Tagasi minevikku. Ben Elton
ja reetmissüüdistusi. Või süngetest juttudest alkeemia teemal ja peidetud sõnumite otsimisest piiblist, mille tõttu paljud järeldasid, et Newtoni mõistus oli igaveseks kadunud.
„Maailm arvab, et ma olin hull,“ jätkas vana mees. „Et ma läksin peast segi.“
„Te olite lihtsalt ületöötanud, söör Isaac,“ ütles Bentley rahustavalt.
„Nad pidasid mind hulluks, Bentley,“ kähvas Newton, „ja noh, ma ehk olingi, sest see, mida olin avastanud, võib igaühe hulluse äärele viia.“
„Avastanud, söör Isaac? Kuid kogu maailma teab, mida te avastasite ja teid austatakse õige asja eest.“
„Maailm teab ainult seda, mida ma avaldasin, härra Bentley.“
Esimest korda jättis Richard Bentley kõrk olek ta maha.
„Te tahate öelda, et on veel midagi?“ küsis ta.
Suur filosoof Newton vaikis hetke. Vaod tema kõhnal ja kortsus näol süvenesid veidi ning kingakontsad kopsisid vastu põrandaparketti. Ta kratsis hajameelselt oma kuulsat pikka ja kondist nina, seejärel pistis käe paruka alla ja kratsis pead.
„Kas mäletate aastat enne mu hulluksminekut,“ alustas Newton, „kui te pidasite oma väikese loengu… millest see nüüd oligi?“
„Ateismi kummutamisest,“ ütles Bentley. „Kuigi leian, et väike on liiga vähe öeldud. Seda peeti siiski kõige…“
„Jah, jah,“ katkestas Newton. „Mis iganes selle suurus oli, te püüdsite näidata, et minu töö tõestas Jumala olemasolu. Et minu tähtis teooria planeetide liikumisest nõudis enesestmõistetavalt intelligentse disaineri, kõigi asjade arhitekti kätt.“
„Jah, seda ma tegin, söör Isaac. Ma hindan väga neid heakskiitvaid kirju, mida te mulle tollal saatsite.“
„Noh, ma olin tänulik teie sekkumise eest. Mõned kutsusid mind siis ketseriks. Paljud teevad seda siiani.“
„Noh, ma ei nimetaks seda nii vänge sõnaga…“
„Ärge sussutage mind, härra Bentley. Ketseriks kutsutakse mind ikkagi. Aga ega see, et ma sean kolmainsuse õpetuse küsimärgi alla, tähenda seda, et ma ei oleks kristlane.“
„Söör Isaac, kas see on tõesti koht…“ Bentley taipas, et Newton hakkab kohe rääkima oma kurikuulsal ja lausa ohtlikul lemmikteemal.
„Kolmainsus on matemaatiliselt võimatu!“ haugatas Newton ja laksas käega vastu väikest lauda, millel seisis tema klaas, kus vein nüüd loksuma hakkas. „Kolm eraldi üksust ei saa olla sama asi. Kolm hernest ei saa olla üks hernes! Samamoodi ei saa olla isa, poeg ja püha vaim. Selline asi ignoreerib loogikat. Lisaks on see ebajumalateenistus, sest kui Isa ja Poeg on sama asi, siis selle surija mehe kuju, mida me kasutame krutsifiksina, on ka tema isa kuju, seega Jumala kuju. See on ebajumalateenistus, härra! Ja nad kutsuvad mind pühaduse teotajaks.“
Bentley niheles ebamugavalt oma toolil. See ei olnud vestlus, mida arendada, isegi mitte privaatselt. Eriti inimene nagu tema, kes võlgnes oma positsiooni monarhi eestkostele. Ei olnud just palju aastaid mööda läinud sellest ajast, kui Inglismaal inimesi põletati, kui nad kolmainsust eitasid.
„Khm… kas kolmainsuse teema on seotud sellega, mida te tulite siia arutama, söör Isaac?“ küsis Bentley ettevaatlikult.
„Et te küsite, siis ei, tegelikult ei ole,“ tunnistas Newton tõredalt.
„Hmm. Noh, võib-olla me peaksime tagasi minema selle Chronose teema juurde, mida te alustasite. Te mainisite oma seni avaldamata avastusi, söör Isaac? See oleks tõesti erakordne ja põnev asi.“
Newton võttis vastu järgmise klaasi veini, et asendada see veiniga, mis välja oli loksunud. Tundus, et see rahustas teda, sest kui ta uuesti rääkima hakkas, sai ta oma meelerahu tagasi.
„Te teate, et mul on olnud rohkem aega mõelda kui enamikul inimestel, härra Bentley,“ ütles ta. „Olen vanapoiss. Olen olnud vähe naiste seltskonnas, kui välja arvata õetütred, ja ma ei ole seltskonnas eriline suhtleja. Kogu selle vaeva, mida inimesed tavaliselt näevad, et arendada armastust ja sõprust, olen mina saanud pühendada Jumala universumi tegevuse jälgimiseks.“
„Muidugi, muidugi, söör Isaac.“
„Kui ma esimest korda teile ateismist kirjutasin,“ jätkas Newton, „andsin teile teada, et olin õnnelik, et maailm sai hakata mõistma gravitatsiooni mõju planeetide liikumisele. Ma taipasin, et mu suurepärane idee, mis selgitas liikumist ja kosmose kuju, oli ilus ja sobilik kindla ja korrapärasele universumi jaoks, mis on Jumala seatud.“
„Jajah.“
„Aga mu mõtted olid rännanud edasi sel teemal, kust kõik alguse sai. Mis siis, kui oli avastus, mida ma ei avalikustanud? Sest jumalikult seatud planeetide tantsu igavese korra asemel tuli inimtegevusest tingitud kaose võimalus?“
„Kaose, söör Isaac?“
„Mis siis, kui need polnud ainult asjad, mida gravitatsioon mõjutab? Mitte ainult õunad ja planeedid?“
„Ma ei taipa, söör. Te olete näidanud maailmale nii eredalt, et gravitatsioon on jõud, mis seob kõik asjad kokku ning fikseerib nende asukoha ja arengu taevastes. Millele veel võiks gravitatsioon mõjuda?“
„Noh, võib-olla valgusele,“ ütles vana mees, heites pilgu päikesekiirte vihule, mis oli tunginud tuppa kardinate vahelt, justkui tellitult. „Ehk see kõverdab valgust.“
„Kas me saaksime siis nurga taha vaadata?“ küsis Bentley, kes ei suutnud varjata naeratust.
„Saaksime, härra, saaksime. Ja siis on veel midagi.“
„Mis veel?“
„Chronos.“
„Aeg?“
„Jah, aeg, direktor Bentley. Mis siis, kui gravitatsioon saab kõverdada aega?“ Newton ei võinud teada, et see erakorraline mõte, mis tabas teda 1691. aastal ja mis põhjustas järgmisel aastal tema vaimse kokkukukkumise, viis otsejoones Hugh Stantonini, meheni, kes sündis 1989. aastal ja kes päästis moslemist ema ja laste elu 1914. aastal. Aga mida ta taipas, ja seda väga selgesti, oli see, et tuleviku kohta polnud midagi kindlat ega paika pandut.
„Öelge mulle, härra Bentley,“ ütles Isaac Newton, vahtides veiniklaasi, mis oli uuesti tühjaks saanud, „kui Jumal annaks teile võimaluse muuta üht asja ajaloos, kas te teeksite seda? Ja kui teeksite, mida te muudaksite?“
5
PÄEVA EDENEDES polnud taevas Trinity kolledži kohal heledamaks tõmmanud. Torm Great Courti kohal kogus hoopis jõudu. Harv soe hoovus, eksinud ja sihitu klimaatilises kaoses, mis oli selle iidselt kursilt kõrvale tõmmanud, oli toonud vihma lume ja rahe sekka. Keset õue asuva purskkaevu küljes rippuvad jääpurikad olid muutunud hõbedasteks jugadeks – hall ja grimassitav kivi, kaetud nõelteravate hammastega.
Direktori korteris oli professor McCluskey hõivanud oma lemmikkoha kamina ees, kui ta oma lugu rääkis. Nüüd kõmpis ta üle toa akna juurde ja pühkis piiluaugu udusele klaasile, et välja vaadata.
„Jessas,“ pomises naine, piiludes tormisesse ja märga pimedusse. „No on ikka paras ilmake.“
„Laske see ilm olla,“ vastas Stanton. „Kas te tõesti tahate öelda, et Isaac Newton kirjutas teile kirja?“
„Jah, seda ta tegi,“ vastas McCluskey, visates võidukalt rusika õhku. „Mitte isiklikult mulle muidugi. Kiri, mille ta jättis Richard Bentley kätte, oli adresseeritud Trinity direktorile 1. jaanuaril 2024. See oli püha vastutus: anda avamata kiri edasi ühelt direktorilt teisele, kuni määratud kuupäevani. Kujutage ette, kui üllatunud Bentley ja vana Isaac oleksid olnud, kui nad oleksid teadnud, et kolmsada aastat hiljem on kirja saaja naine! Vaat see oleks alles šokeerinud neid tusaseid vanamehi. Newton nägi palju, kui ta seisis nende hiiglaste õlgadel, kellest ta rääkis4,
Newtonile omistatakse lause „Kui ma teistest pisut kaugemale nägin, siis sellepärast, et ma hiiglaste õlgadel seisin“.