Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
saapad – ehtsad väiksed tüdrukusaapad ja sukad! Nendega võib kergelt ja kenalt kõpsutada ning tahtmatult tantsu lüüa…“
Aga need olid ju Manni omad saapad! Mann tundis nad kohe ära – ja üks külamees pakkus juba viis kopikat!
Nii et Mann oma asemel kargas ruttu istu, kõik viimane uni oli ta silmist läinud! „Minu saapad!“ hõikas ta, ja ei lubanud, et külamees tema saapad omale ostaks! Millega peiupoiss ka nõus oli ja ei andnudki kohe kellelegi.
„Nii kergesti ja igaüks neid saapaid ei saa!“ ütles ta. „Ega need ole mõned rasked rannasaapad või kalamehe ostakovid, need on juba maapoolsed, Palamaa-poolsed, ilusad, väiksed tüdrukusaapad. Kes pakub paraja raha?“
Ja siis pakkuski isa ise, Manni isa nimelt – Mann nägi küll, kui ema isale silma pilgutas – ja ostis tagasi ta saapad. Ostis pääle selle kohe ka oma vöö, mida välja pakkudes kiideti umbes et:
„Vaadake seda uhket punase põhjaga vöörätti – kui pikk ta on! Ulatab kaks korda ümber mehe ja jääb veel küllalt sõlmusesse siduda ning otstel-narmastel uhkelt rippuda! Ja misukesed ehtsad ilmakarva jooned ja triibud sel vööl sees – ühest otsast teise! Nisuke tore vöö on paras mõnele pikk-sirgele Palamaa mehele tema pika, sinise kuue ümber.“
Varsti pääle selle järgnes ka ema rätt, suurrätt, mida peiupoiss käes laiutas, mõlemaid külgi näitas, jooni ja ruute kiitis, heitis endale ümber õlgade ja ütles:
„Näete ise, pulmarahvas, kui juba mina selles rätis nii ilus olen – kuidas veel hakkab see mõnele nugissilma noorikule!“
Sedasi kiideldi-müütati enne hommikusööki kõik too nööritäis asju pulmalistele tagasi. Üht vahakarva, lilleliste äärtega siidrätti kõrgele tõstes ja lehvitelles peiupoiss otsekui lauldes kuulutas: „Kes selle räti ostab ja omale ümber pää paneb, see on siis ise kui lillede lill!“ Ja ostjaks tuli üks pruutneitsi, kes pakkudes ja rätti vastu võttes ise oli häbelik ja paled õhetasid tal väga… Peiupoiss ka tahtis talle nagu midagi veel öelda, aga ei tea, miks ei saanud või ei teadnud, kuidas öelda, ja pooleli jäi… Kaks pulmatädi sääl kõrval aga nõksasid üksteisele külge, naeratasid ja sosistasid kahekesi midagi…
Nii sai oksjonil mõndagi kuulda, näha ja jäi Mannilegi meelde. Aga üks kõrkjadega kübar lõpuks läks õige kalliks: „Seda kübarat võib lunastada ainult selge hõbeda või krabiseva paberiga!“ öeldi väljapakkumisel. „Sest vaadake – see kalevist lagi ja need uhked kõrkjad ja kõik tema mood ning münt – see nõuab juba suurt ja kõva raha!.. See pääkate on kanget meest väärt!“
„See on Otsa Abrami kübar!“ öeldi. Ning tuligi ja ostis Abram, suur, raskete sammude ja sügava häälega vanapoole mees, kes maksis kõva rahaga.
Oksjonilt saadud vase ja hõbeda viis, kallas pruudiveli, s.t. ameti poolest pruudiveli, kõlinal kõik pruudi põlle.
Päeva jooksul pulm muuseas tegi ka lõbusõitu. Siis enne seda oli ehtimist ja kihinat-kahinat palju. Trampisid hobused ukse ees ja helisesid kellad juba ette! Meestel torendasid piha ümber pikad, valged punakirja otstega linikud, kirendasid kirjud vööd, tõmmati kätte uhiuued kindad – kõik pruudi anded, milledega pruut eile oli peiupoolseid mehi kui naisi oma kodus vastu võtnud, neid ehtinud.
Eessõitjad võtsid kaasa ka „passid“, s.t. pudelid tasku, läbipääsuks ettejuhtuvaist takistustest teel.
Nii läks kange sõit kuljuste kõlinal ja aisakellade helinal! Kõige eel lehvis pulmalipp. Kajasid hõisked ja paugutati püssi. Ja kaugele – tea kuhu küla poole – nägi Mann pulmasõitu kaduvat.
Natuke kahju Mannil ju oli, sest ega teda ega kedagi lapsi sõitma ei võetud. Öeldi, et ei või väikseid inimesi kaasa võtta, kui pulm sedasi kihutab, väiksed kukuksid saanist välja.
Aga seda peab ütlema: Mann need paar päeva pulmas olles tutvus nii mõnegi pulmalisega ja vestis juttu. Sest suured inimesed, võõrad tädid ja lelled, mõned üldse on nisukesed, et tahavad vahest juttu ajada lastega, küsitlevad üht ja teist, ja on neil hää meel kui laps kostab.
Sest kas suured inimesed iga kord vist ise ei tea või ei mõista nii kosta, nagu laps mõistab, sellepärast nad küsivad… Või aga suured inimesed igakord ehk ei tohi kõike nii ära mõtelda ja ütelda. Sellep neil ongi hää meel ja nad naeravad, kui laps ütleb…
Selline kahtlus hakkas Mannil, kui küsiti muuseas, et kus on parem, kas pulmas või kodus?
Nisukese küsimuse ees tundis Mann esimesel hetkel üsna kimbatust – kuid arvas ja kostis siis:
„Pulmas on parem ja kodus on ka parem.“
Sellega ei jäädud aga rahule, vaid küsiti, kuidas saab mõlemal pool parem olla?
Nii tuli Mannil jällegi mõtelda – ning siis ka ütelda:
„Pulmas on parem, sest see on siis nagu pühad: inimesed on ilusamad, on neil uued riided, ja kõneldakse ka ilusamalt; ja pulmas on saia ja õlut ja kõik; ja suurtelgi inimestel on siis mängud ja laulud ja lustisõidud…“
„Noh, siis on pulmas ometi parem ja kodus halvem?“ usutleti.
„Ei ole kodus halvem,“ vaidles Mann. „Pulma ei tohi väga kauaks jääda – ema juba kodus ütles, et pulma lähed rõõmuga, aga peab säält õigel ajal lahkuma – enne kui ära tüütab… Ja siis on kodus kõige parem.“
Teinekord üks pulmatädi kutsus Manni oma juurde ja Mann läks häämeeli, sest tädil olid nisukesed ilusad, lahked silmad. Aga kui tädi siis Manni käe oma pihku võttis ja temaga juttu algas, lapse ilusat kleiti kiitis, küsis, kas on pulmas hää olla jne., siis – see tädi kõneles liiga hellalt ja keele otsast, soss-soss, nagu mõnikord mõne väikse titakesega kõneldakse…
Sellep Mann esmalt küll kannatlikult kuulas – ja ka kostis, kuid kostis pooldi tõrksalt ja püüdis sääljuures oma kätt tädi pihust lahti nihutada…
Kuid kuna ta oma kätt ometi nii kergelt vabaks ei saanud ja tädi endiselt pehmekeeli oma juttu jätkas – Mann viimaks pool-nutul puhkes ütlema:
„Pai pulmatädi, ära kõnele minuga sedasi pudikeeli! Seda mina pelgan! Ma olen juba suur tüdruk, käin püsti ja kodus minuga keegi nõnda ei kõnele. Ja kui ma tilluke olin ja hällis – ka siis ei kõneldud minuga sedasi.“
Tädi jäi suurisilmi vaatama – ei lasknud aga Manni kätt vabaks, vaid:
„Võeh, misuke imelik laps, pelgab lastekeelt! – või sina, väike vigurivänt, mäletad, mis keeli sinuga kõneldi, kui alles hällis olid!“
Sääljuures suur ning väike, mõlemad, naerusui ja – silmi teineteist tunnistelles – juba nad mõistsid! Mõistsid peagi nii, et kuigi tädi Manni käe vabaks andis – Mann enam ei kippunudki kuhugi, vaid siis alles algas jutt! Suur tädi kõneles väikse Manniga üsna suurte inimeste keeli – ja sõbraks said nad kaks.
Keegi pulmalell jälle küsis, et kuis Mann nii vaikselt seisab ja vaatab ja miks tüdruk ei tantsi? Pulmas peab ometi tantsima.
Mann, nähes, et lell asja ei tunne, tõttas varmalt seletama: „Ei pea! Siin on nii palju rahvast, et ei ole kuskil ruumigi tantsuks. Ja kui olekski ruumi – suuredki inimesed ei tantsiks siin… Kas sina, lell, oled vist väga kaugelt? Ja ehk ei olegi Härma omade sugulane?“
„Kuidas nii? Olen küll sugulane. Ja miks sa sedasi küsid?“
„Noh, mina juba kodus teadsin, et ega Härma-omade pulmas tantsu ei tehta. Nagu ka onu-omadel siin Sepal ei tantsita. Kullakveres ja igal pool, kus majas isa ja ema ja kõik vanemad inimesed on Vennastekogudusest ja käivad Lümatis, Kõrenduses ja Tartuski vanarahva lugemistel – sääl tantsu ei ole. Reheall, siin, kus hobused seisavad, praegu kaks meest küll vastastikku tantsivad – ma vaatasin üle uksiku, aga külm hakkas, tulin ära. Ja üks pulmatädi, kes ka vaatas, ütles, et need on kõvasti viina saanud ja jahutavad nüüd külma käes sedasi omi päid.“
Aga Manni juteldes suurte inimestega küsiti talt muuseas, kas ta ka laulda mõistvat.