Tagasi minevikku. Ben Elton
ega pildiga IDkaarti. Ainult veidi Edwardijärgset Türgi valuutat.
Ja kaks väljatrükki.
Kirjad, mis paremini kui miski muu tuletasid talle meelde tema kohust ja seadsid fookusesse tema eesmärgi.
Cassie kaks viimast e-kirja.
Üks neist palus lahutust.
Ja siis viimane. See, mis oli pakkunud lootusekiirt. Mille naine oli kirjutanud vastuseks Stantoni anumistele ja lubadustele. See, millele ta oli valmis vastama näost näkku ja selleks koju tormanud.
Kui sa lihtsalt veidikenegi muutuksid. Ei, mitte muutuksid. Lihtsalt oleksid uuesti sina ise. Mees, kellega ma abiellusin. Meie laste isa.
See mees oli täpselt sama kirglik nagu sina. Aga mitte nii vihane. Täpselt sama sitke. Aga mitte nii karm. Täpipealt sama lahe. Aga mitte nii külm.
Stanton neelas kohvi alla ja sirutas tassi välja, et see uuesti täidetaks. Ta tahtis nii väga naisele tõestada, et ta suudab uuesti olla selline mees. Aga neli uimasteid täis huligaani ei andnud talle seda võimalust. Cassie suri, mõeldes Stantonist kui võla tasumata jätjast. Tess ja Bill surid, mõeldes, et emme jätab issi maha.
Sest issi oli loll egoistlik värdjas, kes ei väärinud nende armastust.
Mul ei olnud kunagi midagi sõjaväelasega abielus olemise vastu. Sest ma teadsin, et uskusid sellesse, mille nimel oma eluga riskisid. Millisena sa elu võtsid. Mul ei olnud kunagi midagi selle vastu, et olla abielus idioodiga, kelle arusaam laste inspireerimisest oli vaadata, kui lähedale ta võib minna surmale, ilma et surma saaks.
Isegi kui meil olid juba oma lapsed ja sa ikka jätkasid oma tegevust.
Isegi kui sa riskisid mitte ainult jätta mind ilma abikaasata, vaid meie lapsi ilma isata, ma ikka leppisin. Sest see oli mees, kellega ma lepingu sõlmisin.
Just nagu sina teadsid, et sa abiellusid tüdrukuga, kes parema meelega lebab voodis ja vaatab päevasel ajal telekat, kui matkab tormi ajal mägedes.
Tüdrukuga, kes ei tahtnud sukeldumistunnistust. Ega minna paraplaaniga lendama (ega vaadata, kuidas sina seda teed). Me mõlemad teadsime, kelle me saame, ja see sobis meile.
Aga kes on see uus kutt, Hugh? Mina ei tunne teda. Kas sina tunned?
Tõepoolest, Hugh? Tõsiselt?
Turvamees? Palgamõrvar? Ülistatud ihukaitsja? Sa jätad minu, Tessi ja Billi koju, lähed minema ja oled mingi miljardäri hoor? Kas sa tõesti hüppaksid nende inimeste kaitseks kuuli ette, Hugh? Kas meie tähendame sulle nii vähe?
Cassie’l oli õigus. See oli hullumeelsus. Miks oli ta seda teinud? Kibedusest? Igavusest? Uhkusest?
Kõigi kolme pärast. Aga uhkus oli muidugi kõige suurem põhjus. Loll meheuhkus. Kui ta visati sõjaväest välja ja veebiülekannete värk läks hapuks, ta lihtsalt ei teadnud, mida endaga teha. Kodus passimine, Cassie’ga tülitsemine, laste peale karjumine. Ta oli tundnud end… mömmina.
Ja raha. Ta polnud kunagi sellest varem hoolinud, Cassie samuti mitte. Alati oli olnud piisavalt, alati said nad hakkama. Aga siis oli „Guts versus Guts“ teinud neid lühikeseks ajaks rikkaks, vähemalt nii see näis. Piisavalt rikkaks, et teha sissemakse korraliku peremaja ostuks tõepoolest ilusas kohas. Teine laps oli sündimas, neil oli vaja rohkem ruumi ja Stanton oli seda lihtsalt teinud. Ilma naisele ütlemata. Cassie oli muidugi algul vihane, kuid Stanton teadis, et talle hakkab seal meeldima. See maja oli esimene tõeline kodu, mis neil oli. Enne seda oli vaid lühiajalised üürikad ja sõjaväelaste eluasemed.
Stanton ei suutnud lasta sel kõigel lihtsalt minna.
Ta ei saanud öelda Cassie’le ja lastele, et nad peavad kompsud kokku pakkima, sest ta ei jaksa enam majalaenu tagasi maksta. Ta oli liiga… uhke.
Nii et me ei jõua laenu tagasi maksta! Siis kolime ära. Võtame midagi odavamat või üürime või elame telgis! See tuleb sul ju hästi välja. Kui sul on igav, loe raamatut. Kui sul on vaja tööd teha, mine ja täida supermarketis riiuleid! Pese autosid, kui sa neid nii hullupööra armastad. Müü hamburgereid. Kas sa arvad, et me hoolime? Sellest, et isa ei ole enam kangelane? Kas arvad, et nüüd oled kangelane? Võibolla oled ette kujutanud, kuidas sa päästad hirmunud printsesse seksikaupmeeste küüsist või röövitud koolilapsi hullunud sõjapealike käest. Sa olid alati täiskasvanud skaut ja me armastasime sind selle eest. Tõde on aga see, et sa oled lihtsalt maailma kõige isekamate inimeste ihukaitsja.
Cassie’l oli muidugi õigus olnud. Kui Stantoni poole pöördus üks vana spetsõhujõudude semu ja tegi ettepaneku liituda rahvusvahelise „turvafirmaga“, oli olnud palju õilsat juttu sellest, kuidas kaitsta haavatavaid röövloomade eest. Sellest raskest tööst, mida võimud ei suutnud või ei tahtnud teha: võitlus piraatidega, kampaaniat läbi viivate haridusministrite turvamine fundamentalistide rünnakute eest.
Aga kui Cassie e-kirjad Stantonini jõudsid, lösutas ta parajasti Egeuse merel superjahi reelingu vastas. Ülikond, tumedad prillid, kuular. Kogu suure palgatšeki eest oli ta lihtsalt üks kõrilõikaja, bossiga kaasa reisiv palgamõrtsukas. Töötamas uute valitsejate rassi heaks nende ujuvas maailmas. Kahekümne esimese sajandi paadirahvas, see aina kasvav miljardäride ja triljonäride flotill, kes olid võtnud nõuks elada merel, kus nad võiksid olla eraldatud ja kaitstud kiire sotsiaalse kaose eest, mille põhjustas suurelt osalt nende oma tegevus. Kliimamuutuse eest põgenejad selle sõna otseses mõttes.
Olin uhke su üle, kui sa riskisid oma eluga rahuvalvemissioonidel, kaitstes lapsi, kes olid nagu su enda omad.
Olin uhke, kui sa riskisid oma eluga, kui tegid videoid, et inspireerida lapsi, kellel ei olnud vedanud nii nagu meie omadel.
Aga riskida oma eluga meediamogulite heaks? Naftamagnaatide? Kinnisvarahaide?
Et nad saaksid peesitada oma jahtidel, kui ülejäänud maailm põleb?
Unusta ära!
Bill ja Tess väärivad isa, kes hoolib rohkem neist kui tegelemisest oma nõmedate deemonitega.
Kui sa kunagi juhtud kohtama kutti, kes sa varem olid, ütle talle, et helistagu meile.
See viimane rida oligi olnud lootuskiir. Stanton ei olnud helistanud. Ta oli jooksu pistnud. Jätnud töö samal minutil. Läinud maale ja suundunud lähimasse lennujaama. Ta oli läinud otse Londonisse. Et laskuda põlvili ja lubada olla see mees, keda Cassie endale tahtis, ning isa, keda Tess ja Bill vajasid.
Aga ta ei jõudnudki anda neid lubadusi, rääkimata neist kinni hoidmisest. Pere ei saanudki kunagi teada, et ta oli koju tulemas…
Stanton tühjendas teise kohvitassi ja valas endale klaasi vett. Siis kuulis ta häält. Ingliskeelset.
„Garçon! Kohv ja konjak, ja kiiresti!“
Stantoni kogu olemus tõmbus kangeks.
Ta tundis seda häält.
7
HOMMIKUNE VIHM ja rahe olid juba ammu muutunud lumeks, kui Hugh Stanton ja Sally McCluskey astusid üle Cami jõe King’si kolledži kabeli poole, mis kerkis nende ette külma valgesse udusse mähkununa.
„Kas sa oled kunagi näinud midagi nii ilusat?“ küsis McCluskey, kui nad peatusid hetkeks Kingsi sillal. „Kas see ei tõsta veidigi su tuju?“
„Palun vabandust,“ vastas Stanton. „See paneb mind mõtlema, kuidas see oleks Cassie’le meeldinud.“
„Ah, muidugi,“ ohkas McCluskey. „See on leina kohutav iroonia: iga tuttav rõõm muutub kurbuseks. Iga naeratus on nagu südames keerav nuga. Iga ilus asi nagu valu lisakoorem.“
„Aitäh.“
Jõuluteenistus oli tõepoolest piinavalt ilus. Nagu teine matus. Palju hubisevaid küünlaid. Koorilauljate paisuvad hääled. Kuningas Jamesi piiblist ette loetud võimsad värsid, mis kummalisel kombel liigutasid isegi uskmatut. Talumatult ülev rituaal, mis oli jäänud peaaegu muutumatuks kolmesaja jõuluõhtu jooksul.
Pärast teenistust ei viinud professor McCluskey Stantonit