Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
varjukütt. „Me peame…”
„Emma!” karjus Julian; samal silmapilgul paiskus uks lahti ning tuppa hakkas valguma tumestatuid. Tüdruk kuulis enda taga pruunijuukselise naise kriiskamist, kuidas kõik nefilimid põlevad, nad kõik põlevad Edomis süüdatud tuleriitadel, nad põlevad ja surevad, nende sugu saab maa pealt hävitatud…
Emmat kättpidi järel vedades sööstis Julian portaali poole; heitnud üheainsa hirmunud pilgu üle õla tagasi, laskis tüdruk sellel sündida. Ta tõmbas pea alla, nool vihises nendest mööda ja lendas paremal pool läbi akna. Meeleheitlikult haaras Julian tal ümbert kinni; Emma tundis poisi käsi oma särgisse klammerduvat, kui nad viskusid ees helendavasse portaali ning keeristorm kiskus nad endaga kaasa.
I
Puhkegu tuli
Sellepärast ma lasksin su keskel puhkeda tule – see neelas sinu.
Ma tegin su maa peale tuhaks kõigi silme ees, kes sind nägid.
Kõik, kes sind tundsid rahvaste seas, on sinu pärast kohkunud.
Sa muutusid hirmutiseks ja sind ei ole enam iialgi.
1
Nende karikaosa 1
„Kujutle midagi rahustavat. Los Angelese randa – valget liiva, kaldale pahisevaid siniseid laineid, seda, kuidas sa kõnnid veepiiril…”
Jace paotas silmi. „Tundub väga romantiline.”
Poiss, kes istus tema vastas, ohkas ja vedas sõrmedega läbi tumedate sagris juuste. Oli külm detsembripäev, aga libahundid ei olnud nii külmakartlikud kui inimesed, seepärast oli Jordan võtnud jope seljast ja käärinud varrukad üles. Nad istusid Central Parkis ühel lagendikul teineteise vastas kolletanud rohul, jalad ristis, käed põlvedel, pihud ülespoole pööratud.
Nende lähedal kerkis maast kalju. See oli murenenud suuremateks ja väiksemateks rahnudeks ning ühe suurema tipus olid end sisse seadnud Alec ja Isabelle Lightwood. Kui Jace ülespoole vaatas, tabas Isabelle tema pilgu ja viipas julgustavalt käega. Märganud õe liigutust, andis Alec talle vopsu vastu õlga. Jace arvas end nägevat, kuidas ta Izzyle epistlit peab – manitseb ilmselt, et õde ei segaks Jace’i keskendumast. Noormees naeratas endamisi. Neil kummalgi polnud vähimatki tarvidust siin viibida, aga ometi olid nad tulnud, et olla „moraalseks toeks”. Jace kahtlustas küll, kas pole põhjus pigem selles, et Alec ei osanud endaga viimasel ajal midagi peale hakata; Isabelle jälle ei tahtnud venda üksi jätta ning mõlemad kibelesid pääsema Instituudist ja vanemate silma alt eemale.
Jordan nipsutas Jace’i nina all sõrmi. „Kas sa kuulad ka, mida ma räägin?”
Jace kortsutas kulmu. „Kuulasin küll, senikaua kui asi jõudis „üksildaste südamete” ajalehekuulutusteni.”
„Noh, mis siis sinu meeli ja mõistust rahustab?”
Jace võttis käed põlvedelt – tema randmed olid lootoseasendist krampi tõmbunud – ja toetas selja taga maha. Külm tuul kahistas neid väheseid lehti, mis ikka veel puuokste küljest kinni hoidsid. Kahvatu talvetaeva taustal välja joonistudes meenutasid need oma iselaadi karge elegantsusega sulejoonistusi. „Deemonite tapmine,” vastas poiss. „Hea puhas surmahoop mõjub väga lõdvestavalt. Materdamine ajab hinge täis, sest pärast seda tuleb näha vaeva, et end puhtaks saada…”
„Ei.” Jordan tõstis käed. Varrukate alt tulid nähtavale tema käsivarte ümber keerduvad tätoveeringud. Shaantih, shaantih, shaantih. Jace teadis, et see tähendab rahu, mis on ülem kui mõistus, ning et seda tuleb mantrana lausuda alati kolm korda, et vaigistada meeli. Jace’i meeli ei õnnestunud viimasel ajal paraku millegagi vaigistada. Tema soontes kihutav tuli sundis takka ka meeli, mõtted järgnesid üksteisele liiga kiiresti otsekui taeva alla paiskuvad ilutulestikuraketid. Unenäod olid liiga eredad ja värviküllased nagu õlimaalid. Jace oli proovinud sellest vabaneda treeningute abil, rassides tundide kaupa harjutussaalis, valades verd ja higi, saades verevalumeid, murdes korra isegi sõrmeluud. Erilisi tulemusi polnud märgata, kui välja arvata, et Alec hakkas pikapeale vihaseks saama, kui ta järjekordselt tervendusruuni palus, ning ühel mälestusväärsel korral oli laetala tema puudutusest süttinud.
Simon oli juhtunud mainima, et tema toakaaslane mediteerib iga päev ning kunagi oli see harjumus noormehe jutu järgi aidanud tal vabaneda talitsematutest raevuhoogudest, mis pahatihti kaasnesid libahundiks muundumisega. Seejärel oli Clary juba otsekui iseenesest jõudnud järeldusele, et Jace „võiks ju ka proovida”, ning parasjagu oligi neil käsil teine seanss. Esimene oli lõppenud sellega, et Jace põletas Simoni ja Jordani laudpõrandasse märgi, mispeale Jordan oli teinud ettepaneku korraldada edasiste kahjustuste vältimiseks järgmine voor õues.
„Ei mingit tapmist,” ütles Jordan. „Meie eesmärk on kutsuda sinus esile rahutunne. Veri, tapmine, sõda – need ei kätke endas rahu. Mõtle, mis sulle veel meeldib.”
„Relvad,” vastas Jace. „Mulle meeldivad relvad.”
„Mul hakkab tekkima tunne, et sinu puhul on tegu maailmavaatelise konfliktiga.”
Pihkudega rohule toetudes kallutas Jace end ettepoole. „Ma olen sõdalane,” lausus ta. „Mind on lapsest saadik kasvatatud sõdima. Mul polnud mänguasju, nende asemel olid relvad. Viieaastaseks saamiseni võtsin ööseks voodisse kaasa puumõõga. Mu esimene lugemisvara olid keskaegsed piltidega demonoloogiaõpikud. Esimesed laulud, mis mulle lapsena pähe jäid, olid deemonite tõrjumise loitsud. Tean, mis mu meeli rahustab, ning sel pole vähimatki pistmist liivaste supelrandade ega vihmametsas siristavate lindudega. Tahan, et mul oleks käes relv ja peas plaan, mis võimaldab võita.”
Jordan vaatas talle silmagi pilgutamata otsa. „Tahad siis öelda, et ainus, mis su meeltesse rahu toob, on sõda?”
Jace laiutas käsi, ajas end jalule ja rapsis teksad rohupudemetest puhtaks. „Lõpuks ometi jõudis pärale.” Kuuldes kuivanud kõrte kahinat, pöördus noormees vaatama ning märkas Claryt puude vahelt nähtavale ilmumas ja lagendikule astumas; otse tema kannul tuli Simon. Tüdrukul olid käed teksade tagataskus ja ta naeris.
Jace jäi neid viivuks vaatama – kummaliselt huvitav oli jälgida inimesi, kel polnud aimugi, et keegi neid silmitseb. Noormehele meenus, kuidas ta Claryt teist korda oli näinud; see oli juhtunud Java Jonesi suures saalis. Täpselt samamoodi kui praegu, oli tüdruk siis naernud ja ajanud Simoniga juttu. Jace mäletas seniajani harjumatut armukadedust, mis torkis rinnus ega lasknud hingata, ja rahulolu, kui tüdruk oli jätnud Simoni sinnapaika ning tulnud temaga rääkima.
Ajad tõepoolest muutusid. Juba ammu ei tundnud ta Simoni vastu armukadedust, vaid oli – tõsi küll, vastu tahtmist – hakanud lugu pidama poisi südikusest ja julgusest ning mõelnud koguni sellele, et neist võiksid saada sõbrad, ehkki kahtles, kas suudab sundida end seda valjusti välja ütlema. Jace nägi, et Clary vaatab tema poole ja saadab talle õhusuudluse, hobusesabasse seotud punased juuksed seljal hüplemas. Tüdruk on nii väike, habras nagu portselanist nukk – nõnda oli Jace mõelnud, kui ei teadnud veel, kui tugev Clary võib olla.
Clary seadis sammud Jace’i ja Jordani poole, Simon ronis samal ajal üles kaljurünkale, kus istusid Alec ja Isabelle; ta potsatas Isabelle’i kõrvale maha, neiu kallutas end otsekohe tema poole, et midagi öelda, ja mustad juuksed vajusid talle näo ette otsekui kardin.
Clary jäi naeratades Jace’i ees seisma ja õõtsutas end kandadel. „Kuidas siis edeneb kah?”
„Jordan tahab, et mõtleksin supelrannale,” kaebas Jace mornilt.
„Ta on kangekaelne,” ütles Clary Jordanile. „Ta ei taha öelda, et hindab sinu jõupingutusi.”
„Tegelt ei hinda,” õiendas Jace.
Jordan mühatas. „Kui mind poleks, leegiksid praegu mööda Madisoni avenüüd ja pritsiksid igast august sädemeid välja.” Ta ajas end püsti ja tõmbas rohelise
Ta laseb sadada õelate peale süsi, tuld ja väävlit; ja kõrvetav tuul on nende karikaosa. Psalmid, 11:6.