta varem oli ta Brösarpist lõuna pool komistanud ja jalaluu murdnud. Õnnetus sundis teda pikaks ajaks paigale. See oli raske aeg. Ehkki ta võis nüüd kirjutamisele keskenduda, muutis liikumatus ta rahutuks ja kergesti ärrituvaks. Mees oli veidi aega enne õnnetust surnud ja ta oli ära hellitatud, kuna mees oli varem alati kodu eest hoolitsenud. Nüüd müüs ta Rydsgårdis asunud maja maha ja kolis Skurupisse väikesesse korterisse.
Ta lükkas kõrvale mõned maani rippuvad oksad ja astus puude vahele. Ta oli mõned korrad lugenud lagendikust, mille leiab ainult see, kes on eksinud. Inimeseks olemise suurt saladust kujutaski ta endale niimoodi ette. Kui vaid julged eksida, siis ootab ees ootamatu. Kui julged ringi minna, siis ootavad elamused, mille olemasolu kiirteel liiklejad isegi ei aima. Ma otsin unustatud radu, mõtles ta. Radu, mis ootavad sügavast unest äratamist. Ilma elaniketa majad hakkavad lagunema. Sama lugu on ka radadega. Rajad, mida ei kasutata, surevad.
Ta oli nüüd sügaval metsas. Ta peatus ja kuulatas. Kuskilt kostis murduva oksa praksumist. Siis oli kõik jälle vaikne. Ootamatult tõusis õhku lind ja kadus. Ta läks edasi nagu küürutav rajaleidja. Ta liikus aeglaselt, sammhaaval. Rada oli nähtamatu. Kuid tema nägi seda, kontuurid olid peidus sambla, rohu ja maha kukkunud okste all.
Tasapisi valdas teda aga siiski pettumus. See, mille ta oli leidnud, polnudki vana rada. Kui ta raja olemasolu esimest korda oli aimanud, siis mõtles ta, et on võib-olla lõpuks ometi avastanud vana palverändurite tee, mis peaks kuskil Ledsjö kandis asuma. Romeleåseni põhjaservas oli see jälgitav. Ledsjö ümbruses oli see kadunud, keegi polnud leidnud teest jälgegi, enne kui see Sturupist loodes uuesti nähtavaks muutub. Vahel oli ta mõelnud, et ehk kaevasid iidsed palverändurid sinna hoopis tunneli. Tuleks ehk otsida tunneliava jälgi maapinnas. Kuid palverändurid ei kaevanud maa alla käike, neil oli olemas rada. Ja ta polnud seda leidnud. Vähemalt seni. Kuid juba vähem kui saja meetri pärast oli ta veendunud, et rada on kasutatud ja see on alles hiljuti tehtud. Võib-olla kümme või viisteist aastat tagasi. Kui ta leiab sihtpunkti, siis oskab ta öelda ka seda, miks see maha on jäetud. Ta oli jõudnud kolmsada meetrit metsa sisse, see oli nüüd väga tihe ja peaaegu läbitungimatu.
Järsku jäi ta seisma. Miski tema jalge ees püüdis ta pilku. Ta kükitas ja soris sõrmega sammalt. Midagi valget oli tema tähelepanu köitnud. Ta võttis selle kätte. Sulg. Valge sulg. Metstuvi oma, mõtles ta. Aga kas valgeid metstuvisid on olemas? Kas need pole hoopis pruunid või pigem sinised? Ta tõusis püsti ja uuris sulge. Luigesulg. Aga kuidas sai see nii kaugele metsa sattuda? Luiged liiguvad ka maismaal. Kuid nad ei kõnni piki tundmatuid radu metsa.
Ta läks edasi. Kõigest mõne meetri pärast peatus ta uuesti. Ta märkas midagi, mis teda üllatas. Rohi oli madalaks tallatud. Keegi oli siin olnud kõigest mõni päev tagasi. Aga millisest suunast jalajäljed tulid? Ta läks paar meetrit tagasi ja asus uuesti uurima. Umbes kümne minuti pärast mõistis ta, et keegi oli tulnud metsast