Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
tagaküljes, jõepoolse akna lähemal on aga laste mängunurk, ahjuesine soe nurk, sääl on neil omakeskis hää. Sest nüüd juba külma ja räitsailmaga ei ole nendesugustel enam mõteldagi, et veel väljas joosta.
Need kahe ja kolme aasta ümber Jütsid, Atsid, Mannid, Jukod oma punaseis, siniseis, kirjuis pühapäevakuuekesis olid ju ka pidulised nagu suuredki, neid oli mõni viis või kuus ning sedavõrd ka mängu ja kilget nende vabas nurgas ning vadimist ümber ahju! Hää oli neil sedasi isekeskis olla.
Aga üks laps, Jüts, läks, kiskus koldest tuhka! Ja oli ise ka vett maha teinud! Teised lapsed, mõned, kes nägid, ütlesid: „Päh! Jüts päh!“ Ka Mann ütles: „Jüts, ära kisu!“ Aga Jüts ei kuulanud! Ja ise oli suur poiss, suurem Mannist! Ja kui siis Juko läks, tahtis ka tuhka patserdada, oli Jüts kuri ja ähvardas lüüa! Lõi jalaga vastu ahju ja ütles: „Ma teen ahju katki! Ma löön kõik katki! Oh!“ Tõstis sääljuures rusikat ja tegi kollisilmad! Nii et Juko pelgas ja hakkas nutma!
Mann, seistes hetke ka ehmunult, vaatas abiotsivalt… Jooksis siis vadinal ümber ahju nurga, läks võttis käest kinni sel külatädil, kes oli Jütsi ema ja ütles surmtõsiselt:
„Tule appi, Jütsi ema! Tule, vaata, mis sinu laps teeb!“ Aga et Jütsi ema kohe ei tulnud ja midagi ei öelnud, vaid aina nii vaatas… Samuti ka teised külatädid küll vaatsid… Siis jäi Manni hääl ja julgus kurku kinni!.. Ta ei teadnud, kas ta oli nüüd halb laps olnud?.. Igatahes ta laskis ruttu lahti Jütsi ema käest ja pistis jooksu, ükskõik kuhu mujale! Kuulis aga küll, kuis Jütsi ema tagaselja talle veel „ninatark laps!“ ütles, mis oli väga haavav!.. Või õieti solvav praeguse aja moodi.
III
Mann läheb omapäi koduväravast välja – elamusi selpuhul – tagasitulek koju, kus vesi väikses saviaugus ja ludast pletitud piilu Manni hingeõhul suuresti elama hakkavad.
Kuidas vahepääl talv oli ja kuidas suvi tuli, seda Mann ei mäleta. Aga küllap ta aina kasvas ja mängis ja kõik, mis ta nägi ning elas, säilis meelelaekas, olgugi suuremalt jaolt alateadlikult.
Aga ühel päiksepaistelisel suursuvepäeval, millal lastel nii imehää on õues haljal murul joosta ja mängida – ühel nisukesel päeval on Mann ise omapäi ja omal jõul haagist lahti võtnud suure õuevärava, on värava prao vahelt välja pugenud ja seisab keset suurt teed, kirikuteed, mis tuleb säält kaugelt kirikumaalt ja läheb väravast mööda alla veski poole.
Ja sinna veski poole hakkab ka Mann mööda teed minema. Üksi ei ole Mann veel millalgi veski juures ja veski-õdel käinud, aga nüüd tahab ta minna. On küll natuke õud ja hirm seista ja olla üksi õuest väljas, suurel teel – aga kaugelt alt-mäe paistavad veski-omade lautekatused. Ja nii jookseb ta vidinal mööda teed sinna poole, jookseb mööda lepavõsastikust tee ääres, mis tundub Mannile nagu suur-suur mets! Läheb üle talu ja veskivahelise raja, üle truubisilla ning ongi varsti tanuvimäel, veski-omade mäel, kust tee peaaegu kukerpalli hüppab alla tanuvile, jookseb mööda veski-omade lautest ja lauteõuest, ikka alamale, rehemäest alla, otse veski-omade ukse ette. Kus aga kedagi inimest näha ei ole.
Mann astub, ronib üles veski-omade kivitrepist ning ongi juba eeskojas, kus ka kivipõrand – nii külm ja imelik.
Ja siis seisab ta köögis. Sääl lõkendab tuli kõrgel leel, mustendab tulel pada pajaraudadel, hiilgavad mustad nõgiseinad tulepaistel ning ülalt kõrgelt, lahtisest korstnast vaatab sinine taevas – nagu suur silm. Oi, misuke köök õdel! Nisukest kööki Mann veel näinud ei ole! Kõda tare juures on teisem.
Aga pime on õde köögis olla! Nagu õhtu.
Ning et ei õde ega kedagi näha ei ole, hakkab Mannil selles pimedas köögis varstigi igav.
Õues aga, uksest sisse särab päike ja kutsub: „Tule!“
Nii läheb ja laskub Mann trepist jälle alla, kus lai, kullendav tee jalge all otse hõõgab päiksest. Ning edasi mööda teed sibavad jalad, sibavad sinnapoole, kus paistab suur sild ning silla kõrval läigib järv ja vesi.
Sillal seisatub Mann – vaatab ja läheneb silla servale, kus nisukesed nagu väravad vastas – ja ühes kohas läbi väravate jookseb vesi alla.
Mann läheb teisele poole silla äärele, vaatama, kuhu vesi jookseb. Oih! sääl all sügaval ta vilgub! Mann laskub käpile ja sirutab kaela üle käsipuie jala – oih! kui suur vesi! Ja kuidas see mustendab ja vilgub ja valendab ja kobrutab sääl suurte kivide vahel! Mannil hakkab silme-ees virama… Ta ajab end kähku püsti ja vahib kaugele, vahib üle selle vee ära teisele poole. Vaatab vastu kallas, kõrge nagu maja – veel kõrgem kui maja! Ja ise punab! Nisuke punav sein, nagu kodus saviaugu kaldad ka punavad. Ja selle seina taga taeva serv. Säält saaks taeva kätte, saaks kohe taeva juurde.
Aga kus see kallas nagu look kord-korralt madalamale läheb, sääl kasvavad suured, suured puud – kallutuvad nagu kummar-küürus inimesed vee poole, puutuvad nende hallendavad, kõverad käed ja nende roheliste rõivaste hõlmad peaaegu vette! Mann kõige oma meele ja mõttega vaatab ja näeb kõike seda pilti.
Aga eemalt, üle tammi tuleb külamees, kimpu seotud kuub õlal.
„Väike tüdruk, mis sina üksi siin sillal vahid?“ noomib külamees, mis Manni väga heidutab, nii et ta üsna kohkunult vaatab.
„Mis su nimi on? Kus su ema on?“ küsitleb küla.
„Mina olen Mann. Ema on kodus.“
„Kus kodus? Kus su kodu on?“
„Sääl!“ osutab Mann oma pisikese käega piki veskijärve sinna poole, kus mäe otsas paistab Laanekivi.
„Ah Laanekivi laps! Aga kuidas sa üksi siin oled? Tule, lähme siit ära!“
„Mina tulin õdele,“ seletab Mann.
Ja tõttab ka õde maja poolt, võtab Manni käekõrvale ja viib ukse ette. Silitab küll lapse pääd, aga hakkab küsitlema, kellega ta tuli.
„Ise tulin!“ uhkustab Mann, „tegin meie värava haagist lahti!“ Ning häält kõmistades suurusteleb ta edasi: „Tulin metsast mööda – suurest metsast! Ja tanuvimäest alla! Tammuvi teie õues seisab kuri Punu suurte sarvedega, teeb kolli ja ütleb müh! Tulin õdele ja teie väikest last vaatama,“ siristab ta lõpuks päris pailapse kombel ja vaatab rõõmsalt.
Õde silitab küll jälle Manni pääd, aga ütleb, et laps ei pea sedasi üksi kodunt ära tulema. Annab aga Mannile saia-võileiba ja paneb trepiastmele istuma. Juhanest-last ei näe, see parajasti magab. Tema magab rohkem, sest tema on väiksem laps kui Mann. Õde läheb jälle talitama, käib sisse ja välja köögi ja õue vahet.
Mann aga korraga tahab jälle ära koju minna. Poolronides, et ei kukuks, laskub ta astmeilt alla, sest need vanad veskikivipooled on Manni jalgade jaoks ometi kõrged, jalad on nende astmete kohta ometi väikesed ja mitte nii suured kui suurte inimeste jalad.
Veskiesine tee valendab-kullendab sulapäikese käes, osutab üles rehemäkke ja säält edasi ikka ülemale, „mäele“ – koju.
Mann hakkab minema, heidab käed seljale üksteise üle – ning astub tõsiselt, tähtsalt, veidi kiikuval sammul – nii nagu äigi astub, kui tal ostakovid jalas on ja kui ta vilja läheb vaatama. Ühes pihus aga on Mannil ilus asi, nisuke sinist-valgetkirja tükk. Mann võttis ta trepi kõrvalt väikselt pingilt kätepesuvanni juurest. See ilus asi võib ka seep olla. Aga et Mannil nisukest kirjut mänguasja ei ole, viib ta tema omale.
Jõudes juba rehemäe rinnale, kuuleb ta korraga õde häält:
„Mann, kuhu sa lähed? Oota veidi… Mis sul sääl käes on?“
Mann jääb, nõksti, seisma, surub aga sõrmed kindlamini ümber selle ilusa asja – ainult et sõrmed hästi ei ulata! Sääljuures hakkab tal aimdus, et õde selle ilusa asja temalt vist ära võtab.
Ja juba ta kuulebki enese selja taga õde lähenevaid samme, ning mäe poolt teed tuleb ka sõsu Liis, hõikab