Taevase tule linn. Surmav arsenal. VI raamat. Cassandra Clare
hunt, kes ta ju sisimas oligi. Jace vaatas talle järele. Iial ei oska öelda, kellest sul abi võib olla, mõtles ta. Kui keegi juhtunuks talle pool aastat tagasi mainima, et ta hakkab võtma libahundilt enesega toimetuleku tunde, oleks ta ütleja välja naernud.
Viimastel kuudel oli Jordani, Simoni ja Jace’i vahel tekkinud midagi sõprusetaolist. Jace ei saanud midagi parata, et oli hakanud kasutama poiste korterit omamoodi varjupaigana, kuhu põgeneda, kui Instituudis argipinged üle pea kasvasid ning tal tuli tõdeda, et Klaav ei ole ikka veel valmis alustama sõda Sebastiani vastu.
Erchomai. See sõna igritses Jace’i teadvuse tagamail, otsekui kõditataks seda sulega, ning pani ta värisema. Ta nägi ingli keha küljest rebitud tiiba kuldses vereloigus maas lebamas.
Ma tulen.
„Mis juhtus?” küsis Clary; tundus, nagu viibiks Jace ühtäkki tuhandete miilide kaugusel. Sellest ajast peale, kui temasse oli tunginud taevane tuli, kippus poiss järjest rohkem ja rohkem endasse süüvima. Clary pidas põhjuseks seda, et ta surub oma tundeid alla. Tüdruk tundis südames kerget torget: kui ta Jace’iga alles tuttavaks oli saanud, hoidis Jace tundeid vaka all, poiss oli tõmmanud endale ümber soomusrüü ning läbi selles olevate mõrade immitses tema tõelisest minast läbi ainult pudemeid nagu valguskiirekesi seinapraost. Selle kaitsemüüri murendamine oli võtnud kaua aega. Nüüd sundis soontes tuhisev tuli noormeest ümbritsema end uute tõketega – kammitsema oma tundeid, et need ei muutuks ohtlikuks. Kas Jace suudab need tõkked taas lammutada, kui tuli peaks ükskord lahkuma?
Clary hääl kiskus Jace’i mõtisklustest välja ning ta pilgutas silmi. Kõrgelt taevast paistev kuldne talvepäike muutis tema näojooned nurgelisemaks ja tõstis silmade all olevad varjud teravamalt esile. Poiss võttis Claryl käest kinni ja hingas sügavalt sisse. „Sul on õigus,” lausus Jace vaikselt ja tõsiselt, nagu ta rääkis ainult Claryga. „Jordani tundidest on kasu – need aitavad. Need aitavad ja ma olen talle tänulik.”
„Ma tean seda.” Clary laskis sõrmedel üle Jace’i randme libiseda. Poisi nahk oli tema käe all soe. Tundus, justkui oleks poisi kehatemperatuur pärast Hiilgavaga kokkupuutumist normaalsest mitu pügalat kõrgem. Jace’i süda lõi tuttavlikus ühtlases rütmis, aga veri, mida see soontes ringi ajas, näis tüdruku sõrmede all vibreerivat nagu tuleenergia, mis ainult ootab, millal saaks lõkkele lüüa.
Clary tõusis kikivarvule, et suudelda poissi põsele, aga Jace pööras pead ja nende huuled puutusid kokku. Pärast seda kui noormehe soontes hakkas särisema tuli, polnud nad kordagi läinud suudlustest kaugemale ja olid isegi suudeldes olnud ettevaatlikud. Jace oli ka nüüd ettevaatlik, tema suu riivas tasa Clary suud, käsi laskus vaikselt tüdruku õlale. Hetkeks puutusid kehad kokku ja Clary tundis poisi vere undamist, tema pulssi. Jace tõmbas ta lähemale ja nende vahel sähvatas terav kuiv säde nagu staatilise elektri särin.
Jace katkestas suudluse, tõmbus eemale ja hingas välja; enne kui Clary jõudis midagi öelda, kostis lähedal asuva künka otsast pilkavat käteplaginat. Simon, Isabelle ja Alec lehvitasid neile. Jace tegi kummarduse, Clary astus kerget piinlikkust tundes tagasi ja torkas pöidlad teksade rihma-aasadesse.
Jace ohkas. „Kas ühineme oma tüütute sõpradega, kellel on kalduvus piiluda?”
„Kahjuks on need meie ainsad sõbrad.” Clary müksas õlaga Jace’i käsivart ning nad hakkasid koos kaljude poole minema. Simon ja Isabelle istusid külg külje kõrval, ajades vaikselt juttu. Alec oli neist natuke kaugemal ja silmitses telefoni, näol ülimalt keskendunud ilme.
Jace potsatas oma parabatai kõrvale. „Olen kuulnud, et kui neid asjandusi pikka aega üksisilmi vahtida, hakkavad need helisema.”
„Ta saadab Magnusele sõnumeid,” ütles Isabelle ja vaatas etteheitvalt venna poole.
„Ei saada,” vastas Alec kiiresti.
„Saadad küll,” sõnas Jace, ajades kaela õieli ja vaadates üle Aleci õla. „Ja helistanud oled ka. Ma näen su väljuvaid kõnesid.”
„Tal on täna sünnipäev,” lausus Alec ja klõpsas telefoni kinni. Ta oleks viimastel päevadel otsekui väiksemaks jäänud ning nägi peaaegu kõhn välja oma kulunud sinises auklike varrukatega kampsunis, huuled katki näritud ja lõhenenud. Claryl hakkas temast lõpmata kahju. Esimene nädal pärast seda, kui Magnus oli ta maha jätnud, oli poiss olnud kurb ja segaduses, otsekui ei usuks, mis temaga on juhtunud. Mitte keegi neist ei tahtnud seda uskuda. Clary oli alati arvanud, et Magnus armastab Alecit, armastab tõeliselt; ilmselt oli ka Alec ise olnud niisugusel arvamusel. „Ma ei tahtnud, et ta arvaks, nagu ma ei… nagu oleksin ma unustanud.”
„Küll nüüd vesistab,” ütles Jace.
Alec kehitas õlgu. „Sina oled küll õige mees sõna võtma. „Ah, ma armastan teda. Oh, ta on mu õde. Oo, miks, miks, miks…””
Jace viskas Aleci poole peotäie kuivanud lehti, mispeale too midagi omaette vihaselt pomises.
Isabelle hakkas naerma. „Tead, tal on õigus, Jace.”
„Anna oma telefon siia,” lausus Jace, ilma et oleks Isabelle’ist väljagi teinud. „Kuuled, Alexander.”
„See ei puutu sinusse,” vastas Alec, tõmmates telefoni eemale. „Unusta ära, eks?”
„Sa ei söö, sa ei maga, muudkui jõllitad oma telefoni, ja mina peaksin selle ära unustama?” nõudis Jace. Tema häälest kostis ootamatu pahameel; Clary teadis, kui palju Jace’ile korda läheb, et Alec on õnnetu, aga ta kahtles, kas Alecil sellest aimugi on. Tavaoludes oleks Jace tapnud igaühe, kes Alecile liiga tegi, või vähemalt ähvardanud neid, aga praegu oli teine lugu. Jace’ile meeldis võitjaks jääda, aga mis võidust sai juttu olla murtud südame puhul, isegi kui see süda oli kellegi teise oma? Isegi kui see oli armsa inimese oma?
Jace küünitas end parabatai poole ja napsas tal telefoni käest. Vihaselt porisedes tahtis Alec seda tagasi võtta, aga Jace hoidis seda ühe käega, sirvides samal ajal teisega vilunult telefonis olevaid sõnumeid. „Magnus, palun helista mulle tagasi. Tahan lihtsalt teada, kas sinuga on kõik korras…” Jace raputas pead. „No ei. See ei lähe.” Otsustava liigutusega murdis ta telefoni pooleks. Ekraan läks tühjaks ning poiss laskis tükkidel maha kukkuda. „Nõndapsi.”
Alec vaatas seda, mis tema telefonist alles oli jäänud, nagu ei suudaks oma silmi uskuda. „Sa lõhkusid mu telefoni.”
„Kutid ei saa lasta teistel kuttidel teistele kuttidele helistada. Või olgu, see kõlas valesti. Sõbrad ei saa vaadata pealt, kuidas sõber pommitab endist kallimat kõnedega ja katkestab need siis kohe. Ausalt. Sa pead lõpetama.”
Alec oli maruvihane. „Ja sellepärast purustasid mu tuliuue telefoni? No tänan väga.”
Jace heitis vaguralt naeratades kaljule selili. „Pole tänu väärt.”
„Mõtle, et sel asjal on ka helgem pool,” ütles Isabelle. „Nüüd ei saa mamps sulle enam sõnumeid saata. Mina olen saanud täna juba kuus. Lülitasin telefoni välja.” Neiu patsutas tähendusrikkalt taskut.
„Mida ta tahab?” küsis Simon.
„Üks koosolek teise järel,” vastas Isabelle. „Tunnistuste andmine. Klaav tahab teada, mis juhtus, kui me Burrenis Sebastianiga võitlesime. Me kõik oleme vaat et viiskümmend korda aru andnud. Rääkinud, kuidas taevane tuli Hiilgavast Jace’i sisse läks. Kirjeldanud tumedaid varjukütte, põrgukarikat, seda, missuguseid relvi nad kasutasid ja missugused olid nende ruunid. Mis meil seljas oli, mida kandis Sebastian, mida kandsid teised… see on nagu telefoniseks, ainult et tüütu.”
Simon hakkas läkastama.
„Mida Sebastian meie arvates tahab,” lisas Alec. „Millal ta tagasi tuleb. Mida ta teeb, kui tagasi tuleb.”
Clary toetas küünarnukid põlvedele. „Alati on ju hea teada, et Klaavil on hästi läbimõeldud ja usaldusväärne plaan.”
„Nad ei taha seda uskuda,” ütles Jace taevasse vahtides. „Selles asi ongi. Ükskõik kui