NullNullNull. Roberto Saviano
ei pesitse mitte ainult meie peas, aju ühes osas: olen kindel, et ka teistel organitel on mälu. Maksal, munanditel, küüntel, roietel. Just sinna jäävad viimasena kuuldud sõnad pidama. Organitest läheb meeldejäetud info edasi ajju. Sageli avastan, et mingit seika mäletab mu magu, kuhu talletub kõik kaunis ja kohutav. Tean, et teatud mälestused on seal tallel, tean seda, sest tunnen, kuidas miski minu maos liigub. Vahel liigub kogu mu kõht. See on nagu lainetus, mis algab diafragmast, õhukesest membraanist, mis on sinna istutatud ja meie keha keskpaika juured ajanud. Kõik saab alguse diafragmast. Diafragma paneb meid hingeldama, värisema, pissima, kakama, oksendama. Just sealt saab sünnitaja jõu suruda. Samuti olen kindel, et meie kehas leidub kohti, kuhu talletub kõige halvem, kus hoitakse jäätmeid. Ma pole kindel, kus see koht minu sees asub, aga see sai nüüd täis. Pilgeni täis, nii et sinna ei mahu enam tilkagi. Minu mälestuste, õigemini jäätmete asupaik minu kehas on täis. Seda võiks võtta hea uudisena – valule pole minu kehas enam kohta. Paraku see nii ei ole. Kui jäätmetel pole enam kuhugi minna, tungivad nad sinna, kus nad olla ei tohiks. Nad trügivad sinna, kus talletatakse ülejäänud mälestusi. Politseiniku jutustatud lugu täitis viimse tilgana selle koha minu kehas, mis mäletab kõige koledamaid asju. Neid, mis ilmuvad just siis taas pinnale, kui arvad, et kõik läheb hästi, kui ärkad hommikul ilusa ilmaga, kui tuled koju tagasi, kui arvad, et oled teinud midagi, mida tasus teha. Neil hetkedel ilmuvad nagu röhitus või ohe kusagilt koledad mälestused, nagu prügimäe prügi, mis leiab väljapääsu pori- ja plastikaadikihi alt ning mürgitab kõik ümbritseva. Vaat just selles kohas minu kehas on tallel politseiniku lausutud sõnad. Pole mõtet otsida tema täpseid koordinaate, sest isegi kui ma ta üles leiaksin, teda rusikatega peksaksin, noaga torkaksin või pigistaksin, et sealt sõnad nagu villist mäda välja lasta, ei oleks sellest mingit kasu. See kõik on seal olemas. Ja peab sinna jääma. Ongi kõik.
Politseinik jutustas mulle, et nende informaator oli pealt kuulnud ainsat õppetundi, mida elus tasub kuulata, ja oli selle salaja oma mobiiliga üles lindistanud. Mitte reetmise eesmärgil, vaid selleks, et seda ise hiljem uuesti kuulata. See oli õppetund sellest, kuidas siin ilmas elama peab. Poiss oli politseinikule lindistust kuulata andnud. Kõrvaklappide üks ots endal ja teine politseinikul kõrvas, oli ta südame põksudes lindistuse käima lülitanud.
„Kirjuta sellest kusagil ja vaatame, keda see vihale ajab … see tõestaks, et midagi sellist on tõesti juhtunud. Aga kui sa loo avaldad ja sellele ei järgne mingit reaktsiooni, siis on mõni isehakanud teisejärguline näitleja loo lavastanud ja meie mehhiklane tõmbas meid ninapidi, või siis … keegi ei usu seda loba, mida sa kirjutad. Sel juhul on nende võit.”
Ta puhkes naerma. Noogutasin pead. Ma ei lubanud midagi. Üritasin juhtunut mõista. Kõnealuse õppetunni olevat pidanud keegi vana itaalia boss, kuulajate ridades olevat olnud mehhiklasi, itaallasi, ameerika itaallasi, albaanlasi ja endisi kaibileid, Guatemala sõdalasi. Vähemalt nii väitis poiss. Õpetussõnad ei sisalda täpseid andmeid, numbreid ega üksikasju. See pole nagu vastu tahtmist pähe tuupimine. See on nagu siis, kui astud kuhugi tuppa sisse, aga kui sealt välja tuled, oled hoopis teistsugune. Sul on seljas samad riided, sinu juuksed on sama värvi, habemekarvad on sama pikad kui enne. Sinu kehal ei ole treeningu jälgi, katkisi kulme ega purustatud nina. Sulle pole tehtud ajupesu. Sisened ühte tuppa ja astud sealt seejärel välja esmapilgul täpselt samasugusena nagu siis, kui sind sinna sisse lükati. Aga see kõik on vaid väline. Sinu sisemus on muutunud. Mitte et sa oleksid viimset tõde teada saanud, vaid mõned asjad sinu sees on lihtsalt omale kohale pandud. Asjad, mida sa enne ei osanud kasutada või ei julgenud avada, korrastada ega uurida.
Politseinik luges mulle oma märkmikust ette õppetunni üleskirjutatud teksti. Kohtumine oli toimunud mingis ruumis, mis ei asu meie praegusest asukohast kuigi kaugel. Istuti segamini, vabalt, mitte hobuserauakujuliselt reas, nagu kombeks uute liikmete vastuvõtmisriitusel. Nii istutakse Lõuna-Itaalia provintsilinna hobiringides ja Arthur Avenue’l2 asuvates restoranides jalgpallimatši ajal. Vahe on selles, et kõnesolevas ruumis ei vaadatud ei jalgpalli ega kohtutud ka sõpradega: sinna olid kogunenud erinevatel tasanditel kuritegelikesse organisatsioonidesse kuuluvad isikud. Üks itaalia vanamees tõusis püsti. Ta oli tuntud aumehena, kes saabus Ameerika Ühendriikidesse pärast pikki Kanadas elatud aastaid. Ta hakkas kõnelema, ilma et oleks end esitlenud. Selleks polnud põhjust. Ta rääkis inglise ja hispaania segakeelt, vahel ka dialekti. Tahtsin teada, mis ta nimi oli. Proovisin seda politseinikult küsida, teeseldes juhuslikku ja spontaanset huvi. Ta isegi ei üritanud mulle vastata. Mulle jäid vaid bossi sõnad.
„U munnu de chiri ca cridanu de putì campà cu ra giustizia, con le leggi uguali pe tutti, cu na bona fatiga3, väärikust, puhtaid tänavaid, võrdsust naiste ja meeste vahel, on pedede maailm, kes usuvad, et suudavad iseennast ja teisi ära lollitada. Jätame loba paremast maailmast idiootidele. Rikastele idiootidele, kes seda luksust oma raha eest ostavad. Luksust uskuda õnnelikku ellu, õiglasse maailma. Rikastele, kes tunnevad end milleski süüdi või varjavad midagi. Who rules just does it, and that’s it. Kes valitseb, see lihtsalt teeb seda ja kõik. Ta võib ka öelda, et valitseb headuse, õigluse ja vabaduse nimel. Aga need on naistejutud, jätame need rikastele ja idiootidele. Kes valitseb, see valitseb. See on kõik.”
Üritasin küsida, mis tal seljas oli, kui vana ta võis olla. Need olid sellised küsimused, mida esitavad võmmid, kroonikud, uudishimulikud inimesed, kinnisidee küüsi langenud, kelle arvates on võimalik neid detaile uurides välja jõuda teatud liiki bossini, kes selliseid loenguid peab. Minu vestluskaaslane eiras mind ja luges edasi. Kuulasin tema juttu, sõeludes tema sõnu nagu liiva, leidmaks kullakamakat, nime. Kuulasin tema juttu, otsides ridade vahele kirjutatud tähendust. Mingit vihjet.
„Ta soovis kuulajale reeglid selgeks teha, mõistad?” ütles politseinik. „Ta tahtis, et need talle igaveseks meelde jääks. Olen kindel, et poiss ei valeta. Usu mind, mehhiklane pole äraandja. Ma võin oma hinge nimel tema eest vanduda, isegi kui keegi mind ei usu.”
Ta pööras pilgu taas märkmikule ja luges edasi.
„Organisatsiooni reeglid on elureeglid. Riigi seadused on ühe osapoole seadused, mis on tehtud selleks, et teist osapoolt ninapidi vedada. Aga meie ei luba kellelgi endaga nii käituda. On olemas inimesi, kes teevad raha ilma millegagi riskimata, aga nad tunnevad alati hirmu nende ees, kes raha pärast kõik mängu panevad. If you risk all, you have all4, said aru? Aga kui sa arvad, et pead ennast päästma, või saad hakkama ilma vanglata, ilma põgenemata, ilma end peitmata, siis lepime parem kohe kokku: sa ei ole mees. Ja kui te pole mehed, siis astuge siit toast kohe välja ja ärge lootkegi, et ca cchiu diventati uamini5 – teist ei saa iial aumehi.”
Politseinik vaatas mulle otsa. Ta kissitas silmi nagu inimene, kes otsib tähendust millelegi, mida ta väga hästi mäletab. Ta oli seda tunnistust kümneid kordi kuulanud ja läbi lugenud.
„Crees en el amor? El amor se acaba. Crees en tu corazón? El corazón se detiene. No? No amor y no corazón? Entonces crees en el coño?6 Aga isegi puts kuivab ühel päeval ära. Usud sa oma naisesse? Niipea kui sul raha otsa saab, hakkab ta sind süüdistama selles, et jätad ta hooletusse. Usud oma lastesse? Kui sa neile raha ei anna, hakkavad nad väitma, et sa ei armasta neid. Usud oma emasse? Kui sa talle põetajat ei mängi, hakkab ta sind süüdistama, et oled tänamatu poeg. Escucha lo que digo: tienes que vivir.7 Iseendale pead elama. Iseenda pärast pead oskama teiste austust ära teenida. Ja ise austada. Eelkõige perekonda. Austada tuleb seda, kes on sulle kasulik, ja põlastada seda, kellest kasu pole. Teie austust väärib see, kes on võimeline teile midagi pakkuma. Keda kellelegi vaja pole, see ei vääri ka kellegi austust. Kas mitte ei austa teid need, kes teilt midagi saada tahavad? Kes teid kardavad? Ja kui teil pole midagi anda? Kui teil enam midagi pole järele jäänud? Kui teid enam vaja ei ole? Siis olete te como basura8. Kui sul pole kellelegi midagi anda, siis oled sa mitte keegi.”
„Just selle koha peal,” lausus politseinik, „sain ma aru, et see
Arthur Avenue – tänav New Yorgis, Bronxi linnajaos, Little Italy keskus.
Calabria murdes ‘nende maailm, kes arvavad, et elus on vaja vaid õiglust ja kõigile võrdselt kehtivaid seadusi ning tublit tööd’.
Ingl k ‘kui kõik mängu paned, võid kõik võita’.
Calabria murdes ‘te meesteks saate’.
Hisp k ‘Usud armastusse? Armastus saab otsa. Usud südamesse? See jääb seisma. Sa ei usu ei armastusse ega südamesse? Usud sa siis putsi?’
Hisp k ‘Kuula, mis ma sulle räägin: sa pead elama.’
Hisp k ‘nagu prügi’.