Tagasi minevikku. Ben Elton
erinevate kujudega mütse peas paigal, samas kui nende rüüd lehvisid tuules, mis ähvardas nõrgemad mehed minema pühkida.
Kaks portjeed seisid halli sissepääsu juures ja mõned ümber Great Courti. Nad kandsid traditsioonilisi kõvakübaraid (mõnevõrra naeruväärsed kohustuslike helkurvestide tõttu), kuid miski meeste hoiakus ütles Stantonile, et nad ei olnudki portjeed. Liiga keskendunud, liiga sarnased. Stanton oli omal ajal juhendanud piisavalt julgeolekurühmi, et neid ära tunda.
Kuid viissada aastat vanas hoones oli säilinud vana kopitanud kolledži rahu ja selgus. Tegelikult tundus Stantonile, et ta tuli nagu teisele teenistusele. Keelpillikvartett mängis jõulumuusikat ja hallis oli samasugune härda aukartuse atmosfäär. Kõnepuldi ette olid paigutatud tooliread nagu kirikupingid altari ette. Hallis oli samuti palju küünlaid, kuigi need tundusid ainult suurendavat süngust ega valgustanud täielikult kõrge lae talasid sügaval varjude sees.
Kui professor McCluskey, kes oli kirjutusalusega ringi askeldanud, oli rahul, et kõik olid kohal, juhtis ta Stantoni reserveeritud istmele esimese rea keskel kohe poodiumi ees. Siis astus ta väikesele lavale ja pöördus publiku poole.
„Tere õhtust kõigile ja rahulikke jõule teile,“ kõmistas ta. „Igaüks teist teab meie kogunemise põhjust, välja arvatud meie uusim ja viimane liige, hiljutine kapten Hugh „Guts“ Stanton spetsõhuteenistuse rügemendist ja tuntud netivideote kuulsus. Kapten, su vennad chronoslased ütlevad sulle tere tulemast.“
Kostis viisakas aplaus, millele Stanton ei reageerinud. Ta ei tundnud mingil moel, et oleks astunud mingisse ordusse või et oli mõne kohal oleva inimese kaaslane.
„Kapten Stanton on olnud minuga väga kannatlik,“ jätkas professor McCluskey. „Olen rääkinud talle vaevalt pool lugu, just nii palju, kui mind on tegema volitatud. Kutsun siia nüüd Amit Sengupta, Lucase matemaatikaprofessori siin Cambridge’is ja Newtoni otsese järeltulija, et selgitada kõike lähemalt.“
Stanton tundis tüsedat angloindia akadeemikut, kes nüüd tõusis, et laval koht sisse võtta. Kõik Suurbritannias teadsid Senguptat, sest peale selle, et ta oli väljapaistev füüsik, oli ta, nagu paljud väljapaistvad füüsikud, kohutav meedia lemmik. Mees, keda näidati regulaarselt uudistes ja dokumentaalfilmides, kus ta kommenteeris kõiki teemasid, mis olid kas või kaudselt seotud teaduse ja kosmosega. Teda tutvustati alati hämmastavate ja eepiliste väljenditega, nagu „mees, kes on vaadanud Jumalale silma“ või „mees, kes on reisinud oma meeltes kosmoses ja aegade alguses“. Sengupta reageeris muidugi alati lõbusa tagasihoidlikkusega selliste hüperboolide peale, näitas kohmetust ja väitis, et oli tegelikult reisinud ajas tagasi vaid viisteist sekundit pärast aegade algust, ja tegi väga selgeks, et universumi elu esimese minuti veerand jäi talle sama salapäraseks kui tema autojuhile või kokale. Professor Sengupta oli ka väga edukas kirjanik, kes oli koostanud „üldmõistetava“ füüsika teose, mille nimi oli „Aeg, ruum ja teised tüütud sugulased“, mille eesmärk oli selgitada relatiivsusteooriat ja kvantmehaanikat „mehele metsast“, kuid muidugi ta ei teinud seda. Teadusringkondades öeldi Sengupta raamatu kohta, et lihtsam oli leida Higgsi bosonit5 ilma suure hadronite põrguti6 abita, kui leida keegi, kes oli jõudnud kaugemale kolmandast leheküljest.
Professor kakerdas lavale nagu hüljes kivi otsa. Ta kandis rüü all peenetriibulist ülikonda ja kollasetäpilist kikilipsu, millesarnane oli soosik professorite hulgas, kellele meeldis, et neist mõeldakse kui veidike hulludest. Peas oli tal tema kaubamärk Nehrumüts, mille külge oli kinnitatud märk kirjaga „Teadus rokib“. Sengupta avas portfelli ja tegi suure etenduse, sättides teatud paberid väikesele lauale, enne kui võttis meelega pika, aeglase lonksu vett. Viimaks ta alustas.
„Newtoni suur mõttekujutuse vili,“ ütles ta oma pedantse laulva häälega, mis kuulus pooleldi Calcutta loengusaali ja pooleldi Londoni härrasmeeste klubisse, „oli mõista sadu aastaid enne Einsteini, et aeg on suhteline.“
Siin ta peatus teatraalseks efektiks ja samuti selleks, et peenutsevalt pühkida vett oma huultelt tohutu suure erksavärvilise siidtaskurätikuga, mida ta hoidis toretsevalt ülikonna rinnataskusse topituna. „Aeg ei ole sirge või lineaarne. See ei arene regulaarsel ja määratud viisil ning selle põhjuseks on, et seda mõjutab külgetõmbejõud. Jah! Nii nagu liikumist ja massi ja valgust ning tegelikult kõiki füüsikalise universumi omadusi. Üldiselt muidugi arvatakse, et Einstein tuli esimesena välja ideega universaalsest relatiivsusest, kuid meie selles saalis ja meie üksi teame nüüd, et tegelikult esimene inimene maailmas, kes tegi selle mõttehüppe, oli meie endi söör Isaac Newton.
Ja teame ka seda, et Newton hüppas kaugemale ja kindlama jalaga, kui Einstein kunagi tegi. Sest nii nagu Newton näitas maailmale, et gravitatsioon selgitab planeetide liikumist ringikujulisel ja elliptilisel orbiidil, sai ta ka aru, et aeg liigub samamoodi tiireldes ja pidevalt pööreldes, saates universumi avardumist, olles seotud iga selles sisalduva aatomi gravitatsioonilise tõmbega. Lihtsamalt öeldes: Newton nägi, et aeg kulgeb spiraalis, ning nagu arusaam gravitatsioonist võimaldas tal jälgida ja kaardistada planeetide liikumist, võimaldas see ka jälgida aja liikumist. Ja nii ennustada selle kulgu.“
Siinkohal Sengupta vaikis hetke, et võtta veel lonks vett. Ta teadis, et tema lugu on sensatsiooniline ja selgelt ei kavatsenud ta sellega kiirusta.
„Ja mis siis? Nii te kindlasti küsite endamisi,“ jätkas ta. „Spiraalis või lineaarne, aeg läheb edasi ja me ei saa midagi teha. Miks vana Isaac hakkas järsku pabistama? Ma ütlen teile, miks! Sest gravitatsiooniline tõmbejõud ei ole ühtlane! Just nagu planeedid kalduvad oma iidsel kursil veidi ideaalsest sümmeetriast kõrvale, juhtub sama ajaga. Me peame mõtlema sellest mitte kui täiuslikust spiraalist, vaid rohkem kui sõnakuulmatust Slinkyvedrust7, millel aeg-ajalt keerud sassi lähevad. Aeg, kuigi harvadel juhtudel, läbib sama dimensiooni kaks korda. Slinky keerud puutuvad kokku ainult hetkeks, väga piiratud parameetrites, mille järel aja spiraal jätkab oma lõbusal viisil. Ei mingit muutust… Aga mis siis, küsis Newton endalt oma hirmutavate kujutluste piinaval teekonnal, kui keegi oleks kohal sel hetkel aegruumis, kui Slinky keerud kokku puutuvad? See inimene oleks siis nii ajasilmuse alguses kui lõpus. Ja nüüd spiraal ei jätka oma lõbusat teed. Ta pöördub tagasi. Meie kartmatu kaksiratsa seisev ajarändur lihtsalt taaskäivitab ringi. Kõik, mis oli minevikus, tuleb nüüd teist korda uuesti. Ajalugu on veel tegemata. Ring on uuesti alanud.“
Sengupta pühkis taskurätiga otsmikku ja võttis veel ühe lonksu vett. Hubisevad küünlad saatsid üle tema näo kummitusliku varju. Kogunenud Chronose ordu liikmed naaldusid ette oma käimiskepile või – raamile, rippudes suure füüsiku iga sõna küljes.
„Ja Newton tõesti tegi oma arvutused ära,“ jätkas Sengupta „Seda on praktiliselt võimatu uskuda, kuid see jumalik geenius, kes töötas üksi ja ilma moodsa tehnikata, suutis meile öelda, millal ja kus aeg uuesti ristub oma teega. Pole ime, et ta läks natuke segi. Ma arvan, et otsiksin ka ise piiblist salakoode, kui oleksin äsja kirjutanud aja kaardi, samal ajal kui kõik teised olid hakanud mõtlema Austraalia kaardistamisele. Söör Isaaci järeldus oli väga konkreetne. Ta arvutas, et järgmine suletud silmus aegruumis oleks 111 aastat pikk ja et see punkt, millal algus ja lõpp ristuvad, on kolmekümne esimese mai keskööl 2025. aastal ja esimesel juunil väga varasel hommikutunnil 1914. aastal: 15 minutit pärast keskööd. Olen kindel, et kõik te taipate, millest tuleb veerandtunnine ajanihe.“
Stanton ei taibanud ega osanud ka ette kujutada, et paljud teised inimesed saalis taipasid. Professor Senguptal oli ennastimetlev harjumus, nii tavaline paljude teadlaste juures, teeselda intellektuaalset võrdsust oma publikuga, et saaks rahulolevalt oma üleolekut näidata.
„See on muidugi selle pärast, et nagu ma olen selgitanud, raskusjõud ei ole ühtlane ega sümmeetriline. Kui ruumi ja aja silmus kasvab, tekib ruumi ja aega juurde, nagu liigaasta puhul. Ja kuigi lahkumise ja saabumise hetked on samaaegsed, jõuab meie ajarändur tegelikult kohale viisteist minutit pärast oma lahkumist. Ja muidugi 111 aastat varem.
Higgsi boson on osakestefüüsika standardmudelis esinev elementaarosake, mille olemasolu ennustas esimesena Peter Higgs.
Suur hadronite põrguti (Large Hadron Collider) on Euroopa Tuumauuringute Keskuse osakestekiirendi Prantsusmaa ja Šveitsi piiril Genfi lähedal. Kiirendi otsustati rajada 1994. aastal. Eesmärgiks seati lahenduste otsimine seni mõistatuseks jäänud füüsika ja kosmoloogia probleemidele, sealhulgas eelkõige standardmudeli ennustatud Higgsi bosoni avastamine.
Slinky – teatud mänguasi, eelnevalt tihendatud (kokku surutud) keerdvedru.