Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger
laias laastus seitsmest hoiakust, mida peaks mõistma iga pokkerimängija, vaatamata mänguvormile, rahalistele piirangutele või tehnilistele oskustele. Need on reaalsed aspektid, millest tuleb teadlik olla ning mida arendada, et pikas perspektiivis olla pokkerimängus edukas.
Täpselt nagu tehnilised oskused, aitab pokkerilauas häid otsuseid ja valikuid teha ka õige mõtteviis. Nende oskuste omandamine pole nii lihtne, nagu näiteks ära õppida, millal panust tõsta, kuid pikas perspektiivis on need hädavajalikud, et võidusummasid suurendada. Sageli võib mängija vale mõtteviis põhjustada suuremaid kaotusi kui puudulikud tehnilised teadmised. Ainult rumal mängija peab kaardimängu psühholoogiat ebaoluliseks.
Käesolev peatükk keskendub üksikasjalikult pokkerimängija mõtteviisile. Kirjeldame ükshaaval kõiki pokkerimängija mõtteviisi aspekte, selgitame, miks need on olulised, ja milliseid lõkse vältida. Teemaarendus on loogilises järjestuses ja algab kõige olulisematest põhitõdedest.
2.1. Pokkerimängu reaalsuse mõistmine ja sellega leppimine
Missugune mäng pokker õieti on?
Mõned on võrrelnud pokkerit blackjack’iga. Mõlemaid mänge mängitakse kasiinodes raha peale ja mõlemad nõuavad nii õnne kui ka oskusi. Mõlema mängu puhul on kasu teoreetilistest teadmistest, edukas mängija mängib võimalikult sageli nii optimaalselt kui võimalik.
Tegelikult ei sarnane blackjack pokkeriga üldse. Esiteks mängitakse pokkerit teiste inimeste vastu ja vastasmängijatele kehtivad samad mängureeglid mis sullegi. Teiseks on pokker tunduvalt rohkem strateegilist mõtlemist nõudev mäng. Suurepärase mäluga inimesest võib täiuslik blackjack’i mängija saada võrdlemisi tühise harjutamisega, kuid sellist nähtust nagu „täiuslik pokkerimängija”, üldse ei eksisteerigi.
Mõned inimesed on pokkerit võrrelnud ka malega. Mõlemas mängus läheb tarvis head strateegilist ning analüütilist mõtlemist. Mõlemas mängus tuleb vastane üle kavaldada, arvestades nii tehniliste kui ka inimlike aspektidega.
Tegelikult ei sarnane pokker mitte sugugi malega. Male on mäng, mis põhineb täiuslikul informatsioonil. Mõlemad mängijad on igal hetkel mängu seisust täiesti teadlikud ning vastase eksitamine või mängu käigu tahtlik moonutamine on praktiliselt välistatud. Pokker seevastu on mäng, mis põhineb osalisel informatsioonil. Iga mängija püüab ise ära arvata, mis kaardid vastasel käes on. Malemäng ei ole ka kuidagi seotud juhuslikkuse ega õnnega, isegi lühikeses perspektiivis mitte. Tulemus sõltub täielikult sellest, kumb mängija teeb paremaid käike. Pokkeris pole lühikeses perspektiivis miski garanteeritud. Õnn dikteerib isegi rohkem kui arvata võiks – võid mängida väga hästi, aga ikkagi kaotada, või mängida halvasti ja võita.
Pokkerimängu mõistmise võti peitub äratundmises, millises osas see sarnaneb malega, millises osas blackjack’iga ja millises osas kummagagi neist. Paljud mängijad ei saa pokkerimängus kunagi edukaiks, kuna nad ei mõista pokkeri põhiolemust. Järgmisena räägime sellest, mida iga edu ihkav pokkerimängija peab teadma. Meie nimetame neid „viieks pokkerifaktiks”. Kõik ülejäänu, millest raamatus juttu tuleb, saab alguse nendest viiest faktist.
Väga palju vaieldakse pokkeriringkondades, kas pokker on õnne- või oskusmäng. Iga uus jaotus võib olla uus algus, loogiliselt võttes võib tunduda, et õige viis kogu mängu võitmiseks on püüda võita igat jaotust. Kuid see, kes saab kõige paremad kaardid, sõltub juhuslikkuse printsiibist. Igas jaotuses saadud kaardid on juhuslikud, sinu vastase kaardid on juhuslikud, juhuslikud on ka lauale avatud ühiskaardid. Osav mängija ei saa võidu tagamiseks teha muud, kui panna oma vastased loobuma.2
Kui pokkerimängu lähemalt uurime, avastame ühe varjatud osavusteguri. Pokkerimängu eesmärk pole võita kõiki jaotuseid, vaid kõige rohkem raha. Tõtt-öelda, kogu mängu ülesehitust silmas pidades oleks püüe igat jaotust võita isegi halb mõte. Ühe jaotuse saab võita ainult üks mängija, seega oleks tark minna võidu peale välja ainult siis, kui arvad, et oled eelisseisus. Mängija, kes igat kätt võita püüab, kaotab mängu jooksul suure hulga raha.
Kokkuvõtteks võib öelda, et tugevamad mängijad võidavad vähem jaotuseid, aga rohkem raha.3 Raske on meenutada ühtki teist mängu, kus kõige vähem mänguvoore võitnud mängija oleks samas kõige tugevam mängija. See pokkerimängu unikaalne külg jätab sageli mulje, et tegu on õnnemänguga.
Mängu jooksul tuleb mängijail mitmel korral panuste üle otsuseid langetada. Neil tuleb analüüsida teadaolevat infot (enda kaarte, ühiskaarte, vastaste panuseid) ja kasutada oma analüüsivõimet, et langetada parim panustamisotsus. Kui küsimus on juba analüüsi- ja otsustusvõimes, jääb ruumi ka eksimisele; kui ruumi jääb eksimisele, tulevad mängu oskused.
Ehkki pokker on nii õnne- kui ka oskusmäng, on lühikeses perspektiivis väga raske oskustegurit üldse märgata. Et jaotust võita, peaks mängijal olema kaartide avamisel kõige parem kombinatsioon või ta peaks sundima kõik ülejäänud vastased loobuma. Võiduvõimaluste suurendamiseks tuleks võimalikult palju vastaseid enne kaartide avamist loobuma panna, kaartide avamisel võidab aga see, kellel on kõige paremad kaardid, mitte see, kes on kõige oskuslikum mängija. Seda, et mängija võidab jaotuse tänu sellele, et kõik ülejäänud mängijad loobuvad, võib muidugi ette tulla, aga loomulikult ainult juhul, kui ühelgi vastasel pole head kaartide kombinatsiooni. Seega sõltub ühe jaotuse kombinatsioon lühikeses perspektiivis peamiselt heast või halvast õnnest.
Nagu eespool juba mainitud, seisneb mänguoskus selles, kuidas nõrga kombinatsiooniga vähem kaotada ja tugevaga rohkem võita, kuid ka see pole päris täpne nõuanne. Oletame näiteks, et mängid no-limit Hold’em’i ja panustad tugeva käega (A-K) kõik oma allesjäänud mängumärgid nõrga käe vastu (7-2). Tõenäosus, et sinu kombinatsioon on jaotuse lõpus parem, on kaks ühele. Ehkki võiduvõimalus on suur, ei garanteeri see ikkagi võitu. See pole sugugi võimatu, et jaotuse ajal langetatakse häid otsuseid ja see maksab kurvalt kätte ning vastupidi.
Isegi pikemas perspektiivis ei lähe mäng meisterlikul mängijal alati libedalt. Heal mängijal võib pikka aega üsna kehvasti minna – talle võivad sattuda kehvad kaardid, ta võib kaotada juhuse tõttu matemaatiliselt nõrgemale käele või vastane võidab väikesele tõenäosusele vaatamata panga lihtsalt keskmisest sagedamini. Iga käsi sõltub olulisel määral õnnetegurist. Need üksikud hea või halva õnne hetked võivad kokkuvõttes lõppeda kas väga hea või äärmiselt halva tulemusega, isegi suure hulga jaotuste puhul.
Et seda paremini illustreerida, oletame, et mängid nädal aega ja selle aja jooksul saad 100 mastitõmmet. Hold’em’i puhul on mastitõmbe tõenäosus esimesest kolmest lauale asetatavast kaardist jaotuse lõpuni umbes kaks ühele, seega võivad sajast kombinatsioonist umbes 33 olla mastitõmbed. Kui sul on õnne, võid saada 40 mastitõmmet, kui läheb kehvemini, vaid 25. Mõtle sellele, et sama kehtib ka sinu vastaste puhul. Sinu ja su vastaste kombineeritud lühiajaline mänguõnn võib sinu pokkerinädalat oluliselt mõjutada. Kui sul ei vea, võidad keskmisest 33 – 25 = 8 kombinatsiooni vähem. Kui su vastastel veab, võidavad nad keskmisest 40 – 33 = 7 kombinatsiooni rohkem. See kokku teeb 15 kombinatsioonivõitu keskmisest vähem. Viisteist kaotatud panka tähendab aga suurt hulka kaotatud raha.
Kirjeldatu puudutab ainult mastitõmbeid – üht sadadest muutujatest, mida mängu jooksul ette tuleb. Kui paljud sinu taskukaartidest moodustavad flop’il seti (kolm sama väärtusega kaarti)? Kui sageli satuvad vastamisi A-Q ja A-K? Pole tähtis, kui oskuslikult sa mängid, lühikeses perspektiivis mõjutab statistika ja tõenäosusteooria igat pokkerimängijat, muutes nende mänguoskuse vähemtähtsaks.
Võidukale mängijale on ilmselt hea uudis see, et mida rohkem käsi mängida, seda vähemtähtsamaks muutub õnne ja vedamise tegur. Matemaatikud teavad seda juba intuitiivselt, kuid meile, kes me pole algebras nii tugevad,
Just see on põhjus, miks paljud algajad bluffimist üle tähtsustavad.
Üldiselt on see tõsi, aga vahel (reeglina