Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
Mann, oled liig arg ja kannatlik – see ei ole sulle hää! Hakka iga kord vastu Liisule ja igaühele! Kui karjub ja tönnib teine, siis karju ja tönni sina veel kõvemini! Nii et kõik kohad kisa täis! Sedasi lapsed teevad. Küll näed, siis hakkab Liis ka kartma ja üldse hakatakse sinu kisa kartma. Ja kui ema teile siis ehk karistust mõõdab – mõõdab ühe mõõduga mõlemaile. Ja lepite jälle ja olete kahekesi alati hääd kumpanid. Eks ole, Liis?“
„Jah,“ lisas äi omalt poolt, „minu õnnis naene, teie kadunud vanaema ütel kua, et Liisul one ilus, kõrge otsaesine – selle taga one palju tarka ja kallist, aga – täl one vahess nagu poisikese loomus ja ta one äge! Tahab aga kellegiga nagu sõdida!..“
Liis, kes säält möödudes oli veidi seisatama ja kuulama jäänud, raputas aina pääd ja jooksis jälle minema, käes oleva karjavitsaga ise kõvasti maad pekstes, kuna Mann vaikides, veidi valusal pilgul vaid vaatas.
Liisu loomuses oli tõepoolest vahest midagi kärsik-tujulist, rahutut, mis nõudis kuidagi nagu sõdida, jõudusid mõõta! Mann-sõsust aga ei olnud siin asja! Liis oleks teda teisemana soovinud. Muidu nende ühised askeldused, jutud ning mängud edenesid ju näiliselt ja üldiselt võttes õige hästi – kujunesid mõnikord isegi hoogsaks ja toredaks, ja oli siis kõik nende sõsarlik vahekord aina üksmeel ja päiksepaiste. Ent pilv võis ruttu tõusta… Ju see nii loodud oli.
Muidu aga, s.t. ülal taevas paistis neil edenevail kevade- ja suvepäivil alati päike! Juba ammu ei nähtud pilve taeva all ega sadanud millalgi vihma. Isa ning ema ja ka teiste nägudest vaatas mure taeva poole. Kõndis mure ikka kord-korralt enam ja enam kõige kaasas üle aasade ja põldude, kõneles kõnet põuast, mis kõik vilja ja rohu kõrvetab!
Nii hakkasid ka Manni silmad tähele panema, kuidas sauepind värava taga põllul ning mujal kuivast pragunes ja lõhkes! Hakkas temagi ühes suurte inimestega vihma ootama, olgugi et päiksepaistel hää oli olla, karjas käia, mängida jne.
Nii oli ükspäev jälle eriti kuum, õhk sume nagu suitsus ja läbi selle vine paistis päike nagu punane tuleketas. Liis ning Mann oma karjaga asusid jõe ääres, sead – nende keeli õissid – sõid kuivaksjäänud jõeloimes, sõid noort osja, krõbistasid konnakarpe, püherdas üks või teine jahutavas mudas, asus mõni vahest ka üsna jõkke ennast jahutama. Kuid sääl tuli karjastel valvel olla, et õissid ei hakkaks ujuma üle jõe, kus Eno-äia maad ja viljad vastas. Mida kõrgemale päike tõusis, seda enam ta kõrvetas! Õissid loimes juba trihkisid ja irisesid, ei tahtnud enam süüa ning Liis ühes Manniga, vaadates, kuskohal päälael päike seisis ning kui lühike vari oli, ütles, et kell võib küll juba üksteistkümmend olla ja on vaja koju minna. Kivid, milledega nad kahekesi mänginud, maja ehitanud – kõik see majavärk ja kivirahvas majas tuli loime kaldalt ilusti rüppe korjata ja teiseks korraks paigale panna, kruusahunniku kõrvale tee äärde. Liis pidas sellist korda ja Mann ka. Kojuminek karjaga mööda suurt teed kujunes kihutuseks nagu ikka! Sest kahel pool teed kasvas vili ja sääl ei tohtinud karjased ei vanule, kesikuile ega ka notsudele mahti anda teelt kõrvale minekuks! Särgiväel – mis üle selle, oli kimpu seotud ja paunana seljas – traavis Mann Liisu kõrval, mõlemail pikad pajuvitsad käes, ise üsna lõõtsutades ja higised, kihutasid nad oma karja kuni sisse lahtisest õueväravast. Sest enne karjatulekut metsast nüüd kiiniaegu seisid väravad ikka valla.
Kaevul tõmbas sulane Kusta parajasti vett, kallas pauh! jällegi pangetäie, ja plagas vesi mööda renni teisele poole aeda, kaevukünna, kus hobused, pääd kõrvu, liikuvail sõõrmeil, vahetpidamata, kaua jõid. Ning, nähes tulevat Liisu-Manni oma karjaga, Kusta, hää mees, kohe tõmbas jällegi pangetäie, viis, kallas üle aia madalasse künna, kuhu manu harjasrahvas trüginal asus.
Lapsed aga karja kannul hüüdsid ka juba eemalt peaaegu ühest suust:
„Kusta, tõmba meile ka!“
Ja kuna nad aiaväravast sisse ja kaevu ette tõttasid, tõstis Kusta täispange rakkeservalt, najas ta kaevuesisele pakule, kallutas serva laste poole, ning ahnelt jõid janused lapsed kosutavat külma, kuni jahe värin üsna varvasteni küünis…
Ei mäleta Mann, kuidas ja millal varsti see hakkas, aga Liisul ja temal, neil mõlemil, oli kange köha! Nii kange, et kui Mannile tuli köhahoog ja kippus hing kinni jääma, koputas Liis talle selga – siis läks Manni hing jälle lahti. Samuti koputas Mann Liisule selga, kui Liisu hing köhides kinni jäi. Ja see oli kõik tollest külm-külmast veest, mida nad tookord karjast tulles ja palava ihuga kaevupangest nii palju olid joonud!
Nii olid need lapsed üsna haiged ja ei käinud ka enam karjaski. Ka mängida ei tahtnud Mann enam!
Õunapuude alla, teeraast eemale, keskmisele vahele oli neile päevaase tehtud. Sääl nad kurutasid ja lebasid, kui köha väga vaevas ja ülal ei lasknud olla. Pääsukesed, kellel pesad tare räästas, saalisid ja siristasid nagu alati; aga Mannist üksvahe ei olnud enam nende vaatlejat ega kuulajat, ega kõnelnud ta endiselt nendega juttu – nii haigeks tegi köha!
Ning süüa pakuti neile lastele peaaegu aina piima – ja ka veel kuuma piima, leivaraasud sees.
Aga kui köha ikka edasi kestis – ei antudki enam päris piima, vaid – üsna kitsepiima!
Mann seda piima küll mitte ei tahtnud! Aga öeldi, et kits on kaugelt tulnud laste köha terveks tegema. Ja sellepärast peab tema piima jooma! Ka Liis kui suurem ja targem ütles nii.
Sellep ka Manngi vapralt katsus seda piima juua. Ning oli ju uhke ja rõõmustav mõelda ja teada, et see sarvik, pika, valge karvaga mökitav olevus, kes suures õues vahest ringi rändas, kangesti maias oli, nagu öeldi, ja kord isegi vana lauda lakka ronis ristikut sööma – et tema on säärane tähtis, tema piim ajab köha minema ja teeb lapsed terveks!
Aga haledaks läks Manni meel ometi nii mõnigi kord, nähes, kui teised, suured inimesed, istusid lauas – nimelt ka õunapuude all, kõdateeraa ääres õunapuude all seisis harilikult nende laud – istusid lauas ja sõid seda või seda toitu, mis kõdas ahela otsas pajas keedeti ja mida Mannile nüüd ei antud! Ta ju ei oleks tahtnudki – köha valutas! Aga korra ehk maitsnud oleks küll! Kuid – keeld!
Nii oli Mann kord oma kitsepiimakruusi juures ometi päriselt kurb ja väike pisargi hiilgas tal silmanurgas vaadates ja nähes, kui teised sealsamas lähedal oma lauas sõid – ja veel oasuppi! Mann juba nende ubade eneste pärast, kuis nad nii ilusad ja suured olid, juba nende pärast maast-madalast alati suure huviga sõi ta seda leent, ja ema keetis selle leeme ka alati nii ilusaks valgeks! Keegi ei mõistnud nii valget ja maitsvat oa- ja hernesuppi keeta, nagukeetis ema – seda ütles Mihkel-lellenaine alati, kui ta sõi. Ja nüüd ei tohtinud Mann seda enam maitstagi! See oli ometi hale!
Liis aga oli suurem ja targem ja üldse haiguse aegu oli Liis oma sõsu vastu, kes temast väiksem, alati hää ja kannatlik ning hoolitses tema eest, kui Mann ise nii hästi ei mõistnud. Nii ka nüüd Manni kurbust ja haledust nähes tuli talle hää mõte ja ta ütles:
„Mann, tule! Võta oma piimakruus! Mina ka võtan oma. Lähme siit ära! Lähme, istume sinu ristiisa kase alla, sööme sääl! Kase all on palju ilusam olla ja süüa kui siin kõverate õunapuude all!“
Ristiisa kase alla – see mõte viis Manni meele rõõmsamale. Ristiisa Jakup-lell vanast, kui ta alles poisike ja Laanekivil oli ning karjas käis, istutas selle kase, õnnekase kambrinurga kohale. Ja nüüd, kus ristiisa ise ära kaugel Venemaal elas, oli kask ometi nagu Manni oma, ristitütre oma. Ja selle kase all Mann tihtigi istus ja mängis, jagas Voodaga oma võileiba, sõi suppi või piimapudi oma ilusast, kirjulillelisest pärnakausist ja kallas mõne lusikatäie ka murule Vooda jaoks.
Nii ka nüüdki kurbuse kustutuseks ja nagu üheks köharohuks läks Mann ühes Liisuga ristiisa kase alla, istus sääl oma sõba sees küll kössis, kuid maitses oma kruusist kitsepiima ja ei nutnud enam, vaid vaatles isegi neid väikseid sipelgaid, kes kase juure alt virgalt, ühed sisse, teised välja, ruttasid ja saalisid. Mõni tassis rasket koormat ja astus üsna pikkamisi. Ühe turjal oli pulgake, palju pikem ja suurem kui sipelgas ise! Teine tassis pikka männiokast – ime, kust ta selle ometi välja tõi! Lähedal kuskil ju mändi ei