Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
nalihvka, liivatatud pudelis,“ seletas Juhan õpetlikult. „Ja ega’s Maarja seda palju võta – ainult na kombe pärast nipib huultega klaasi servalt. Aga meie Maarja ei salli neid Vahime Jaanuse läiknahka käisepäälseid!..
Palu Paul on tema meelest enam. Ta ei taha minna Jaanusele.“
„Siis ärgu mingu!“ sähvas Liis.
„Lähme kambri! Ütleme Suur-Mannile!“ astus Väike-Mann varmalt minema.
„Kussa! Oled sina veel rumal!“ keelas Liis. „Lapsed keegi, kõige vähem veel sina, ei tohi nüüd kambri minna! Näed, isegi Juhan, suur poiss, ei tohi ka! Ainult Pärtel, sest et juba suur ja täismees, tema tohib suurte hulgas olla.“
„Jah, meie ei tohi!“ kinnitas Juhan. „Sest veski-õde ja meie-ema pinnivad nüüd Maarjat, kuni ta neil käes pehmeks läheb…“
„Kuidas nad pinnivad?“ päris Mann. „Kas nagu vikatit või?“
Juhan ja Liis nagu kunagi targemad ei pannud Manni lapsikut küsimist tähelegi, vaid edasi arutles Juhan:
„Siis tuleb Jaanus tuleval või ületuleval laupäeval ja sõidavad Maarjaga kahekesi Rannavere õpetaja juurde lugema.“
„Mis nad sääl loevad?“ küsisid Liis ja Mann, mõlemad.
„Noh loevad, mis nad koolis ja kodus õppinud – viit päätükki, salme – ja või minagi tean, mis veel! Ja kui mõistavad, paneb õpetaja nad kuulutus-kirja ja hõikab pühapäeval kantslilt alla.“
„Kuidas ta hõikab?“ küsisid tüdrukukesed, üks kui teine.
„Noh, kuulutab kogudusele mõlemate nimed ja ütleb, et nad tahavad abiellu astu, ja kui kellelgi midagi selle vastu on, siis tulgu öelgu, kuid tehku seda aegsasti ja pärast olgu vait!“
„Pärast olgu vait, kes?“
„Mann olgu vait! Mann ka ei mõista lugeda ega midagi ja paneb siin liig palju küsimusi!“ naeris Juhan.
„Aga kui nemad ka ei mõista?“ uuris Mann ometigi veel edasi, „Kui nad on salmid ära unustanud, kas õpetaja siis ei hõika?“
„Ei! Siis tema ei taha kuulutada.“
„Miks ei taha? Mis see teeb, kui mõnd salmi ei mõista?“
„Kes ise ei mõista lugeda ja ei tunne jumalasõna, need ei mõista ka oma lapsi õpetada, ja see on siis patt!“
Mann vaatas suurisilmi – ei saanud aru.
„Sest kes on mees ja naine, neile annab Jumal ka lapsed. Kuid sina, väike ja rumaluke, ära nüüd nii palju küsi ega sega jutu vahele!“
Mann laskis pää norgu – tundis, kui väike ja väga rumal ta on… Aga laskis ometigi ka mõtte ringi käia ja teadiski ka jälle midagi ütelda.
„Tean küll! Meie isa ja ema nimi on peremees ja perenaine, Liis ja mina oleme nende lapsed – ja teie, Juhan, Pärtel ja Maarja, olete ka meie-isa ja – ema lapsed – kasulapsed. Jumal andis ka teid meie-isale ja – emale.“
„Oh Mann, sa ei saa ju aru!“ keelas Liis.
Juhan aga õpetas edasi: „Meie kolm oleme jah kasulapsed lelle ja tädi juures. Meie-isa, Kaeramaa mölder, oli teie isa poolveli nagu ka ema Kaeramaal teie-ema poolsõsar on.“
Mann kuulas ja pingutas oma mõttekesi, et kuidagi natuke aru saada. Küsida enam ei tihanud, Juhani hääl oli väga tõsine.
„Jah,“ ohkas Juhan ja vahtis tulle, „kui meie-isa elaks! Ega ema siis teisele mehele oleks läinud… Vaeslapsed toodi Laanekivil äia ja ämma, lelle ja tädi hoolde karjas ja koolis käima! Siis olid sina, Liis, veel õige pisike – Manni ei olnud olemaski ja mina olin väike jõmpsikas alla kümne. Veski kõrval mäel, Kaeramaal, kuhu meie-ema ära läks, ei olnud ju meie jaoks ruumi – sääl oli isegi palju rahvast… Ma mäletan natuke, kui minu isa ja Mihkel-lell Peterburi voori läksid minema. Ja kuidas nad surnutena koju toodi.“
Kurvalt vaikisid kõik kolm…
„Ja nüüd meie-ema paneb oma Maarja ära Vahime Jaanusele,“
algas Juhan, kõneles nagu iseendale. „Vahimel on palju ruumi. Jaanus on üksi ja on vanapoiss ja tal on suur, ilus talu, ostetud koht, veerevad põllud – vastu päikest! Ning ka metsa on tal krundis ja vett. Hobustekoppel tal kohe õue all ja õunaaed…“
„Oi, kui ilus! Kõnele, kuidas sääl veel on,“ palusid tütrukesed.
„Õunaaed on kohe kambri otsas ja säält viib teerada aitade juurde. Meie-Maarja, ilus nagu murumuna, võtmed puusal, muudkui veereb õunapuie vahelt mööda pehmet rohurada aida ja tare vahet. Ning eks meie, kui teda külastame, näe ka seda vana, põlist tamme, mis õue alt koplist üle leppade ja kaskede vaatab. Kaks suurt kahe aknaga kambrit on Vahimel ja kolmandaks veel köök – sihuke suur ja pikk, risti üle maja! Ja kahed kahe poolega uksed, ühed vastu teed, teised õue poole; kahed esikud ja kahed sahvrid on Vahimel.“
„Aga miks sääl nii palju sahvreid ja uksi on?“ küsis Mann õhinal.
„See ehitus on poolemeeste jaoks ehitatud. Aga teine vend oma perega läks mujale ja Jaanus on nüüd üksi, ning uksed ja sahvrid – kõik on aina tema tarvitada. Tema on rikas mees, ja ta olevat ka hää mees. Nii hää, et ka poole õue laseb metsa minna, mets rehealuse otsas muudkui mühab! Ei raatsi tema säält ühtki leppa ega kaske-kuuske langetada…“
Vaimustatult kuulasid Liis ja Mann nende leppade ja kaskede-kuuskede kohinat – Mann oli patsaistmelt maha nihkunud ja kuulas seistes – nii uudne oli kõike seda kuulda! Juhan aga oma mõtteid edasi mõlgutelles ütles:
„Jaanus on nõnda vana, et ta peaaegu Maarja isa võiks olla. Ta peaks omavanuse naise võtma. Tema ja meie-ema ise oleksid paras paar. See mõni aastake, mis emal vast rohkem, ei tähendaks midagi. Nüüd aga paneb ema oma Maarja sellele Jaanusele – saab rikka väimehe – olgugi, et tütar ei taha, et ta itkeb ja tõrgub. Sellest küll hüva lugu ei tule!“ lõpetas Juhan ka tõustes ja hakkas nagu vana mees, käed seljal, hämaras tares edasi-tagasi kõndima.
Nii vaikis kõik jutt, surises kustuvail sütel aina teekatel, veel vaevu kumises Manni kõrvus Juhani „Sellest hüva lugu ei tule!“ Ning üle päiksepaistelise pildi, üle Vahime talu tema paljude uste, tema õuemetsa ning õunaaia langes nagu must vari… Ja Mannikese hingekest puudutas nagu kellegi nutt ja oiged kuskil kaugel, kaugel…
Sellep korraga läbistas teda värin. Kas oli see hirm või külm, seda ei tea, ta aina oli soojapaistele jälle lähenenud, haaras kinni suure kuumendava teekannu kõrvast ja küsis, ei tea, kas endalt või kellelt:
„Kas joon?“
Ja „Joo! Joo!“ kostis Liisu küll vist hoiatav hääl. Kuid kas tuli see hoiatus liig hilja või aga Mann oma suures mures Suur-Manni saatuse pärast ning omaenda külmavärinas ei märganud hoiatavat tooni, kummardus aina kähku kannu suure, valge hiilgava naa ette ja rüüpas!..
Nii leidis Mann end sängis ja suu valu täis. Ning poolpime oli ümberringi. Ainult eemalt paistis valgust ja kostis kõnekõmin, paljude inimeste jutt. Ja see tuli tagakambrist. Mannil oma põletatud suuga oli tunne ja meeleolu küll sihuke, et kasvõi nuta ja oiga!.. Aga kuis sa nutad või oigad, kui tagakambris on rõõmupidu, on Maarja kihlad! – ja ega nuttki valu poleks võtnud.
Siiski, pääle Suur-Manni kihlade, vastu pulmi, ei kestnud kaua päevi, kui Väike-Mann oli jälle rõõmus inimene ja kõik mure ja kurbus oli ununud. Sest põletatud suu ei valutanud enam, oli terve juba ammu ja kindel on, et Mann eluiial enam ei läinud vallatama teekannuga – ei kuuma ega ka külmagagi, sest teekannud ei ole ometi laste mäng ja nende naast ei lähe keegi jooma!
Suur-Mannil oli palju tegemist, öeldi, et ta seab nüüd oma veimevakka. Ja Suur-Mann vahest ka naeriski – siis oli tema juures hää olla. Aga kui Kaeramaa-tädi tuli – ta tuli nüüd tihemini Laanekivile, siis hoidis Suur-Mann muudkui huuled ikka jälle nii kitsalt koos… Ei tahtnud nagu kellegagi kõnelda. Ka mitte Mannigagi.
Ükspäev