Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
kast.
Ning varsti hakkas Isa, vana Juhan, tares ka mõõtma, saagima ja hööveldama valgeid laudu. Valgeid laudu – ikka veel valgemaks ja siledamaks.
Mann vaadates, kuis laastud vana Juhani höövli alt tulles kõik ühteviisi keereldes üksteise järgi maha langesid, küsis:
„Meister, mis sa nüüd nii hööveldad?“
„Ma teen ämmale kirstu,“ ütles vana Juhan.
„Mis kirstu? Ämmal on kirst aidas.“
„Ei, laps! Ma teen teist kirstu, teen talle puusärgi, maja, kus sees vanaema siis puhkab – kaua puhkab.“
„Kui kaua?“
„Kuni viimsepäevani.“
Sellest ei saanud Mann kuigi palju aru. Vana Juhan aga ei seletanud seekord ka. Sest tal oli kiire, hööveldas aga ruttu edasi.
Ja sellep läks laps säält ära, läks kambri, et olla ämma seltsis. Ämm aga magas ikka. Ja kedagi teist inimesi ei olnud sääl. Kõik olid väljas.
Kuid ka Manni meeles hakkas nagu hämar või hirm. Ta isegi ei teadnud, miks. Vist oli see millegi enneolematu ja saladusliku ees. Nägematuna vaatas see kõigist kambri nurgist temale vastu.
Üsna tasakesi pages Mann-laps selle hirmu eest: lähenes laudsele – astus üsna ligi – tõusis kikivarbile – tõmbas palakanurga veidi kõrvale ning sellega ühes nihkus ka silmrätt magaja silmilt. Nii jälle, nähes ämma palet, oli Mannil selts ja ta ei kartnud enam. Ainult et nii külm ei olnud kamber veel kunagi olnud… Kuid siis tulid teised.
Tares aga noor Juhan, s.t. Laanekivi oma Juhan, kirstu-tegemisel abiks olles ja tuld näidates ei saanud vaikida, vaid jutustas ka vanale Juhanile surmakäsust, mis tulnud, nagu harilikult nisukesed käsud tulevad.
„Tead sa, meister,“ kõneles ta poolihääli ja pääd vangutades nagu vana mees, „kolm päeva tagasi, kolmapäeva õhtul, kui kõik tares olime, naised ketrasid ja mehed, meie, igaüks oma tööd nokitsesime ja ka jutt käis – korraga meie pääkohal tarelakas käis kolin! Nagu laudu visati…
„Jah, nagu laudu visati!“ kinnitas neitsik Anu kõrvalt. „Jäime kõik vait – vokid jäid seisma. Vaadati üksteisele otsa – aga keegi ei lausunud sõnagi. Jätkati aga jälle tööd ja vaikiti, sest mis sääl veel öelda või mitte öelda – vanaämm vana inimene ja juba aastaid haige ja halvatud, viimasel ajal ka kõnelemine ära. Võis igaüks ise arvata, et see on surmakäsk…“
„Ja seesama öö samal tunnil võttiski haigus raske pöörde! Algas viimane aeg,“ jätkas Juhan.
„Jah, ega sihukesed märgid ei peta!“ algas vana Juhan. „Mina vanast ka, kui Poolamaal olin, siis kord Kovno kubermangus…“
„Pärtel ka sel hommikul kohe, niipea kui valge hakkas, läks lakka vaatama,“ tõttas Anu veel seletama, „läks vaatama, et ehk kõlas sääl mõni kass või tuhkur, libises laudavirnalt mõni laud… Aga ei miskit! Kõik lauad ja kolid ilusti oma kohal!..“
„Jah, ega sihukesed märgid ei peta!“ algas vana Juhan uuesti. „Kui mina Poolamaal olin, siis kord Kovno kubermangus, kus meie rood parajasti peatus, juhtus sääl talus, kus mina öömajal olin, samane lugu.
Minu sisse astudes tallu muidugi mulle kui Vene soldatile vaadati esiotsa kõõrdi. Aga varsti ära nähes ja kuuldes, et kuigi olen vägeva Vene tsaari moosekant ja pasunapuhuja ning olen keisri käsul oma pilliga väljas Poola mässu sumbutamas – siiski ei kanna mina ega minu pill viha ega vaenu kellegi vastu, vaid olen ikka sõbramees nii Põhi-Poolale kui ka Leedule – sest Kovno kubermangus elab leedu rahvas. Noojah, siis sääl leedu talus ära nähes, kes ja misuke sõbramees ma neile olen, võeti minu kui tsaari kuulsa moosekandi ja Raja Juhani vastu hoopis teisem toon. Pakuti mulle ja minu külmanud pillile kõige soojem koht ahju kõrval.
Paluti ka soldan nagu kunagi kallis külaline lauda istuma, sooja toiduga oma keha kinnitama ning pererahvast oma jutu ja uudistega rõõmustama.
Pärast sööki aga kõik, noor ja vana, ühest suust paluma ja manguma:
„Kallis moosekant Raja Juhan, puhu meile üks ilus pillilugu, et süda rinnus meil veidi kergemaks selsinatsel raskel katsumisajal, kus sina ja kõik teised soldanid tsaar-keisri käsul nii valusalt-stroogalt meie mässumeelt ja vabadusiha sumbutate!..“
„Jah,“ ütlesin mina, „Jah, kullad leedu veljed ja sõsarad, eks kuulake siis, mis ma teile omagi kodumaast puhun, mida minu vaskpill minu südamest ja meelest teile laulab ja loeb!“
Ja nii puhusin neile oma kaugest kodust, oma lapsekodust Rajamäest, oma karjasepäevist ja karjase rõõmust ning muredest. Puhusin, helistasin mälestusi, nii nagu Jumal nad sel hetkel minu põues äratas ja pilli häältesse pani. Puhusin neile palakese sellestki, kuis ma kord oja kaldal oma uut pajupilli proovides ja taevapilvi tunistelles üsna enese tahtmata ja teadmata unustasin viivuks oma karja ja karjasekutse, ja nemad, maidad, kõik sarve- ja villakandjad sõid seni vaid kaerapõllul, sõid nii-öelda vürstlikult või keiserlikult Rajamäe ainsamat ja kõige paremat kaera – minu enda pillimängu saatel! Mis sellele järgnes, oli, paraku, kõva kära ja valus nuhtlus! Nuhtlus mulle, muretule ja vagale pajupilli-mehele ja pilvedelugejale – mitte aga nagu kord ja kohus neile rumalatele möödele ja määdele, kes ometi kurja peal olid!
Sellest ja veel paljustki, mis mälestus tõi ette Rajamäelt, puhusin tolsinatsel talveõhtu tunnil lahkele leedu pererahvale oma vaskpillil.
Nad kuulasid vaikselt nagu kirikus ja mõnel, kel haledam süda, välkus küll pisargi silmas. Sest suur oli minu, Raja Juhani, koduigatsus tolsinasel pillipuhumistunnil! Nii suur, et see nakatas mitte üksnes minu pilli, vaid ka kuulajate südame! Ei ole naljaasi 25 aastat tsaar-keisri soldatiks olla, kodumaalt kaugel sinna-tänna marssida ja rännata võõra rahva, võõra keelekõla ja võõraste kommete keskel!
Nii mängisin pilli oma koduigatsevast ja valutavast südamest. Ning lõpuks andis Jumal, et puhkusin neile oma vanaema, vana Raja-ämma äraminekust maiselt Rajamäelt üles taevastele raja-mägedele.
Ning siis me vaikisime – vaikis kogu leedu tare. Kuni viimaks vanaemake – ta oli küll ju väga vana, aga ikka veel kõbus, istus ta ahju kõrval ja veeretas sukavardaid, kuni viimaks vanaemake vaiksel viisil kõnelema hakkas, võõrale, koduigatsevale pillimehele oma kõhnaksjäänud käe ulatas ja „Aitäh! suur aitäh, pojuke!“ tänas ta. „Sinu mäng oli mulle, vanainimesele nagu Jumalalaul – nagu kojukutse. Läbi ihu ja hinge läks nisuke tunne. Lõpuks nagu oleks taevavankril sõidetud ja pilved helähtanud. Kolm ööd tagasi kolistati meie tarelakas ka juba laudu…“
„Mis sa nüüd, emake, sellest jälle!.. Mis sa mõtled säärast asja!“ katkestasid teised. „Sinu tervis viimasel ajal ju paraneb aina – oled kõbusam kui kunagi juba ammu…“
Mille vastuseks vanaema palgel lehvis ja kadus põgus ilme nagu saladuslik valgusehelk.
Mindi varsti puhkama. Soldan-pillimehele toodi tarre ja anti puhkepaigaks kõige kuldsem õlekubu Leedu õlistikust. Ja peagi uinus kõik maja.
Kuid keset sügavat und mina korraga ärkasin! Otsekui oleks keegi mind äratanud. Avasin silmad vaikivasse pimedasse – ning nägin heledat välgatust läbi tare, ukse suunas!
Imelik tunne hakkas, ja panin käed risti.
Kuid uni, raske uni tuli jälle ja võttis minu üle võimust.
Hommikul aga leiti vanaemake oma voodis sügav-sügavas unes. Nii sügavas unes, et ta siin maailmas enam ei ärganudki. Aina vaikne naeratus huulil ning ristis kätel puhkas ta igavest und.
Siis hakkasid nad, pererahvas, üks ja teine ja viimaks kõik teineteisele ütlema ja tuli ilmsiks, et kõik pere, igaüks omaette oli öösi oma sügavast unest ärganud, nagu oleks teda äratatud! Ning igaüks omaette oli näinud välgusähvatust läbi tare! Samuti oli ka igaüks vaikides püha ristimärki enese ette löönud – ja peagi jälle sügavunne uinunud.
Sest see oli lahkuja hingeke, kes ihust vabanedes ja välguna ära lennates end