Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
ütles ta vaikselt. „Nad ei ole inimesedki.”
„Neil, kes pole kõike oma silmaga näinud, on seda raske uskuda,” ütles Alec. „Pealegi on Sebastianil neid üksnes käputäis. Pisike vägi siin-seal laiali – Klaav ei suuda näha selles ohtu. Nad eelistavad uskuda, et kui Sebastian üleüldse ohtlik on, siis ainult meile, New Yorgile, mitte varjuküttidele laiemalt.”
„Ühes on neil õigus: kui Sebastian üleüldse millestki hoolib, siis ainult Claryst,” lausus Jace ning üle tüdruku selja jooksid vastikusest ja hirmust külmavärinad. „Tegelikult ei ole tal tundeid. Mitte sellisel kujul kui meil. Kui tal peaks kas või midagi selletaolist olema, keskendub see Claryle. Ja Jocelynile. Sebastian vihkab teda.” Noormees jäi mõtlikult vait. „Aga ma ei usu, et ta annaks esimese löögi otse siia. See oleks liiga… ettearvatav.”
„Loodetavasti rääkisid seda ka Klaavile,” ütles Simon.
„Vist küll tuhat korda,” vastas Jace. „Ma ei usu, et nad oleksid mu vaimuvälgatustest eriti heal arvamusel.”
Clary silmitses oma käsi. Nii nagu teised, oli temagi pidanud seisma
Klaavi ees; ta oli vastanud kõigile nende esitatud küsimustele. Ometi leidus ikka veel üht-teist, mida tüdruk Sebastiani kohta polnud rääkinud – ei Klaavile ega kellelegi teisele. Need puudutasid asju, mida Sebastian oli öelnud end temalt tahtvat.
Pärast seda kui nad olid Burrenist tagasi tulnud, Jace’i veresooned täis tuld, polnud hirmuunenäod Claryt eriti vaevanud, aga kui ta neid mõnikord nägi, olid need tema vennast.
„On, nagu peaksime võitlema kummitusega,” lausus Jace. „Jälitamisruunist pole abi. Klaav ei ole suuteline Sebastianit leidma, nad ei suuda leida ka varjukütte, keda tal on õnnestunud pöörata.”
„Klaav teeb kõik, mis seisab tema võimuses,” ütles Alec. „Nad tugevdavad Idrise ja Alicante ümber olevaid kaitsetõkkeid. Tegelikult kõiki kaitsetõkkeid. Wrangeli saarele on saadetud kümneid asjatundjaid.”
Wrangeli saarel paiknes keskus, millest kontrolliti kõiki tõkkeid, erilisi loitse, mis kaitsesid kogu maailma, iseäranis Idrist, deemonite sissetungi eest. Tõkete võrgustik ei olnud täiuslik ning pahatihti lipsasid deemonid sellest niikuinii läbi, aga Clary suutis vaevalt ette kujutada, kui hulluks muutuks olukord tõkete langemise korral.
„Kuulsin mampsi rääkimas, et Spiraallabürindi sortsid püüavad leida võimalust, kuidas põrgukarika tekitatud muutustele tagasikäiku anda,” ütles Isabelle. „Muidugi oleks lihtsam, kui nad saaksid katseid tehes uurida surnukehi…”
Neiu hääl vaibus; Clary teadis põhjust. Burrenis tapetud tumedate varjuküttide laibad olid toodud Luude linna, et Vaikivad Vennad saaksid neid uurida. Paraku polnud Vendadel seda võimalust avanenud. Koolnud olid ühe ööga sel määral lagunenud, et see, mis neist järel oli, meenutas kümme aastat mullas kõdunenud surnukeha. Ei jäänud üle midagi muud kui jäänused põletada.
Isabelle kogus ennast. „Ja Raudsed Õed valmistavad täie hooga relvi. Me saame tuhandeid uusi seeravinuge, mõõku, chakram’eid ja muud – kõik taevase tulega sepistatud.” Neiu vaatas vilksamisi Jace’i poole. Burreni lahingu järgsetel päevadel, kui leek oli miilanud Jace’i soontes nii raevukalt, et noormees aeg-ajalt valust karjus, olid Vaikivad Vennad teda ikka ja jälle uurinud; nad olid katsetanud tema peal jääd ja tuld, pühitsetud metalli ja külma rauda, otsides võimalust kiskuda tuli temast välja ning vangistada see.
Nad ei olnud seda võimalust leidnud. Hiilgava tulel, mis oli kunagi kätketud mõõgasse, ei paistnud olevat mingit kiiret siirduda mõnda teise terasse või vahetada üldse Jace’i keha mõne teise mahuti vastu. Vend Zachariah oli rääkinud Claryle, et ajal kui varjuküttide sugu oli alles noor, olid nefilimid püüdnud kätkeda taevast tuld mingisse relva, mida oleks võimalik kasutada deemonite vastu. Kõik katsed olid luhtunud ning lõpuks olid nende lemmikrelvaks saanud seeravinoad. Nüüdki olid Vaikivad Vennad sunnitud alla andma. Hiilgava tuli oli end Jace’i soontes maona kerra tõmmanud ja noormehel jäi üle üksnes proovida seda ohjeldada, nii et lõõsk teda ei hävita.
Kostis saabunud tekstsõnumi vali piiksatus; Isabelle oli telefoni uuesti sisse lülitanud. „Mamps käsib kohe Instituuti tagasi minna,” ütles ta. „Seal on mingi koosolek. Peame kohal olema.” Ta tõusis püsti ja pühkis kleidilt puru. „Kutsuksin sind kaasa,” lausus ta Simonile, „aga tead ju küll: keelatud kõigile, kes pole päris elus, ja need teised sõnad.”
„Ma polnud seda unustanud,” vastas Simon ja ajas end püsti. Clarygi upitas end jalule ja ulatas Jace’ile käe. Poiss võttis sellest kinni ja tõusis.
„Simon ja mina läheme jõuluostusid tegema,” ütles Clary. „Teie ei tohi kaasa tulla, sest peame ostma teile kingitused.”
Aleci näole ilmus hirmunud ilme. „Oh taevas. Kas see tähendab, et mul tuleb muretseda teile ka kingitus?”
Clary vangutas pead. „Kas varjuküttidel pole kombeks… noh et kas teie jõulusid ei tähista?” Korraga meenus talle Luke’i juures peetud võrdlemisi masendav tänupühaeine; Jace’il oli palutud kalkun lahti lõigata ning poiss oli rünnanud seda raevukalt mõõgaga, kuni järel oli ainult kalkunipuru. Võib-olla polnud see neil kombeks.
„Me vahetame kingitusi ja tähistame aastaaegade vahetumist,” vastas Isabelle. „Talviti peeti kunagi Ingli austamise püha. Sellega meenutati päeva, kui Jonathan Varjukütt sai enda käsutusse surmaarsenali.
Võib-olla tüdinesid varjukütid sellest, et neil pole võimalik maapealsete pidustustest osa saada, niisiis tähistatakse paljudes Instituutides nüüd jõulusid. Londoni pidu on igatahes kuulus.” Neiu kehitas õlgu. „Ma küll ei usu, et meie selle korraldame… tänavu.”
„Aa.” Clary tundis süümepiinu. Muidugi ei tahetud pärast Maxi surma jõulusid tähistada. „Vähemalt kingitused teeme ikka. Pidu ega mingit niisugust värki ei peagi olema.”
„Just nimelt.” Simon laiutas käsi. „Mina pean ostma hanukkah’2 kingitused. See on juudi seadustes ette nähtud. Juutide jumal on vihane jumal. Ja väga kingilembene.”
Clary vaatas naeratades poisi poole. Simonil oli viimasel ajal järjest hõlpsam lausuda jumala nime.
Jace ohkas ja suudles Claryt – poisi huuled riivasid hüvastijätuks üksnes põgusalt tüdruku meelekohta, aga ometi läbistas teda värin. See, et ta ei tohtinud Jace’i puudutada ega õieti suudeldagi, oli muutnud ta närviliseks. Clary oli kinnitanud, et sellest ei ole midagi – et ta armastab poissi ka siis, kui nad ei tohi teineteist enam kunagi puudutada, aga ometi ajas see teda närvi; ta tundis puudust lohutavast tõdemusest, kui hästi nad teineteisega füüsiliselt kokku sobivad. „Pärastpoole näeme,” ütles Jace. „Lähen koos Aleci ja Izzyga…”
„Ei lähe,” ütles Isabelle ootamatult. „Sa tegid Aleci telefoni katki. Tõsi küll, me kõik oleme tahtnud seda teha juba nädalaid…”
„isabelle,” hüüatas Alec.
„Aga fakt jääb faktiks: sa oled Aleci parabatai ning ainuke, kes pole käinud Magnusega rääkimas. Mine ja tee seda.”
„Ja mida ma talle ütlen?” imestas Jace. „Pole ju võimalik inimesi veenda, et nad ei tohi sind maha jätta… Või äkki ikka on,” lisas ta kiiresti, nähes Aleci ilmet. „Ei või iial teada. Ma proovin.”
„Tänan.” Alec andis Jace’ile matsu vastu õlga. „Olen kuulnud, et suudad soovi korral olla päris võluv.”
„Mina olen kuulnud sedasama,” vastas Jace ja hakkas, selg ees, eemale sörkima. Ta mõjub isegi seda tehes nõtkena, mõtles Clary masendatult. Ja seksikana. Vaieldamatult seksikana. Tüdruk tõstis tujutult käe ja viipas poisile järele.
„Hiljem näeme,” hõikas ta. Kui ma selleks ajaks masendusest surnud pole.
Frayd polnud kunagi usukommetest rangelt kinni pidanud, aga jõuluaegne Viies avenüü meeldis Claryle. Õhus hõljus magusat
Juutide templipühitsemise püha.