Tagasi minevikku. Ben Elton
konjakit, sest alkohol on islamis keelatud, seda peaksid isegi teietaolised imbetsillid teadma. Nii et parem tehke õhk siin puhtaks ja minge koju – aga hoiatan teid, ärge püüdkegi autoga sõita.“
Viis meest vahtisid teda, suud ammuli.
See kõik oli nõme ja Stanton teadis seda. Need mehed ei tapnud Cassie’t ja ta oli hull, et endale tähelepanu tõmbas.
„Ma tean, kes ta on,“ hüüdis üks grupi liige. „Ta oli hommikul sillal. Ta on kutt, kes peaaegu oleks meile avarii põhjustanud.“
„Näe, ongi! Nüüd juba soovin, et oleksin ta alla ajanud.“
„Olen see kutt,“ vastas Stanton enesekindlalt, „kes päästis teid vahistamisest ema ja väikeste laste tapmiskatse pärast.“
Nüüd viimaks otsustas ta lahkuda ja hakkas ukse poole astuma, nagu oleks oma osa teinud. Aga ta oli juba liiga sügaval sees. Viis noort meest ei saanud millestki aru.
„Tõmmud ei saa inglasi arreteerida,“ sõnas üks noormeestest. „Või ei olnud sa sellest teadlik?“
„Naljakas armeeohvitser,“ märkis teine. „Mis rügemendist?“
Stanton hammustas huulde. Ta teadis uurimistööst, mida oli Cambridge’is teinud, et Türgi loobus suveräänsusest välisinvesteeringute tõttu. Ükski Briti ohvitser ei pidanud mädanema vangikongis paari kohaliku allaajamise pärast ja see mugav kokkulepe iseloomustas linnas elavaid britte.
„Kes sa, kurat, oled?“ nõudis kamba juht. „Ma ei ole sind varem näinud.“
„Ma ei usu, et ta üldse sõjaväest on. Ma pole teda kunagi näinud. Mõni teist on?“
Stantonil oli loll tunne. Miks ta oli öelnud, et on sõjaväelane? Välismaalaste grupid, kes olid koondunud saatkondade ja Pera linnaosa hotellide juurde, olid paratamatult väikesed ja omaette paiknevad; viis meest oletasid, et teavad linnas kõiki oma kaaslasi.
„Kes kurat sa oled?“ nõudis uuesti see, kes oli roolis istunud. „Sult küsiti, mis rügemendist sa oled.“
Noh, see ei saanud olla spetsõhuteenistus. See loodi alles aastakümneid hiljem. Või nüüd ehk enam ei loodagi.
„Olen lihtsalt reservväelane,“ vastas Hugh Stanton, üritades hilinenult tagasi pöörduda väljamõeldud taustaloo juurde, kust oli pöördumatult ja rumalalt välja hüpanud. „Ma ei olegi tegelikult armeest, olen hoopis turist.“
Aga ta teadis, et ei näe välja nagu turist või vähemalt mitte seda tüüpi Briti turist, keda oli tavaliselt näha vaiksel viisil Vana-Stambuli vaatamisväärsustega tutvumas. Stanton oli pikk, sitke ja karmiilmeline, tegevusvalmis oma paksudes sokkides ja saabastes, hallides puuvillastes pükstes ja tviidjakis. Viis meest jälgisid teda kasvava kahtlusega.
„Näita mulle oma dokumente,“ nõudis kamba juht. „Tahan täpselt teada, kes sa oled ja kust sa tuled.“
Stantonil olid isikut tõendavad dokumendid nii inglise kui saksa keeles. Inglise omad olid tema enda nimel ning näitasid teda Austraalia kullakaevandaja ja insenerina, kuid ta ei soovinud mingil juhul, et tema nimi pannakse kirja mingisse ametlikku protokolli. Ta pidi olema vari, jätma nullmõju ajalukku, millest ta läbi liikus.
„Sul pole selleks õigust,“ vastas Stanton. „Ma võiksin sama hästi küsida teilt pabereid, sest te langetate sõjaväe mainet. Aga ilm läheb palavaks ja ma ei viitsi jännata, nii et vabandage mind…“
„Valva ust, Tommy,“ käskis juht. „Arvan, et peame selle kutiga põhjalikumalt rääkima.“
Üks noormees grupist läks ja seisis ukse ette. Ülejäänud neli astusid Stantonile lähemale.
Stantonil oli vähe võimalusi ja ükski neist polnud meeldiv. Ta võis muidugi laskuda ühele põlvele, tõmmata kotist automaatpüstoli ja tappa kõik viis. Ta ei märganud, et mehed tema ees oleksid relvastatud olnud. Stanton oli veendunud, et ta suudab nad kõik teise ilma saata, enne kui ükski neist jõuab välja võtta ja vinnastada mõne raske, terasest käsirelva, kui see tal juhtub kaasas olema. Stantoni enda väike Glock oli väga usaldusväärne, kiire ja täpne tulistama, ning tema eriväljaõppe ja üllatuse lisaelemendi juures polnud tema süüdistajatel ühtki šanssi.
Aga veresaun tihedasti asustatud ümbruses oli tegevus, mis ei sobinud mehele, kes tahtis varjus püsida.
Kas anda neile altkäemaksu? Stantonil oli palju raha. Aga ta kartis, et tema ülekuulajad vaatavad sellisele pakkumisele põlgusega. Katse selles suunas oleks kahtlemata kinnitanud nende selgelt kasvavat kahtlust, et Stanton on mingi räpane välismaa spioon.
Aga kui nad peavad ta kinni ja otsivad läbi ning leiavad tema kotist kõik need imelikud asjad, on mäng niikuinii läbi. Ametiasutused hoiavad teda siis igavesti kinni, püüdes aru saada, mis ja kes ta on.
Sel ajal, kui Stanton neid mõtteid heietas, olid tema vastased talle kaks sammu lähemale jõudnud. Veel kaks sammu ja Stanton oleks neid juba puudutada saanud. Ta jõudis otsusele, et peab meestega käsitsi võitlema. Ruum oli väike ja ta seisis nurgas, seega ei pääsenud kõik korraga talle ligi. Ta lootis, et tänu heale väljaõppele suudab ta kotiga vehkides endale ukseni teha teed. Plaan ei olnud halb; teisi oli küll viis, kõik noored vormis mehed, pealegi sõdurid. Aga nad olid terve öö joonud ja oli väga ebatõenäoline, et neil oli mingeid käsitsivõitluse oskusi, mis Stantonil seevastu olid väga käpas. Nad kõik oleksid poksinud, ent vastavalt rangetele Queensberry reeglitele8. Stanton ei kavatsenud mingeid reegleid järgida. Igal juhul pakkus see talle paremaid võimalusi oma missioon lõpule viia, kui külvata rahvast täis ruum kuulidega üle.
Stanton oli just otsustanud, et tema esimene löök on karate vasakhaak salga juhi silmatorkava aadamaõuna pihta, ja tema vasak käsi hakkaski juba tõusma, kui kohviku omanik uuesti lagedale ilmus.
„Lõpetage see, palun,“ ütles ta vaikselt. „Mošees lõpeb kohe palvetamine.“
„Ohoo, tuleb välja, et sa oskad rääkida tsiviliseeritud keeles, kui see sulle sobib, kas nii jah, Abdul?“ osatas viie mehe juht üle õla, kui tegi viimase sammu Stantoni poole. „Tore küll, aga mind ei huvita teie palved ega see neetud mošee.“
Mees pöördus taas Stantoni poole. „Näita mulle oma pabereid, semu, või sa tuled koos meiega sõjaväepolitseisse selgitama, miks sa esined Briti ohvitserina.“
„Ja kohe on mu kohvik rahvast täis,“ jätkas türklasest omanik ning miski tema hääletoonis pani nii Stantoni kui tema vastased vakatama. „Täis moslemeid, härra, pühendunud moslemeid ja ka Türgi patrioote. Kas pean neile ütlema, et olete solvanud mind ja mu peret oma toorete märkuste ja alkoholi nõudmisega?“
Noored inglased olid hämmastuses.
„Kas sa ähvardad meid?“ küsis kamba juht.
„See on Stambul, mitte Pera,“ jätkas omanik. „See osa linnast ei kuulu välismaalastele. See kuulub meile. Te peaksite nüüd lahkuma.“
Noored inglased olid ilmselgelt kahevahel, nende uhkus ja ülbus puiklesid vastu sellele, et neid käsutas mingi pärismaalane, kuid nad nägid aknast, et väljas, vesipiibu taga, täitus väike vana plats juba rahvaga, kui mošee tühjenes. Ja rahvahulk ei koosnenud läänestunud türklastest, kes elasid Peras: see oli Vana-Stambul. Siin polnud linaseid ülikondi, feze-mütse, puhastatud lõugu ega naisi. Selle asemel olid laiad püksid, voogavad rüüd ja habemed. Juba oli kaks või kolm palvetajat väikese kohviku ukse taga. Tulised mehed, noad vööl. Stanton nägi ka üht püstolit, kuid see pidi olema vähemalt viiskümmend aastat vana.
Viis ohvitseri võisid olla ülbed ja poolpurjus, kuid veidi mõistust oli neil ikka veel säilinud. See oli ikkagi impeeriumi ajastu, britid polnud end kahe sajandi jooksul mujal maailmas väga tihedalt ega kindlalt end sisse seadnud ning need viis teadsid, et nad ei oleks riigi esimesed sõdurid, kes kaovad ära nördinud kohaliku rahva seas ja neid ei leita enam kunagi. Šokk kindral Gordoni saatuse pärast Hartumis oli heitnud varju kogu hilise Suurbritannia impeeriumi psüühikale, täpselt sama traumeeriva
Tänapäevase poksi reeglid koostas 1867. aastal üheksas Queensberry markii John Douglas.