Pokker ja võitja psühholoogia: eduka pokkerimängija hoiakud ja mõtteviis. Matthew Hilger
tarbetutele küsimustele, nagu näiteks:
Kas mind peetakse argpüksiks, kui loobun?
Kas teen ennast lolliks, kui loobun, aga vastane hoopis bluffis?
Ma ei taha lasta tal endale ära teha!
Selle tagajärjel jätkab ta mängu, ehkki tõenäosust arvesse võttes oleks pidanud loobuma.
Pokker on oma loomult konfrontatsiooniline mäng. Iga võidetud dollar tuleb su vastase taskust ja vastupidi. Konfliktide tekkimine on täiesti loomulik ning mängijatel tekib ühe või mitme vastase suhtes vimm. Pahameel tekib tavaliselt siis, kui mõni mängija kaotab teisele suurema summa raha, eriti veel siis, kui raha kaotatakse matemaatiliselt nõrgemale käele. Kaotaja tahab võitjale tagasi teha, näidata, kes on lauas boss, või vastast muul viisil halvas valguses näidata.
Kahjuks võib selline käitumine viia selleni, et mängija laseb isiklikul vimmal oma otsustusvõimet ja otsuseid mõjutada. Mängija osaleb jaotustes ainult selleks, et „oma raha” tagasi võita või oma vaenlasele kätte maksta. Lisaks võidakse hakata üleliia palju tähelepanu pöörama ühele konkreetsele mängijale, jättes ülejäänud mängijad tähelepanuta.
Nagu varem juba mainisime, on ainuüksi „nulli jõudmise” nimel edasi mängimine halb mõte. Ego võib olla üheks põhjuseks, miks seda teha tahetakse. Miski ei riiva mängija ego rohkem, kui lahkumine lauast väiksema rahasummaga, kui sinna mindi. See oleks justkui ülestunnistus, et mängija on lüüa saanud ja tal oleks olnud mõistlikum üldse mitte mängida. Eriti raske on live-mängus allesjäänud kaheksa või üheksa mängija nähes lauast tõusta, kraapida oma allesjäänud sendid kokku ning lahkuda – mängija tunnistab, et on lüüa saanud.
Paljud mängijad nii ei tee. Nad mängivad kangekaelselt edasi, lootuses, et võidavad vähemalt oma raha tagasi ja säilitavad eneseväärikuse. Kahjuks muutub nende mäng aina halvemaks, kuna otsused hakkavad üha enam tuginema alusetutele spekulatsioonidele, keskendumisvõime nõrgeneb, nad väsivad või tüdinevad. Mida rohkem nad kaotavad, seda kramplikumalt püüavad nad vähemalt osa kaotatud rahast tagasi võita. Nad satuvad salakavalasse ringi, mida oleks võinud vältida, kui nende ego oleks lasknud neil pärast võrdlemisi väikest kaotust mängust lahkuda.
Ülesanne: määra endale konkreetne summa, mille oled valmis mängus kaotama. Järgmisel korral, kui selle summa kaotad, ära edasi mängi. See vähendab küll pikas perspektiivis võidutaset, kuid õpetab sind kaotusseisus mängust lahkuma.
Pokker on pikas perspektiivis kasumlik vaid juhul, kui mängid endast nõrgemate vastastega. Pokkerimaailmas on levinud ütlus, et isegi maailma paremuselt 10. mängija jääb pikas perspektiivis kahjumisse, kui ta tahab mängida üheksa endast tugevama mängija vastu.
Suure egoga mängijad ei taha endale ega teistele tunnistada, et keegi neist parem on. Selle tulemusena mängivad nad vastastega, keda nad ei suuda võita. Kui nad võrdlemisi hästi läinud mängus äkitselt kaotama hakkavad, kuna näiteks nõrgemad mängijad on lauast lahkunud, jätkavad nad ikkagi mängu, olles veendunud, et nad võivad võita, kuigi kuskil mujal lauas oleks neil palju suurem tõenäosus võita.
Vahel võid tunda kiusatust langetada lootusetuid otsuseid ainult sellepärast, et head muljet jätta – näiteks nõrga käega ja bluffides tõsta panust enne viienda ühiskaardi avamist või flop’is üle pakkuda. Me ei taha öelda, et nii ei tehta, aga selliseid otsuseid tuleb langetada ainult õigetel kaalutlustel. Sinu otsustusvõimet juhib ego, kui teed hullumeelseid ja väga harva tulutoovaid käike ainult selleks, et saaksid kaardid lauale lajatada ning hüüda: „Saite!”
Ka vastupidine situatsioon on üsna tavaline. Vahel mängijad häbenevad, kui nad on kätt valesti mänginud või proovinud midagi, mis ei tulnud välja. Et võimalikult vähe piinlikkust tunda, teevad nad kõik selleks, et oma kaarte mitte avada. Seda esineb näiteks siis, kui mängija oleks pidanud panustama, aga selle asemel loobus, või vastupidi. On mängijaid, kes lähevad isegi nii kaugele, et ei blufi iialgi, kuna kardavad „vahele jäädes” lolli muljet jätta. Hirm tunda piinlikkust on ego teine pool ning tuleks pokkerit mängides samuti kõrvale jätta. Pealegi võib totakalt mängitud käsi olla suurepärase reklaamilise väärtusega ja sulle petliku lauaimago luua!
Üks alandavamaid asju, mida pokkerimängijal vahel teha tuleb, on üleminek madalamatele limiitidele. Pea kõikidele mängijatele on see vastumeelne, kuna see näitab, et oled vähemalt lühikeses perspektiivis mängitaval tasemel lüüa saanud. Keegi ei soovi mängida mängu, mis nende endi meelest ei vasta nende tasemele, eriti live-mängus, kus vastased näevad, et mängijal ei lähe hästi.
Fakt on see, et limiite peab alandama, kui mängukassast kõrgete limiitidega mängimiseks enam ei piisa. Vastasel juhul võid tänu oma egole kogu mängukassa kaotada. Otsuseid, mis kaitsevad su mängukassat ja tagavad pikas perspektiivis kasumi, pole mingil juhul vaja häbeneda.
Üsna sageli võime kohata mängijaid, kes demonstreerivad pokkerilauas oma pokkerit puudutavaid teadmisi. Muuhulgas nad:
• seletavad, miks nad üht või teist kätt just niimoodi mängisid,
• räägivad teistele mängijatele, mida nemad teisiti oleks teinud,
• noomivad, kui keegi kehvasti mängib.
Strateegilisest seisukohast võib see neile ainult kahjuks tulla. Endast nõrgematele mängijatele pole mõtet kuulutada, et oled pokkerilauas hai. Teisalt – kui mängid endast tugevamate vastastega, võib endast nõrga mängija mulje jätta küll, lootuses, et nad tänu sellele halvemini mängima hakkavad.
Miks mõned mängijad tunnevad, et peavad oma teadmisi demonstreerima? Osaliselt võidakse seda teha sellepärast et jaotuste vahel vaikust täita ja sotsiaalne olla, kuid enamasti siiski oma ego rahuldamiseks. Pokkerimängijad soovivad teadlikult või alateadlikult, et nende pokkerikaaslased neile alt üles vaataksid ja neid kõvadeks mängijateks peaksid. Kui enamik peabki neid headeks mängijateks, tekib neil soov, et ka kõik ülejäänud nii mõtleksid, ehkki see võib pikas perspektiivis nende võidutasemele kehvasti mõjuda.
Veelgi halvem on, kui jagad teistega infot, kuidas sa mingit konkreetset kätt mängid. Miks peaksid vastased teadma, et viskad näiteks suurima paari kinniselt lauale, kui kavatsed turn’i ajal panust tõsta? Enesele teadvustamata võib mängija, kes oma ego pokkerilauda kaasa võtab, vastastele kinkida relva, millega teda ennast võita.
Verbaalse poosetamise kurvem variant on see, kui tugevad, kuid enesekesksed mängijad tõrelevad ja alandavad mängijaid, keda nad endast nõrgemaks peavad ning kes nende meelest halvasti mängivad. Lisaks sellele, et see on äärmiselt ebameeldiv, on see ka pokkerimängu seisukohast täiesti rumal ja kohatu. Nõrgemaid mängijaid tuleks hoopis hoida ja julgustada. Just tänu kehvematele mängijatele ju tugevamad mängijad võidavadki ja keskpäraste mängijate kaotused vähenevad. Kui suhtud nõrkadesse mängijatesse kui „klientidesse”, mõistad, et nende noomimine pole ärilises mõttes sugugi mõistlik ega kasulik.
On üsna tavaline, et nõrgad mängijad norimise ja noomimise peale lauast lahkuvad. Nad mängivad pokkerit reeglina lihtsalt ajaviiteks ja lõbu pärast. See, kui neid avalikult alandatakse ja naeruvääristatakse, pole ju absoluutselt lõbus. Kui nüüd nõrk mängija solvamise peale mängust lahkub, vastaste keskmine mängutase kasvab, seda eriti kõrgemate limiitidega mängudes, kus nõrgad mängijad harvem osalevad. Selle võimalusega riskitakse kahetsusväärselt tihti, seda ainuüksi selleks, et oma ego rahuldada.
Ego maha surudes või vähemalt seda kontrollides on võimalik eespool mainitud kaheksat viga vältida. Tõsi on ka see, et uhkeldamine ja poosetamine