Tagasi minevikku. Ben Elton
kui kasutada Newtoni enda meeldivalt värvikat fraasi, „ei ole suurem kui tunnimehe putka St Jamesi palee juures“. Iga isik, kes seisab selles kujuteldavas vahiputkas 2025. aastal, seisab selles ka 1914. aastal, pühib otsekohe välja eelmise reaalsuse ja alustab täiesti uue loomist. Kogu 111-aastane silmus algab uuesti. Ja koht, kus see mõtteline vahiputka seisab, ruumilised koordinaadid, kus see sassis aegruumi Slinkyspiraal endaga ristub, on Istanbulis.“
„Konstantinoopolis!“ karjatas McCluskey, kes lihtsalt pidi üles hüppama. „Euroopas! Kuulge, mõelge veidi! Kas see on saatus või mis? See linn on vaevalt 1200 kilomeetrit Sarajevost! 2400 kilomeetrit Berliinist! Newtoni koordinaadid oleks võinud meie mehe kuhu tahes visata: Everesti tippu, keset Lõuna-Hiina merd…“
„Põlevasse superkuuma planeedi tuuma sisse,“ sekkus Sengupta. „Aegruum ei tee vahet füüsilisel massil.“
„Täpselt,“ jätkas McCluskey elevil olles. „Selle asemel on see „Kellele tass Türgi kohvi ja natuke kõhutantsu?“ See on jumalik sekkumine, ma ütlen teile, lihtsalt peab olema. Jumal annab meile ühe võimaluse muuta ajalugu ja paneb selle täpselt sinna, kuhu kõige rohkem vaja.“
„Tehkem asi selgeks, professor McCluskey,“ ütles Sengupta rangelt, „ükskõik, mis usulised tõekspidamised teil ka on, see kõik puudutab teadust. Newton, nagu ma ütlesin, tegi matemaatikat. Ta asetab oma aja ja ruumi ristumise Istanbuli ning tema koordinaadid on fantastiliselt konkreetsed. See tähtis koht on ühe vana palee kelder linna sadama piirkonnas. Newton ostis salaja selle hoone ära, tegi nii, et sellesse ehitati haigla, ja käskis keldri edaspidi igavesti lukus hoida.“
„Võin kihla vedada, et see maksis talle kenakese summa,“ tähendas professor McCluskey õhinal. „Nüüd teame, mida see kaval vana pede tegi kuninglikus mündikojas kõik need aastad.“
„Jah, noh, las see olla, nagu on,“ ütles Sengupta kindlalt, selgelt ärritunud McCluskey pidevast vahelesegamisest. „Suure mehe lootus oli, et see kelder on ikka veel lukus ka 2025. aastal, nii et ajareisija saab takistamata vahiputkasse astuda. See oli tal üsna riskantne ettevõtmine, arvestades tormilist ajalugu, kuid tegelikult see tal õnnestus. Alles esimesele maailmasõjale järgnenud kaoses pandi Newtoni haigla viimaks kinni. Seega 1914. aastal oli kelder veel lukus, vastavalt Newtoni nõudmistele.“
„Aga kelder on ikka veel olemas!“ hüüdis McCluskey.
„Jah, jah, professor McCluskey,“ lõrises Sengupta elevil olles. „Ma tahtsin sellest kohe rääkima hakata. Palee selle kohal lagunes ja seda on ümber projekteeritud mitu korda, kuid vundament on jää…“
„Ja me ostsime selle ära!“ hüüdis McCluskey, kes kargas nüüd püsti ja astus Sengupta kõrvale lavale. „See kuulub meile. See ootab meid järgmise aasta 31. mail. Ootab sind, Hugh. Ootab kapten Guts Stantonit.“
Ta näitas oma töntsi, nikotiinist värvunud sõrmega mehe poole. Kogu jutu ajal 1914. aastast leidis Stanton end mõtlemas lord Kitcheneri, tollase Briti sõjaministri kuulsale värbamisplakatile. Ehk McCluskey mõtles sama asja.
„Sinu riik vajab sind, Hugh. Maailm vajab sind!“
8
„NOH, RUTTURUTTU. Taevake, no on ikka riik! Ma ütlesin, et kohvi ja konjakit. Ja hommikusööki. Mune on? Värskeid, ma mõtlen.“
Stanton oli varem seda häält kuulnud.
Tema pea oli olnud kummargil, silmad keskendunud Cassie e-kirjadele. Nüüd murdis ta need vaikselt kokku ja pani rahakoti vahele ning pistis selle tagasi taskusse. Siis, rohkem instinktist kui kavatsusest, libises tema parem käsi taskust mööda, jalge ees seisvasse kotti, ning sõrmed sulgusid ümber väikese polümeerist automaatpüstoli käepideme.
Kuigi Jumal teadis, et ta ei saanud seda kasutada.
Sellise relva näitamine koos suurepäraste ja praegu veel kujuteldamatute võimalustega võis suurendada linna iga luureagentuuri huvi. Ja nagu iga sõjaajaloo tudeng teadis, oli enne esimest maailmasõda Konstantinoopolis spioone rohkem kui koeri.
„Ma ütlesin: kohvi! Ja juua! Kurat võtaks, mis on neetud türgikeelne sõna napsi jaoks?“
See oli kummaline hääl, väga kärbitud, lühikeste vokaalidega, kuid selle toon viis Stantoni tagasi Sandhursti. Ohvitseri väljaõppesse ja kõigi nende erakoolide poiste juurde, kel oli selge arusaamine võimust.
„Laisk kaffir on ilmselt mõnel vaibal palvetamas,“ jätkas hääl.„Nad muudkui palvetavad kogu aeg, jah? Kui nad vähem palvetaksid ja rohkem midagi teeksid, poleks see riik selline neetud hädaorg!“
Aga see ei olnud ainult toon, mille Stanton ära tundis. Ta oli kuulnud seda konkreetset häält varem.
Kuidas see võimalik oli? Ta haaras relva kõvemini pihku.
Ja siis talle meenus. Tema sõrmed lõdvenesid relva ümber. Kui loll! Kuidas ta nii loll saab olla! Muidugi ta oli kuulnud seda häält varem. Mitte mõnes teises sajandis, vaid vaevalt tund aega tagasi.
See oli sama idioot Galata sillalt, Crossley 20/25 juht.
Stanton pöördus vaatama. Need nad olidki, mehed autost. Kõik viis. Varastes kahekümnendates eluaastates. Heledad õlgkaabud, bleiserid, riidest kotid. Lühikesed kepid ja vana kooli lipsud. Küllaltki elegantsed, kuid punaste silmade ja higiste, loppis nägudega. Ikka veel poolpurjus. Huligaanid. Rikkad, kuid huligaanid sellegipoolest. Neid on igas vanuses, igas sotsiaalses klassi. Vaheta õlgkaabud kapuutside vastu ja nad võivad pärit olla XXI sajandist.
Üsna ootamatult tundis Stanton, kuidas temas ärkas kohutav viha.
Need oleksid vabalt võinud olla need neli värdjat, kes hävitasid tema pere. Nad peaaegu oleksidki ühe pere alla ajanud.
„Ma ütlesin: kohvi ja konjakit!“ kordas noormees valjusti ja ebameeldivalt, kui tema ja ta kaaslased vajusid käratsedes ümber ühe väikese laua, tõmmates toolid laua alt välja kaugele, lamaskledes ja tehes üldiselt selgeks, et see koht kuulub neile.
Üks meestest võttis sõna linnaplaani tagant: „Olen kindel, et see on kuskil siin.“
„Hei, sina!“ haugatas ta seejärel kohvikuomanikule, kes oli varem kööki kadunud ja tuli nüüd tagasi, käes kandik tasside ja kohvikannuga.
„Mahmuti maja – kus see on? Tüdrukud? Tants? Litsid? Kus… Mahmuti… maja?“
Omanik kehitas vaid õlgu ja raputas pead.
„Kuradi idioot ju ei saa aru, millest me räägime,“ ütles esimene mees, „ja ta on unustanud brändi. Oi, saatan. Ma ütlesin, kohvi ja konjakit.“
Omanik raputas pead ja pöördus minekule, kuid see ajas raevu inglase, kes põrutas protesteerides rusikaga vastu lauda.
„Kurat, ära pööra mulle selga, sa neetud dago! Ma küsin, kus on kuradima brändi?“
Stanton tõusis püsti ja võttis oma koti. Ta teadis, et peab lahkuma, sest tahtis väga neile meestele vastu astuda, kuid see oleks olnud väga rumal tegu. Tema esimene ja ainus kohustus oli veeta aega kuni ülesandeni Sarajevos nii vaikselt ja silmatorkamatult kui võimalik. Kogu tema missioon sõltus põhisündmustest, mida talle tehti ülesandeks mõjutada ja mis pidid jääma muutumatuks võrreldes selle ajaga, kui need olid esimest korda ajas aset leidnud. Tülitsemine poolpurjus šikkide poiste kampadega Vana-Stambulis tõenäoliselt ei mõjutanud Austria kuningliku koja päevaplaane, kuid võis.
Liikumine äratas teises lauas istuva viie mehe tähelepanu.
„Teie, härra,“ ütles mees, kes oli istunud auto roolis ja oli salgas kõige lärmakam, „Te pole türklase moodi. Inglane? Prantslane? Sakslane? Me tahame brändit. Kas te räägite dago’t? “
Stanton oleks pidanud ei ütlema ja kohvikust välja astuma.
„Te olete Stambulis,“ ütles ta vaikselt, „nii et olge aupaklikumad. See on moslemite asutus. Ilmselt neil pole brändit. Alles on hommik, nii et minge tagasi Perasse ja magage end välja. Aga ärge proovigegi autoga minna