Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger

      Nagu võiski oletada, on kõige tõenäolisem, et „kull” tuleb viis korda, üsna tõenäoline on ka, et neli või kuus korda, kuid tähelepanuväärne on see, et ka teistsugused tulemused on võimalikud. Tõenäosus, et viskame „kulli” seitse või rohkem kordi, on 17 protsenti.

      Mis saab siis, kui viskame mündi õhku sada korda? Kui arvestame, et saame „kulli” 70 korda või rohkem, on tõenäosus kõigest 0,004 protsenti (üks kahesaja viiekümnendik ühest protsendist). Mida rohkem kordi juhuslikku toimingut teostada, seda vähem tõenäoline on, et tulemus on äärmuslik.

      See matemaatiline teooria, mida sageli nimetatakse ka „suurte arvude seaduseks”, mängib pokkeris olulist rolli. Mida rohkem käsi mängida, seda enam väheneb võimalus, et sulle saab osaks eriti hea või eriti halb õnn. Kui mängida piisavalt palju käsi, muutub õnnetegur praktiliselt olematuks ja määravaks saab oskustegur.

      Kahjuks kulub enne, kui õnnefaktor oma tähtsuse kaotab, väga palju aega. Võib öelda, et edukas mängija hakkab pärast 100 000 kätt kasumit teenima, aga ka see pole täiesti kindel, eriti juhul, kui mängija võidud on väga marginaalsed. Peaaegu kindlalt võib väita, et 100 000 käest kaotab ta 100, 1000 või isegi 10 000, kuid selle peaksid tasakaalustama perioodid, mil mängija võidab oodatust rohkem. Mida rohkem käsi mängida, seda vähemtähtsamaks muutub õnnefaktor.4

      Pokkerilauas liiguvad mängijate käest läbi suured rahasummad. Näiteks, 20–40 dollariga limit Hold’em’i puhul võib mängupanga suurus olla keskmiselt 250 dollarit. Sellise mängupanga puhul võiks oletada, et võitja teenib suure hulga raha. Iga võiduga peaks ta ju teenima mõne inimese päevapalgast suurema summa.

      Tegelikult ei ole pokker päris selline mäng ja see oletus paika ei pea. Isegi kui korraga võidad 250 dollarit, tähendab lühiajaline õnn seda, et raha liigub ühe mängija käest teise kätte ja isegi kõige parem mängija ei võida oma panusest oluliselt suuremaid summasid. Kui veel arvesse võtta ka mängu läbiviimise tasu (rake), teenivad isegi kõige paremad mängijad mängupangaga võrreldes vähe kasumit. Näiteks võib osav mängija limit Hold’em’i puhul teenida tunnis ainult ühe suure panuse.5 Võib juhtuda, et mängija võidab korraga sadu dollareid, kuid tegelikult teenib ta tõenäoliselt ainult 40 dollarit tunnis. Teisisõnu – hea limit Hold’em’i mängija kulutab mitu tundi, et tema netokasumi suurus vastaks keskmise panga suurusele.

      Edukas pokkerimängija teenib vastasmängijate eksimuste pealt. Eksimused on enamasti üsna tühised. Pokkerimängus võib iga käsi võita, harva esineb, et panustatakse ainult kõige parema võimaliku käega. Isegi kui vastasmängija vastab eelmise mängija panusele samaga või tõstab panust, kuigi ta oma kaartide põhjal seda tegema ei peaks, on tal ikkagi võimalus võita, eriti siis, kui vastasmängijad pokkerist eriti midagi ei tea ja suurte kõhkluste puhul panust tõenäoliselt ei tee. Aja jooksul need väikesed eksimused kuhjuvad ja parematele mängijatele avaneb võimalus võita, kuid võidusummad ei ole kunagi nii suured, kui võiks keskmise panga suurusega võrreldes oletada.

      See on loogiline jätk eespool mainitud „pokkerifaktidele”. Pokker on nii õnne- kui ka oskusmäng, kuid lühikeses perspektiivis on võtmesõnaks „õnn”. Lühikeses perspektiivis on tulemus äärmiselt ettearvamatu. Sellele tuleks lisada ka tõsiasi, et headel mängijatel pole teistega võrreldes praktiliselt mingeid eeliseid ja edukad mängijad kaotavad peaaegu sama palju käsi kui võidavad. Kokkuvõttes võib edukas mängija isegi rohkem kaotada kui võita, kui ta pärast teatud summa kaotamist kaldub mängu katkestama.6

      Vaatleme varem kirjeldatud 20 dollari ja 40 dollariga limit Hold’em’i mängijat, kelle keskmine sissetulek on 40 dollarit tunnis. Kui ta on kuus tundi mänginud, on tema oletatav sissetulek umbes 240 dollarit, mis on sama palju kui keskmine pank. Pole raske mõista, kuidas paar võidetud panka võib muutuda kaotatud pangaks ja vastupidi.

      Pärast mõnda järjestikku kaotatud kätt ehk kaotustejada muutub mängija ettevaatlikuks ja see mõjub talle masendavalt (downswing)7, mõned järjestikused võidud mõjuvad aga vastupidiselt (upswing). Alles pärast seda, kui oled mänginud tuhandeid ja tuhandeid käsi, mõistad tervikut, mille moodustab kaotustelainete ning võidulainete jada, ning hakkad mängu nägema pikemas perspektiivis.

      Veel üks märkus – loe uuesti käesoleva alapeatüki pealkirja: „Pokkerimängu reaalsuse mõistmine ja sellega leppimine”.

      On tähtis, et sa „viit pokkerifakti” mõistaksid, kuid veelgi olulisem on, et nendega ka lepiksid. Näiteks – sa saad küll aru, et lühikeses perspektiivis on kõige olulisem õnnetegur, aga oled nördinud ja hakkad hädaldama, kui oled ühe mängusessiooni jooksul 40 suurt panust kaotanud.

      Hea pokkerimängija mõistab pokkerimängu tegelikkust ja lepib sellega. Mängu olemuse mõistmine aitab tal ka võita.

      Teisisõnu – kui sulle reeglid ei meeldi, ära mängi.

      2.2. Keskendu pikaajalistele tulemustele

      Nagu eelmises peatükis tõdesime, on mõttetu loota, et teenime lühikesele perspektiivile keskendudes palju raha. Lühikese aja jooksul võib pea kõike juhtuda – kehvad mängijad võivad võita ja head mängijad kaotada.

      Kui loodad pokkeriga raha teenida, pead keskenduma pikaajalistele tulemustele ja arvestama riskidega, mis esinevad lühikeses perspektiivis. 8

      Teiseks oluliseks hoiakuks on see, et pokkerimängija keskenduks mängu pikaajalistele tulemustele. Mida see täpsemalt tähendab? Ennekõike pean oluliseks toonitada, et me ei räägi erinevate mängustiilide kasutamisest. Igat kätt saab „õigesti” mängida: nii, et keskmiselt võidetaks kõige rohkem raha.9 Eesmärk peaks olema igat kätt mängida selle põhimõtte järgi. Tegelikult pead pikaajalistele tulemustele keskenduma eelkõige psüühiliselt – kui keskendud lühiajalistele tulemustele, võid hakata langetama tunduvalt vähemtulemuslikke otsuseid. Pikale perspektiivile keskenduv mängija ühe mängusessiooni pärast ei muretse, veel vähem ühe käe pärast. Pikale perspektiivile keskendudes jääd rahule mängudega, mis vaatamata lühiajalistele kaotustele sulle pikas perspektiivis kasulikuks osutuvad ja kokkuvõttes sinust võitva mängija teevad.

      Mängija, kes liialt lühiajalistele tulemustele keskendub, on pärast võitude jada ekstaasis ja langeb masendusse pärast ühte kaotatud kätt. Lisaks kaldub ta tegema järgmisi vigu.

      Mängijad, kes keskenduvad lühiajalistele võitudele, teevad kõik selleks, et mitte ühtegi mängusessiooni kaotada. Kui mäng ei suju, kalduvad nad edasi mängima vähemalt seni, kuni nad on omadega nullis. Selline mõtteviis võib viia katastroofini.

      Esiteks – nad võivad mängu jätkata tüdinu ja igavlevana, mis takistab neil endast parimat andmast ja sajaprotsendiliselt keskendumast. Teiseks – selline suhtumine võib mängija tilt’i ajada,10 seda eriti juhul, kui kaotustelaine jätkub. See tekitab mängijas veel eriti suurt depressiooni. Mõistagi kaotab tilt-seisundis mängija veel rohkem ja tal tekib kinnisidee, et vähemalt osa kaotatud rahast tuleb tagasi võita. Nagu näed, on tulemuseks kaunis ohtlik ja salakaval surnud ring.

      Ka see on tõsi. Lühiajalistele võitudele keskendunud mängijad armastavad oma võidetud mängusessioone salvestada ja kalduvad neid üle tähtsustama. Mängurite seas on levinud ütlus: „Lõpeta, kuni veel võiduseisus oled.”

      Kõige hullem, mis saab lühiajalistele tulemustele keskendunud mängijaga juhtuda, on see, et ta kaotab juba võidetud raha – isegi kui ta kaotab selle hästi mängitud