Tagasi minevikku. Ben Elton
küsis Stanton, „milleks see kõik? Teie e-kiri ütles, et peate mind kiiresti nägema. Miks?“
„Sa käisid Šotimaal, eks?“ küsis professor McCluskey, ignoreerides Stantoni küsimust. „Rääkisin su koloneliga.“
„Kust kurat tema teab, kus ma olin? Ta lõi mu minema.“
„Nad hoiavad sul silma peal. Arvavad ikka veel, et sa võid pläägutada kõikidest oma põnevatest salajastest missioonidest. Sa võid sellega palju raha teenida.“
„Ma ei taha palju raha teenida. Pole seda kunagi tahtnud. Nad peaksid seda teadma. Ja ikkagi, isegi kui see lontrus teab, kus ma olen, miks ta seda teile räägib? Arvasin, et rügement peab olema diskreetne.“
„Su kolonel oli Trinity kolledži mees. Sellised asjad loevad ka praegu veel midagi.“
Hugh noogutas. Muidugi lugesid. Ka praegu. Kuigi riik oli lõhestatud igasuguste jaotustega, mida ühiskond oskas toota – ilmalike, usuliste, rassiliste, seksuaalsete ja rahalistega –, need vanad sidemed püsisid edasi. Sa pidid olema sündinud selleks, et seda saada, ja Stantoni ema oli selleks kõik teinud. Armee oli spondeerinud tema õppimist Cambridge’is ja see oli esimene kord, kui Stanton oli saanud teadlikuks vilistlaste võrgustiku hämaratest tegemistest ja see üllatas teda ikka veel.
„No hüva, mida te tahate?“ küsis ta. „Miks te mind üles otsisite?“
„Jõuan ka selleni, Hugh, jõuan,“ vastas McCluskey, mahedas toonis veidi terast, mis oli hirmutanud väga palju üliõpilaste põlv-kondi. „Aga ma eelistan teha seda omal moel ja omal ajal.“
Stanton hammustas huulde. Mõni asi ei muutunud kunagi. McCluskey oli veel professor ja tema oli veel tudeng. Sa ei kasva kunagi välja sellest suhtest, ükskõik mis ka ei juhtuks hilisemas elus. McCluskey oli õpetanud neid, kes said ministriks, suursaadikuks ja Stantoni puhul autasustatud sõduriks ning kuulsaks seiklejaks. Aga nad kõik olid uuesti 18-aastased, kui istusid sellel antiiksel kuninganna Anne’i toolil ja metsikud, verd täis valgunud silmad puurisid neid tihedate sassis kulmude alt. Neid kutsuti McCluskey hekkideks ja praegu olid need värvitud naeruväärselt süsimustaks. Stanton mõtles, et kui naine viitsis neid värvida, miks ta siis ühtaegu ei trimminud neid veidike.
Ta võttis lonksu teed. Isegi läbi konjaki maitse tundis ta ära teesordi, mida McCluskey alati kasutas: maasikamaitseline English Breakfast. Stanton ei olnud maitsnud seda viisteist aastat.
„Olin jah mägismaal,“ nentis ta. „Üleval, kauges loodeosas. Telgis, mägedes Loch Maree kohal.“
„Jahedavõitu.“
„Veidike.“
„Nuhtlesid end ja puhastusid, eh?“
„Lihtsalt mõtlesin, et elu tõeliselt füüsiliselt ebamugavates tingimustes aitab hästi mõtetel kõrvale kalduda.“
„Mis muidugi ei aidanud.“
„Ei.“
„Kuradima loll mõte.“
„Arvan sama.“
„Kui tahad norutada, võiksid seda vähemalt teha, küte sisse lülitatud.“
„Ma vist lootsin, et suren nälja või külma kätte.“
„Armas taevas! Kas tõesti? Miks sa ennast lihtsalt maha ei lase?“
„Ma ei usu enesetappu.“
„Ahh. Juhuks, kui on elu pärast surma? Mõistan. Nii et arvasid, et kui võitled kehvade ilmaoludega, teeb emake loodus selle töö su eest ära ja lähetab su unustusse, ilma et su südametunnistusele jääks plekki?“
„Jah, seda ma vist silmas pidasin.“
„Aga kahjuks sa oled Guts Stanton. Mees, keda miski ei tapa. Liiga palju söödavaid samblikke kividel. Jää all just sinu jaoks mõni meriforell, keda torgata teravaks ihutud pastakaga. Piisavalt oksi ja kanarbikku, et ehitada ellujäämiseks tuulevari. Me kõik armastasime su show’sid siin kolledžis, Hugh. Olime kohutavalt uhked. Tudengid alati küsivad su kohta. Siis ütlen neile, et sa püüdsid loengute ajal paljaste kätega rotte ja sõid neid toorelt.“
„Sain ühe roti kätte,“ vastas Stanton, „ja ma kindlasti ei söönud seda ära. See ilmselt oleks mu ära tapnud.“
„Noh, pole midagi parata, legend sinust kasvab. „Guts versus Guts“3. Oivaline show. Olen kõik salvestanud. Isegi maksnud selle eest. Noh, see läks heategevuseks.“
Stanton võpatas. „Guts versus Guts“ oli olnud pealkirjaks väga heaidee. Mitte see inimene-looduse-vastu-värk, see oli lihtsalt jama. Stantoni kogemuse järgi polnud inimene kunagi looduse vastu, sest loodusel oli suva, kas sa elasid või surid. Aga Stanton pani end proovile looduse vastu, just seda ta tegi: testis iseend. Just sellepärast oli ta pannud oma väikesele videohobile sellise pealkirja. Tegelikult oli olnud nõme kasutada oma vana armee-aegset hüüdnime. See oli okei, kui su semud ütlesid sulle, et sa oled üks peast segi ja hulljulge jobu ning panid sulle nimeks Guts, kuid kasutada seda nime veebiülekande pealkirjas tähendas eputada.
„Igatahes,“ jätkas professor McCluskey veidi vaiksemal kui tavalisel, kõmiseval hääletoonil, „tahan lihtsalt öelda, kui kahju mul on ja kõik see muu. Selle õnnetuse pärast. Minu kaastunne… mõtlesin sulle kirjutada, kui sellest kuulsin. Kohutav.“
McCluskey segas veel suhkrut tee sisse ja näis end väga ebamugavalt tundvat.
„Õnnetus? Ma ei näe seda kui õnnetust,“ vastas Stanton. „See oli mõrv.“
McCluskey tõstis pilgu tassilt. „Mõrv, Hugh? Kas tõesti?“
„Noh, milleks muuks nimetada seda, kui ema ja kaks last sõidetakse ülekäigurajal surnuks ja seejärel põgenetakse?“
„Nojah, kui nii võtta…“
„Mina igatahes näen seda kui mõrva ja kui saaksin, määraksin igaühele neist surmanuhtluse ja viiksin selle ise täide.“
„Ja mina vaataksin pealt,“ ütles McCluskey. „Aga neid ei leitudki üles? Kõik neli pääsesid minema?“
„Jah. Tagasi sinna kokaiiniurgu või metalaborisse, kust nad tulid.“
Stanton sirutas kruusi ette. McCluskey valas sellesse veel törtsu brändit.
„Nii et sa oled end ära lõiganud,“ küsis McCluskey, „oma endisest elust?“
„Ilmselt küll.“
„Aga sõbrad?“
„Mul pole kunagi eriti palju sõpru olnud. Minu töös oli nii lihtsam.“
„Siis perest?“
Stanton silmitses McCluskeyt veidi kahtlustavalt.
„Milles jutu iva on?“
„Lihtsalt arendan vestlust, Hugh.“
„Seda ma ei usu. Arvan, et te tahate teada.“
„Sellisel juhul,“ vastas McCluskey tõsiselt, „võiksid olla viisakas ja mulle vastata.“
Veider, kohad vahetusid ja professor oli ajanud Stantoni ummikusse poole sekundiga. Mees oli silmitsi seisnud metsikute karudega, kuid ei suutnud eemale peletada McCluskeyt tassi tee juures. Sa ei saanudki olla esimene naissoost Trinity kolledži direktor, kui ei teadnud, kuidas juhtida vestlust.
„Tean, et su ema on surnud,“ jätkas professor. „Suitsud, jah?“
„Kopsuvähk, jah.“
„Vedas tal. Kui surra, siis ikka millegi pärast, mida armastad. Ja sa oled muidugi ainus laps. Isa veel elab?“
„Ei tea. Ei huvita. Pole teda kunagi tundnud. Kuulge, professor, mis on…“
„Ja naise pere?“ jätkas McCluskey, keeldudes tagasi tõmbumast. „Kindlasti on nad nüüd ka sinu pere. Ühinenud leinas ja kõik see muu värk.“
Stanton
Sõnamäng – „guts“ tähendab inglise keeles julgust.