NullNullNull. Roberto Saviano
money.24 Sa oled igaveseks omadega läbi, nagu ka kõik sinu järglased.”
Politseinik sulges märkmiku. „Selle koha peal ärkas poiss otsekui transist,” ütles ta. Mehhiklase viimaseid sõnu mäletas ta peast: „Ja minagi olen reetur, sest lubasin sul praegu neid sõnu kuulata.”
„Kirjuta sellest,” lisas politseinik. „Me hoiame tal silma peal. Panen talle kolm meest ööpäev läbi sabasse. Kui keegi temaga ühendust võtab, saame kinnitust, et ta ei valeta, et see lugu pole klounimäng ja see, kes õppetundi pidas, oli tõeline boss.”
Kuuldud lugu hämmastas mind. Seal, kust mina pärit olen, on alati nõnda räägitud. Aga kuulda neidsamu sõnu New Yorgis oli kuidagi imelik. Seal, kust mina pärit olen, ei liituta organisatsiooniga ainult raha pärast, vaid eelkõige selleks, et olla osa struktuurist ja saada selle raames tegutseda nagu malenupp mängulaual. Selleks, et käia täpselt õigel hetkel õige nupuga. Et teada, millal oled tule all. Või millal oled oda, kes ratsu abiga kuningale mati teeb.
„Ma arvan, et see on ohtlik,” ütlesin ma.
„Kirjuta ikka,” käis ta peale.
„Ma ei usu,” vastasin.
Vähkresin voodis. Mul ei tulnud und. Mitte niivõrd lugu iseenesest ei avaldanud mulle muljet. See, mis mind hämmastas, oli kogu sellega seotud ahel. Minuga võeti ühendust selleks, et ma kirjutaksin jutustuse ühe jutustuse jutustusest. Loo allikas, tähendab vana itaalia boss, tundus mulle esmapilgul usaldusväärne. Kindlasti juhtus see ka sellepärast, et kui oled kodust kaugel, siis tundub igaüks, kes räägib sinuga sama keelt (siinkohal pean silmas just seda keelt, mis sisaldab samu koode, samu väljendeid, samu ütlusi ja ütlemata jätmisi), sulle automaatselt omane ja kuulamisväärne. Aga ka sellepärast, millal ja kelle kõrvadele need sõnad olid kõlanud. Kui nendes sõnades peitus tõde, siis pidi nende mõjul toimuma kõigist võimalikest muutustest kõige jubedam. Esimest korda ajaloos hakkasid itaalia bossid, viimased lääne kalvinistid, välja treenima ladinaameeriklaste ja mehhiklaste uut põlvkonda, uimastikaubanduses tekkinud kuritegelikku kodanlust, maailma kõige jõhkramat ja näljasemat hooba. Segu, mis on valmis turgusid valitsema, finantsringkondades seadusi kehtestama, investeeringuid domineerima. Raha väljakaevajaid, rikkuse ehitajaid.
See tekitas minus ängi, millega ma ei osanud midagi peale hakata. Ma ei suutnud liikumatult püsida. Voodi tundus mulle lavatsina, tuba uruna. Ma oleksin tahtnud telefoni haarata ja sellele politseinikule helistada, aga kell oli kaks öösel ja ma kartsin, et ta võib arvata, et olen hull. Istusin kirjutuslaua taha ja hakkasin meili kirjutama. Ma kirjutan sellest, aga pean rohkem teada saama. Pean lindistust oma kõrvaga kuulma. Need õpetussõnad näitasid, kuidas peab elama mitte ainult maffiaga liitunu, vaid kõik need, kes on otsustanud meie maailmas valitseda. Selliseid sõnu ei lausutaks nii rõhutatult, kui lausuja eesmärgiks poleks järglaste väljakoolitamine. Kui räägid kellelegi sõdurist, siis ütled, et ta on mees, kes võitleb rahu eest ja vihkab sõda, aga kui temaga omavahele jääd, õpetad ta püssi laskma. Nende sõnade eesmärk oli juurutada itaalia organisatsiooni tavasid Ladina-Ameerika organisatsioonide sees. Poiss polnud midagi ise välja mõelnud. Mulle tuli SMS. Ta oli end äsja autoga vastu puud sodiks sõitnud. Ei mingit kättemaksu. Kena ja hea Itaalia auto, millega ta ei osanud sõita. Vastu puud. Ongi kõik.
2. Big Bang 25
Don Arturo on väga vana mees, kes mäletab kõike. Ta jagab oma mälestusi kõigiga, kes on nõus teda kuulama. Tema lapselapsed on suureks saanud, ta on vanavanaisa ja väiksematele lastele räägib ta parema meelega hoopis teistsuguseid jutte. Arturo jutustab, et ükskord ratsutas nende külla kindral, hüppas oma hobuselt maha, kes tundus külaelanikele tohutult suur, tegelikult aga oli lihtsalt hea toonuse juures, võrreldes nälginud ja kõverjalgsete külahobustega, ning sundis gomero’sid ehk oopiumimoone kasvatavaid talupoegi saaki hävitama. Käsk põllud maha põletada oli vastuvaidlematu. Siinsetel aladel annab riik endast teada ainult resoluutsete käskude vormis. Nad kas täitsid käsku või pandi vangi. Kümneks aastaks. Kõik gomero’d mõtlesid ühtemoodi, et parem siis juba trellid. Minna tagasi viljakasvatusele oleks vanglast veel hullem. Aga samas poleks nende pojad järgmise kümne aasta sees ikkagi saanud moonipõlde harida, sest need oleks konfiskeeritud või parimal juhul oleks põud need ära kuivatanud. Gomero’d langetasid vastuseks pilgu. Nende moonikasvatused põletati maha. Saabusid sõdurid ja valasid kogu maa, lilled, muularajad ja taludevahelised ühendusteed bensiiniga üle. Arturo rääkis, kuidas punased moonipõllud tumeda ja kleepuva kihi all mustaks värvusid. Pangetäite viisi bensiini täitis õhu vastiku haisuga. Tollal tehti kogu töö ära käsitsi, suuri mürgipumpasid polnud veel leiutatud. Olid vaid bensiinipanged ja vastik lehk. Aga on veel teinegi põhjus, miks vana Arturo kõike nii hästi mäletab. Just sel päeval hakkas ta mõistma, mis on julgus ja kuidas argus haiseb inimliha järele. Põllud süttisid aeglaselt põlema. Mitte plahvatades, vaid tasapisi roomasid leegid mööda maad edasi – tuli põletas tuld. Tuhanded lilled koos varte ja juurtega põlesid maha. Kõik põllumehed vaatasid seda vaikides pealt. Ka sandarmid, linnapea, lapsed ja naised jälgisid seda valusat vaatemängu. Äkitselt kihutasid rahvahulgast mitte väga kaugel asuvast põlevast põõsast tulekerad välja. Nagu oleks leegid püsti hüpanud ja siis minema vuranud. Aga need polnud ootamatult ellu ärganud ja liikumisvõimeliseks muutunud tuleleegid, vaid hoopis loomad, kes olid moonide vahele magama jäänud, kuulmata pangede kolinat, pelgamata bensiinihaisu, mida nad ei osanud karta. Leegid puresid küülikuid, hulkuvaid koeri, isegi üht väikest muulapoega. Loomad süttisid põlema. Midagi polnud teha. Bensiiniga põlema süüdatud elusat liha ei suuda ükski vesi kustutada. Maa lõõmas leekides loomade ümber. Kiunudes põlesid nad kõigi silme all tompudeks. Aga sellega õudus veel ei lõppenud. Leegid jõudsid isegi gomero’deni, kes purjus peaga bensiini põldudele valades uniseks olid jäänud. Nad valasid bensiini ja jõid cerveza’t26. Siis jäid nad moonide vahele magama. Tuli jõudis nendeni. Loomadega võrreldes karjusid nad palju vähem ja tuigerdasid edasi, justkui annaks alkohol veres tulele jõudu juurde. Mitte keegi kohalviibijatest ei teinud katset oma kaaslasi päästa ega jooksnud neile tekiga appi. Leegid olid selleks liiga kõrged.
Siis jõudis kätte hetk, mil don Arturo elu mõistma hakkas. Ta mäletab kondist emaskoera elava tule poole jooksmas. Ikka ja jälle sööstab loom põlevasse põrgusse ja tirib sealt välja kõigepealt kaks, siis kolm, lõpuks kuus kutsikat. Ta veeretab poegi mulla sees, et kustutada neid purevad leegid. Põlenutena köhivad nad küll tossu ja tuhka välja, aga nad on elus. Täis põletushaavu, aga elus. Pärast tatsavad pojad omaenda käppadel ema järel, kes kõnnib põlengut jälginute rivi eest läbi. Tundub, nagu vaataks ta kohalviibijatele otsa. Tema pilk otsekui puurib gomero’de, sõdurite ja kõigi nende hinge, kes seal tardunult ja närustena seisavad. Loom tunneb arguse ära. Hirmu ta austab. Hirm on kõige tähtsam ja auväärsem eluinstinkt. Argus on valik, hirm on olek. Hirmule vaatamata sööstab emakoer leekidesse, et oma poegi päästa. Mitte keegi inimestest polnud teist inimest päästma läinud. Nad olid lihtsalt lasknud oma kaaslastel ära põleda. Niimoodi kirjeldab juhtunut vana Arturo. Elu võib mõistma hakata ükskõik millises vanuses. Temaga oli see juhtunud varakult, kaheksa-aastaselt. Loomad on vaprad ja teavad, mida tähendab elu eest võidelda. Inimesed küll kiitlevad oma vaprusega, aga ei oska muud teha, kui kuuletuda, maad mööda roomata, kuidagimoodi elus püsida – seda tõde pole Arturo ka üheksakümneaastasena unustanud.
Moonipõllud jäid kahekümneks aastaks tuha alla. Arturo mäletab, et siis saabus jälle üks kindral. Erinevates maakohtades üle maailma juhtub seda ikka ja jälle, et kohale ilmub keegi, kes esitleb end võimu esindajana. Vorm seljas, saapad jalas, ratsutab ta uhkel hobusel kohale. Või sõidab džiibiga, oleneb sellest, mis ajastuga on tegemist. Arturo mäletab, et uus kindral käskis gomero’sid taas põldusid harima hakata. Aitab viljakasvatusest. Selle asemel külvati põllud jälle moone täis, pöörduti uimastite juurde tagasi. Ameerika Ühendriigid valmistusid sõjaks, ja rohkem kui midagi muud, rohkem kui kahureid, kuule, tanke, lennukeid või lennukikandjaid, rohkem kui sõdurite vormiriideid või saapaid, läheb sõjas vaja morfiini. Ilma selleta ei saa sõdida. Kes minu lugejatest
Ingl k ‘Ei aeg ega raha’.
Ingl k ‘suur pauk’.
Hisp k ‘õlu’.