NullNullNull. Roberto Saviano
milline ka ei oleks sinu suhe perekonnaga, põhjustab teadmine, et selle liikmed peavad sinu tegude eest maksma, sulle väljakannatamatut valu ja sa ei suuda taluda mõtet, et nad sinu süü tõttu või sinu valikute pärast peavad kannatama.
Kui valu vallutab kogu keha, võib see tekitada ootamatuid, ettearvamatuid reaktsioone. Sa ei vannu valet lootuses, et siis piinamine lõpetatakse, sest sa kardad, et kui sind paljastatakse, tuleb valu tagasi, ja võib-olla eelmisest veelgi tugevamana. Valu paneb sind vanduma täpselt seda, mida sinu piinaja teada tahab. Aga kõige talumatum asi, mis sinuga sellises situatsioonis võib juhtuda, on igasuguse taju kaotamine. Sa lamad oma veres, uriinis ja süljes. Sinu luud on purustatud. Aga sul pole teist valikut – pead oma piinajaid usaldama. Sa loodad nende tervele mõistusele, nende tegelikult olematule kaastundele. Piinamise tagajärjel tekkinud valu halvab teadvuse ja sunnib välja karjuma kõige sügavamaid hirme. See sunnib sind halastust paluma, eelkõige halastust oma perekonna vastu. Kuidas sa võid arvata, et keegi, kes on võimeline su munandeid kõrvetama ja sulle kruvi pea sisse keerama, võiks kuulda võtta su palveid säästa sinu perekond? Kiki anus edasi. Ta ei arvestanud millegi muuga. Kuidas on võimalik loota, et just need palved ei toida piinajate kättemaksuhimu ja neid veelgi metsikumaks ei muuda?
Kikil purustati ribid. „Ma anun teid, siduge need kinni,” palub tema hääl lindil. Tema kopsud on läbi torgatud ja see on niisugune tunne, nagu oleks klaasikillud liha sisse tunginud. Üks piinajatest süütab tule, nagu hakkaks ta liha küpsetama. Nad ajavad ühe toika tulikuumaks ja suruvad selle Kikile pärakusse. Nad vägistavad teda hõõguva toikaga. Lindilt kostvaid karjatusi ei suuda keegi kuulata. Pole kedagi, kes poleks selle koha peal linti seisma pannud. Mitte keegi pole suutnud jääda ruumi, kus neid kassette kuulati. Kikiga juhtunud loo jutustajate seas leidub alati mõni, kes mäletab, kuidas kohtunikud pärast kassettide kuulamist nädalateks une kaotasid. Räägitakse, et politseinikud, kes üheksa tundi kestva lindistuse kohta raporti pidid kirjutama, olevat isegi oksendanud. Osa neist kirjutas paberile lindilt kostvaid sõnu nuttes, teised aga surusid käed kõrvadele ja karjusid: „Aitaaaab!” Kikit piinati ja temalt nõuti seletust, kuidas ta kõike korraldanud oli. Temalt nõuti nimesid, aadresse, pangakontode numbreid. Aga ainus nimi oli tema ise. Ta oli kõike üksi organiseerinud, väheste ülemuste nõusolekul ja väikese Mehhiko ametiasutuse toetusel. Kiki salaoperatsiooni edu tulenes just üksi tegutsemisest. Aga need vähesed Mehhiko politseinikud, kelle usaldusväärsus oli aastaid proovile pandud ja kes temast kogu tõde teadsid, olid end maha müünud ja Kiki tegeliku identiteedi Caro Quinterole paljastanud.
Oli ilmselge, et juhtunus oli kaassüüdlane ka Mehhiko politsei. Tunnistajate ülekuulamisel selgus, et Kiki röövimine oli toimunud Guadalajara kartelli poolt äraostetud politseinike kaasabiga. Mehhiko presidendipalees Los Pinoses aga ei võetud selles suhtes midagi ette, asja ei uuritud, ühelegi küsimusele ei vastatud. Iga jõupingutus juhtunut mõista peatati riigi poolt, kes juhtunu tähtsust vähendada püüdis: „Olete lihtsalt ühe mehe kaotanud. Võib-olla lesib ta praegu kusagil Guadalajara rannal ja võtab päikest. See juhtum ei ole prioriteetne.” Nad ei tunnistanud toimunut. Isegi Washington soovitas DEA agentidel asi sinnapaika jätta ja juhtunuga leppida, sest USA ja Mehhiko vahelised head suhted olid liiga tähtsad selleks, et neid tühise agendi kadumise pärast ära rikkuda. Kuid DEA ei suutnud kaotusega leppida ja saatis kakskümmend viis agenti Guadalajarasse asja uurima. Järgnes üleüldine inimjaht Kiki Camarena leidmiseks. El Padrino tundis, kuidas õhk paksuks muutub. Kiki mõrvamine oli arvatavasti olnud vale samm. Aga kui sinu liitlaseks on terve poliitikute klass ja sa usud surmkindlalt, et oled iga üksikasja läbi mõelnud ja ette planeerinud, teeb jõud ja raha võim sind ülbeks. Kiki pidi olema teistele hoiatuseks. Talle oli osaks saanud ülim usaldus, ja karistus selle usalduse reetmise eest ei tohtinud kellelgi ununeda. See pidi jääma ajalukku, meeldetuletuseks tulevastele põlvedele.
Kiki surnukeha leiti kuu aega pärast tema kadumist La Angostura nimelisest tillukesest külast Michoacáni osariigis, mis jääb Guadalajarast sada kilomeetrit lõuna poole. Ta oli külatee äärde auku visatud. Ta oli ikka veel kinni seotud, tropp suus ja side silmadel. Laibalt leiti piinamisjälgi. Mehhiko valitsus väljastas valeteate, et kilekotti pakitud surnukeha olevat leidnud keegi kohalik põllumees. Aga surnukehalt leitud mulla analüüs tõestas FBIle, et algselt oli laip ühes teises kohas maha maetud ja alles hiljem sinna toimetatud. Just selle augu äärde, kuhu kunagi Kiki surnukeha oli visatud, viis vana oopiumikaubitseja don Arturo oma pojad ja asetas sinna lilled. Kui lapselapsed või nende lapsed Arturolt luba küsisid narkokartellidega liituda, narkoäris töötada või narkoärikatele maad müüa, siis vana mees vaikis. Tema, keda omal ajal tähtsa oopiumibossina tunti, oli kõigest loobunud, kuid tema järglased ei suutnud sellega leppida ega mõistnud, miks ta oli seda teinud. Kuni Arturo neile seda auku näitas ja Kikist ning poisikesena nähtud emaskoerast jutustas. Ta rääkis seda lugu, et näidata oma järglastele, mis võib narkoäris kaasa lüües juhtuda. See oli tema kord tulle söösta, et oma kutsikad päästa. Don Arturo teadis, et nüüd oli tema kord olla sama vapper, kui kunagi nähtud koeraema.
Kiki Camarena lugu ei tohiks enam valu teha ja võib-olla ei peaks sellest isegi enam rääkima, sest nüüdseks teavad seda kõik. Seda südantlõhestavat lugu võidakse pidada marginaalseks, kuna see juhtus tundmatus ja mahajäetud paigas. Tegelikult aga on see keskse tähendusega lugu. Võiksin isegi öelda, et see on võrdne maailma loomisega. Siinjuures on oluline mõista, kust algavad meie planeedi ohked, tema pöörlemised, suundumused, tema veri, tormid ja liikumapanev jõud. Meie praegust elu ja majandust, millest oleneb meie elatustase ja valikud, mõjutab hoopis rohkem see, mida kaheksakümnendatel aastatel otsustasid ja tegid Félix Gallardo, hüüdnimega El Padrino, ja Pablo Escobar ehk El Mágico, kui see, mida otsustasid ja tegid Reagan ja Gorbatšov. Vähemalt mina arvan nii.
Mitmest tunnistusest ilmneb, et 1989. aastal kutsus El Padrino ühte Acapulco hotelli kokku kõik tolleaegsed Mehhiko tähtsamad uimastikaubitsejad. Samal ajal kui maailm valmistus Berliini müüri lammutama ja minevik oma vägivaldselt lahutatud vendade ja kannatuste, külma sõja, raudse eesriide ja ületamatu riigipiiriga viimaks maha kisti, pandi ühes Edela-Mehhiko väikelinnas vaikselt paika kogu planeedi tulevik. El Padrino oli otsustanud oma kontrolli all olevad alad osadeks jagada ja anda need juhtida neile narkobossidele, kellest DEA veel kuulnud polnud. Ta jagas territooriumi tsoonideks ehk plaza’deks31 ja määras iga „väljaku” etteotsa mehed, kellele kuulus ainuõigus korraldada oma tsoonis toimuvat uimastitransiiti. Kes iganes soovis kaubitseda väljaspool oma territooriumi, pidi selleks maksma teatud summa hegemooniat omavale kartellile. Asjade selline korraldus hoidis ära uimastikaubitsejate omavahelised tülid strateegiliste alade pärast. Félix Gallardo oli välja mõelnud kartellidevahelise kooseksisteerimise mudeli.
Territooriumi tsoonideks jagamisel oli teisigi eeliseid. Kikiga juhtunust oli neli aastat möödas ja El Padrino jaoks oli see ikka veel veritsev haav. Ta ei suutnud leppida faktiga, et teda ninapidi oli veetud. Just sellepärast pidas ta oluliseks oma positsiooni kindlustada ja vältida olukordi, kus ahela üks nõrk lüli kogu organisatsiooni põlvili surub. See polnud nüüd enam terviklik, mistõttu korrakaitsejõud ei saanud seda üheainsa löögiga purustada ega poliitikud kahjustada, juhul kui nad oleksid klannide usaldust kuritarvitanud või kui üleüldised tuuled suunda oleksid muutnud. Peale selle võimaldas tsoonide autonoomne juhtimine igal grupil oma ettevõtlusvõimet suurendada ja pealikel oli kergem oma plaza’l toimuval silm peal hoida. Investeeringud, turuuuringud ja konkurents – see kõik lõi uusi võimalusi ja töökohti. Ühesõnaga, El Padrino tegi revolutsiooni, mille mõjust varsti kogu maailm teada sai – ta privatiseeris Mehhiko uimastiturud ja avas need konkurentsile.
Räägitakse, et hotellis toimunud kohtumine möödus käratult, tülideta, ilma teatraalsuseta. Tuldi lihtsalt kohale, pargiti auto ja istuti laua taha. Mõned turvamehed, vastuvõtule kohane menüü, nagu oli kombeks ristimispidudel. See oligi uue narkovõimu ristimine. El Padrino saabus alles siis, kui kõik teised juba sööma olid hakanud. Ta istus oma kohale ja hakkas klaase kokku lööma. Neid oli sama palju kui väljajagatavaid territooriume. Klaas käes, tõusis ta püsti ja palus Miguel Caro Quinterol tema eeskuju järgida. Temale oli määratud Sonora piirkond. Pärast käteplaksutust joodi. Teine klaas oli Carrillo Fuentese perekonnale: „Teile saagu Ciudad Juárez.” Seejärel tõstis ta uue klaasitäie,
Hisp k ‘väljak’.