Tagasi minevikku. Ben Elton
ees. „Ütle mulle, Hugh. Millal see kõik valesti läks? Millal Euroopa kaotas oma tee? Millal tema halvimad ideaalid võidutsesid parimate üle? Millal tema tahtlik edevus ja rumalus koos tegutsema hakkasid ning hävitasid tema ilu ja armu? Millal ta vahetas oma mõju ja võimu dekadentsi ja hävingu vastu? Millal, kokkuvõtvalt, kõige mõjukam manner planeedil tahtlikult ja ilma sunnita läks segi oma teel, mis oli võrreldamatu kogu ajaloos, ning ühe hullumeelse hetkega langes nulli, sai ülemisest alumiseks? Muutus vaieldamatust raskekaalu maailmameistrist nõdraks, vaeseks varjuks, kukkus verisena ja ajusurmas ringi keskel kokku, olles ise enda surnuks kolkinud?“
Külm vihm õues pööras taas raheks. See laksas vastu aknaid suurte lehvivate sahmakatena, üks hoog teise järel. Lõi ka välku, mis ajuti tumedaid ja süngeid pilvi valgustas. Ilma kellata oleks olnud võimatu teada, mis päeva osa käes on. Või mis aastaaeg. Polnudki enam mingeid aastaaegu.
„Te räägite ju täpselt 1914. aastast,“ ütles Stanton vaikselt.
„Ma ei kuule sind, Hugh, torm on liiga vali.“
Hugh tõstis häält, jõllitas professor McCluskeyile otsa ja tõi kuuldavale oma vastuse, nagu see oleks väljakutse.
„1914 on aasta, kui Euroopas kõik segi pööras.“
„Täpselt,“ hüüatas Sally McCluskey. „Ajaloo suurim ühekordne viga ja see, mida oleks kõige lihtsam olnud vältida, oli suur sõda, esimene maailmasõda.“
Hugh Stanton võttis oma teetassi mustade nõude hunnikust, kuhu McCluskey oli selle pannud, ja olles loputanud seda veega sifoonpudelist, valas endale veel törtsu konjakit. Olid ju jõulud.
„Nooniii,“ venitas Stanton mõtlikult. „Selge see, et sõda oli enneolematu katastroof kogu maailmale, ei vaidle vastu. Aga ma ei ole kindel, et sellele saab anda eksklusiivse number üks staatuse. Pärast seda on olnud veel hullemaid veresaunu.“
„Täpselt!“ hüüatas McCluskey, tehes vaibal paar tantsusammu. „Ja kõik neist eranditult olid paratamatud selle tõttu, mis juhtus 1914. aastal. See oli veelahe, teede hargnemine. Esimene maailmasõda pärandas meile kohutava kahekümnenda sajandi. Enne seda oli maailm üha rahulikumaks muutuv koht, kus teadus ja ühiskond arenesid ühise hüve poole.“
„Räägiksite sellest teisiti, kui oleksite Ameerika põliselanik,“ ütles Stanton, „või Austraalia aborigeen. Või aafriklane Belgia-Kongos…“
Professor McCluskey hakkas suurest pettumusest jalgu trampima.
„Oh, ole nüüd ikka, Hugh! Ma ei ütle, et miski oli või üldse saab kunagi olla kaugeltki täiuslik. Ma ei usu ka, et ajalooline ümberkorraldus võiks kunagi muuta inimloomust. Inimesed võtavad alati seda, mis ei ole nende oma, tugevad ekspluateerivad alati nõrku – ükski ajalooline vigade parandus ei suuda sellele kunagi lõppu teha. Tahan öelda, et 1914. aasta suvel üldine inimkonna loomalikkuse tase oli mõõnaseisus ning algas rahu ja rahvusvahelise koostöö ajastu. Jumala pärast, tollal oli ju nii palju rahvusvahelisi näitusi, et nende korraldamiseks tuli linnadest puudu! 1913. aastal oli üks Gentis, taevake! Linnas, mis 1915. aastal tehti pulbriks. See oli aeg, kui Euroopa tsivilisatsioon, mis oli põhjustanud nii palju vaesust endale ja teistele, oli just hakanud asju õigeks seadma. Sotsiaaldemokraatia hakkas koitma; isegi tsaaril oli duuma. Hääletama hakati. Haridus, tervishoid ja elatustase – need kõik paranesid hüppeliselt ja jõudsasti. Suurte impeeriumide alamad rassid tegid kongresse ja valmistusid enesemääramiseks. Kunsti ja teaduse õitseng Euroopa pealinnades oli elavam kui kunagi varem pärast renessanssi. See oli… ilus.“
„Noh, ma ei tea, kas…“
Aga McCluskey ei sallinud ühtki argumenti.
„Ilus!“ kordas ta. „Ja siis järsku – enesetapp. Hullumeelne, perversne, tahtlik enesehävitus purustas lõplikult peaaegu üleöö neli tuhat aastat arenenud kollektiivse kultuuri. Et see enam kunagi ei taastuks, ja selle asemel andis teed globaalsele absurdse fanatismi genotsiidsele segapudrule nii vasakult kui paremalt. Nõukogude Liit moondas Marxi suure idee nakkavaks globaalseks õudusunenäoks, milles terved rahvad mõrvarlikult orjastati. Ja Ameerika Ühendriigid otsustasid viia konkurentsi jumaldamise, tarbimise ja toodangu ülejäägi planeedi väljasuremise praegusesse punkti.“
Stanton tõusis püsti. Tundus, et see oli ainus võimalus sõna sekka öelda.
„Oodake veidi!“ ütles ta. „Te ei saa süüdistada ainult ameeriklasi keskkonna kokkuvarisemises.”
„Enam ei saa, kuid nad alustasid seda. Kes õpetas maailma rahvastele tarbima üle oma vajaduste? Isegi üle oma soovide? Tarbima lihtsalt tarbimise pärast. Maailma suurim demokraatia, vaat kes! Ja vaata, kuhu see meid on viinud. Ma ütlen sulle: esimene maailmasõda hävitas kõik. Valgus kustus ja pidurid lasti lahti. Lihtsalt katsu ette kujutada, milline maailm praegu oleks, kui seda poleks kunagi juhtunud – kui suured rahvad Euroopas oleksid jätkanud oma teekonda rahu, heaolu ja valgustatuse poole; kui need miljonid Euroopa parimad ja ilusaimad noored mehed, kõige kõrgemalt haritud ja tsiviliseerituim põlvkond, keda maailm on kunagi teadnud, ei oleks surnud mudas, vaid selle asemel säilinud, et kujundada kahekümnendat sajandit.“
Stanton mõistis, mida professor tahtis öelda. Kõik need nimed kabeliseinal vaid mõne meetri kaugusel kohast, kus nad istusid, ning iga linna memoriaalil ja iga küla mälestusristil. Mis kasu oleks võinud neist noortest meestest olla, kui nad oleksid elama jäänud? Mis kurja nad oleksid eemal hoidnud? Ja Saksamaa? Ja Venemaa? Kui nende riikide kadunud põlvkonnad oleksid ellu jäänud, oleksid nad kindlasti takistanud neid moraalselt pankrotistunud keskpäraseid tegelasi, kes ronisid välja rotiaukudest ja viisid oma rahva absoluutse kurjuse poole. Kuhu need riigid oleksid läinud ilma tööstussõja demoraliseeriva katalüsaatorita?
„Teil on õigus,“ ütles Stanton. „Ei saa teie väidet ümber lükata. 1914 oli tõelise katastroofi aasta. Nii et te vastasite Newtoni küsimusele. Seejärel saite sukelduda sügavamale tema paberitesse. Mida te veel leidsite?“
„Mida me järgmisena leidsime, oli neli numbrit.“
„Numbrid?“
„Jah, numbrid, mis oli pika ja keerulise võrrandi tulemus. Newton oli kirjutanud need kolm sajandit tagasi sedelile ja pitseerinud ühte ümbrikusse. Ja nende numbrite järjestus oli üks, üheksa, üks, neli.“
„1914.“
„Tõepoolest, 1914.“
„Isaac Newton ennustas ette esimest maailmasõda?“
„Ära ole naeruväärne! Kuidas ta seda oleks teha saanud? Ta polnud mingi posija! Ta oli matemaatik, teadusemees. Ta tegutses empiiriliste tõendite varal. Ta ei jõudnud nende numbriteni mingi müstilise Nostradamusestiilis abrakadabra abil. Ta kasutas matemaatikat.“
„Ma ei saa aru, prof. Olen nõus, 1914 oli suure ajaloolise tähtsusega aasta, aga mis sellel matemaatikaga on pistmist?“
„Kõik omal ajal, Hugh,“ ütles professor McCluskey, rüüpas tassist ja sirutas end laialt välja. „Praeguseks aitab. Ma pean veidi tukastama. Ei kannata enam neid laksuga hommikusööke, nagu vanasti.“
„Oodake veidi, te ei saa lihtsalt…“
„Olen rääkinud kõik ära, mida ma võin, Hugh. Nüüd peavad minust suurema ajuga inimesed asja üle võtma. Ära muretse, kõik saab selgeks pärast teenistust.“
Professor tatsas juba magamistoa poole.
„Oodake,“ hõikas Stanton talle järele. „Mis teenistus?“
„On ju jõuluõhtu, Hugh. Jõuluteenistus King’si kabelis. Isegi selline neetud ateist nagu sina ei saa sinna minemata jätta.“
6
„BAYıM BAYıM, DURUN!“
Kui Stanton kuulis selja taga väikese tüdruku häält, pöördus ta ja nägi, et moslemist laps, kelle ta oli päästnud kiirust koguva auto eest, jooksis talle järele. Sikutas midagi. Tema kotti.
Stanton