.
Muidu lähevad su juuksed jahutolmu täis!“
Ja ka muidu, kui ema ka jahugi ei sõelu – kunagi ei ole ema kaasas sääl aidas kuigi palju peatust – kõik toimub ruttu-ruttu! Ja juba nad tõttavad oma leiva- või jahu- või millegi muu kandamiga kärmel sammul tare või kõda või kuhu poole.
Nüüd aga, kuna Liis ja Juhan nisupüüli otsisid, üht ja teist kotti või kotikest katsusid ja vaatasid, seisis ja vaatas ka Mann: kotid ja kotikesed, kirstud ja tündrid, külimatt ning matt – eks nad olnud kõik nagu üks rahvas selles aidas – enam-vähem tuttavad ja käega katsutavad. Jahukirstu kohal seinal, ülal pikal-pikal laudil aga oli miski või keegi, kes säält ülalt kunagi alla ei tulnud. Õieti ta ei kuulunudki muu aidarahva hulka, kuid püsis sääl siiski vaikides päevast päeva ja aastast aastasse. „Vana-aja mälestus,“ ütles ema kord. Ja seda ta ka oli: see puust treitud ümmargune pudruliud, kupusilmaga keskel. Millalgi ei toodud seda liuda säält ülalt laudilt alla, ei söödud tema seest ega kastetud võid tema kupusilmast! Sest see liud oli lõhki – ülalt servast kuni ligi põhjani läks lai mõra. Seda võis ju kaugelt näha. Tema on oma aja ära elanud, öeldi, ja nüüd on uut värki kausid ja liuad. Mann aga leidis, et uutmoodi liudadel selline ilus kupusilm igatahes puudub!
Ka seekord mihklipäeval vaatas see vanaaja mälestus Mannile jälle vastu. Kuid et Liis ja Juhan ühest ja teisest kotist jahu proovisid, näpuga suhu pistsid ja maitsesid, enesest mõista tahtis ka Mann samuti jahu proovida. Sest „Ega muidu ei tunne, mis on nisu või oder või rukis,“ õpetas Juhan. „Maitse aga, Mann, jah sina ka ja õpi asja tundma! Muidu võid sisse kukkuda nagu Saare Sassa ja Saela: küpsetasid seajahust kooki püüli pähe!“
Sellest pikemalt jutustada ei olnud Juhanil aidas küll aega.
Aga tares, kui koogitaigen oli valmis klopitud, istuti ahju paistele ja oodati, kuni rohkem süsi saab. Äi ise istus ka ahju rinnal ja lubas söed varsti ettepoole tõmmata. Ja Juhan jutustas:
„Saare papa ja mamma olid kiriku sõitnud ning lapsed kodus, Sassa ja Saela tahtsid ka erku teha nagu meiegi praegu. Sassa kui suurem oli muidugi ninameheks!
Läksid Sassa ja Saela kahekesi, tõid jahud ja kloppisid sekka koort ja muna, soola ja suhkrut nagu meiegi nüüd, ja veel rohkemgi. Sest Saare-omad on ju veel peenemad inimesed kui meie siin. Saare mamma tunneb ja teab kõik saksa toidud, tema on antvärgi seltsi, möldri tütar ja on mõisas elanud. Samuti ka Saare papa on mõisas ametis olnud. Sellep Sassa ja Saela tookord tahtsid lüüa toredad koogid. Ja lõid ka! Kärsutasid võid mõisa moodi nii palju kui kulus! Nii et pann pliidil särtsus! Ei olnud ju mammat kodus keelamas. Ja tulid ka pliinid mis pliinid, kuid – mustad! Tähendab, mitte just süsimustad või pigimustad, vaid musta jahu mustad ja – kesised!
Nii olid kokad kahekesi kimbus – ei teadnud, mis viga! Sassa kui kunagi mees kukkus vanduma! Kuid ärge teie, tüdrukud nüüd kohe arvake, et Sassa halba või musta-kurja vandus! Seda ei kuule ka Saarel! Ja Sassast tuleb tubli mees nagu minagi, sugulasveri veab ühte. „Pliin tuli must ja kesine, tõi Saela silma nutuvee!“ kõneles Sassa ja vandus aina nalja ning pani viimaks naerma ka Saelagi, kes, silmad peos, üsna nuttis ja ei teadnud, mis viga kookidel on ja mis ütleb mamma, kui koju tuleb.
Papa ja mamma koju tulles aga selgus, et koogid olid – seajahust! Nad ei olnud enne aidas proovinud ega õppinud jahu tundma nagu proovisime ja õppisime meie.“
Nii juteldi ahjutule paistel ja oldi hääs meeleolus.
Äi oli söed pajakoldele välja tõmmanud ning küpsetamine Juhanil ja Liisul algas. Mann seisis juures ja vaatas.
Aga et süte- ja tukkidetuli ahjus, suure ahju avauses nii elavalt hiilgas, leekis ja kumas – Mannile korraga meelestus, kuis isa kord ahju paistel istudes oli öelnud: „See särab ja sätendab nagu Iisaku kirikus Peterburis!“ Ja oli isa siis mõnda jutustanud sellest kirikust ja kuidas sääl kõik särab ja sätendab ning hiilgab. Nii eksis või rändas nüüd ka Manni mõte ja meel isa näidatud radadel Laanekivi tareahju sütetule kuma ja hiilge kaudu kaugele Vene keisri Peterburi linna ja Iisaku kirikusse.
Tuled! Palju, palju põlevaid küünlaid! Helkivad altarid ja kuldsäravad kujud! Helisev laul ja palvehääl ning preestrite hiilgavad rüüd! Kõrged kuldsambad ning kõrgele tõusev, sinine viirukisuits! Ja palju rahvast! Kes põlvitades ja palvetades, risti ette lüües ja kummardudes – kes hulgana eemal seistes või taamal ja kõrval sammaste varjul vaadates ja tasa edasi-tagasi liikudes – nagu ka isagi tookord võõrana sammaste all seisis ja aina vaatas.
Kõike seda läbisegi nägi ja kuulis Mann noil hetkil. Elavaks oli saanud tema mõttes ja meeles isa tookordne jutustus Iisaku kirikust, ja hiilgavail silmil vahtis see tüdruk Laanekivi tareahju elavaist sütest läbi – kaugustesse. Oli üsna ära Laanekivilt! Kuulis ja nägi küll mõndagi veel rohkem, kui oli jutustanud isa.
Aga õige karmilt kutsus lähim lähedus Manni tagasi Laanekivile: „Mann, kas sa ei kuule!“ käis Liisu hääl kärsitult. „Seisab nagu soolasammas ja vahib joobunud silmil ahju! Ei kuule, mis kästakse! Ise suur tüdruk!“
Mann vaatas kohkunult nagu kunagi süüdlane! Ta oleks pidanud julgema – oleks pidanud ära ütlema, et nägi Iisaku kirikut, oli sääl ja veel kaugemalgi… See oleks Liisu vististi lepitanud, vast nad kõik oleksid naerda saanud, misuke kentsakas laps see Mann vahest on.
Aga ta ei lausunud sõnagi! Vaatas aina suurel, kohkunud pilgul! Tundis end nagu süüdlane. Kuid tundis enda ühtlasi ka solvatud, et miks Liis teda nii laidab, ütleb „joobnud silmad“. Sest joobnud on ju midagi väga inetut ja halba! Kõik kokku oli Mannile väga, väga valus – nii valus, et tema väike südagi põues küll üsna teisemalt, halvemalt tuksus, kõrvus kohises – nii ei saanud ta sõna suust! Ja see oli tema viga.
„Saare Saela on sinust palju ette! Oleks tema minu sõsar! Kooki sa ei saa!“ pahandas ja ähvardas Liis.
Sest ta ei võinud sallida Manni, oma sõsu nisukest, tema arvates tuima olekut! Ning et Mann nüüd ka tõreluse ees aina vaikis! Et ta ei kukkunud nutma ja töinama – see ärritas Liisu veel rohkem! Ta otse häbi tundis säärasest sõsarast! Ta ei võinud teada, aimata, kuis Manni olemuses samal ajal viimne kui närv ärevel ja pingul oli. Mann tundis kahju, et miks ta ei ole, miks ta ei saa olla nagu Saare Saela – aga ühtlasi ta ei tahtnudki kõiges olla nagu Saela! Ta ei tahtnud üsna ilma jääda enesest… Nii seisis ta tummalt ja „Kooki sa ei saa!“ käis Liisu karistav sõna veelkord.
Juhan, diplomaat, ei öelnud midagi, äi aga, kes istus teistkätt ahjusuud patsal, kutsus Manni ja ütles:
„Tule ära seie, minu juurde, küpsetämä ja söäme kahekesi kala.“
See andis Mannile nagu uut elu – ta läks.
Nii küpsetasid äi ja Mann kahekesi kala, küpsetasid sütel ja sõid ühemeeli.
Süües aga, ning et äi tema poolt oli, kasvas Manni julgus! Ja mitte üksnes julgus, vaid suur kõrkus tõstis temas pääd! Üsna ükskõikse pilgu heitis ta Liisu ja Juhani kookidele ning nii sügaval ja toredal toonil, kui see aga iganes võimalik on ühel peatselt nelja-aastasel tüdrukul, lausus ta raske sõna:
„Ei tahagi teie s… kooki! Söön kala.“
Kuid vaevalt seda öelnud, ehmus, tundis Mann isegi, et see sõna tema suust oli kurjast! Oli õnnetu sõna! Keelatud ja inetu sõna! Ning äi ähvardas sõrmega ja noomis:
„Vait! vait! Jumalavilja juures ei tohi sihukesi sõnu öeldä!“
Ja parastades pajatas Liis:
„Oot! oot! ma tahan ära öelda, kui isa ja ema tulevad! Küll sa siis saad! Väike laps ja kõneleb nisukesi inetuid sõnu!“
Mann tundis end süüdlasena. Tal oli valus ning häbi. Liisul oli ju õigus nüüd tõreleda. Ja nii oli Mannil kõik mihklipäeva rõõm läinud! Ilus küdev ahi ei olnudki enam ilus! Mann ei tahtnudki enam ei kala ega kooki, ega mitte midagi! Kõik isu oli ära!
Ta ei tahtnud ka enam tareski olla! Ei tahtnud enam näha ei äia ega Liisu, ega Juhanit! Välja tarest, ukse ette õue läks ta! Nutt kippus!
Väljas