Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
– ning mitte ema ise, kes uksest sisse astub. Tema katkestab ja lahendab selle riiuasja, vaigistab ühe kisa ja õpetab teist – üldse toimetab lepitavalt. Ema enese sinna juhtudes oleks Liisu käsi küll üsna halvemini käinud.
Ainult et Mann sest tunnist saadik mitte kui mitte enam ei taha kõndima hakata! Ka seistagi enam ei taha! Eriti mitte siis, kui juhtub tema lähedal olema Liis või ükskõik, kes mõni teine suur inimene, kes vaid vaatab, kui Mann seista katsub. Ta aina väriseb hirmu-erutusest, kuigi Liis, kellel endalgi nüüd sõsust ning oma ägedusest kahju, kes teab, kui lepitavalt ja meelitavalt kõndima kutsub.
Nii kestab mõni päev.
Siis pandi aga tähele, et Mann, nähes või arvates end üksi olevat, end püsti ajas, aralt katseid tegi seista… Noh ja siis edasi nähti vahest, et juba ta seisis! Isegi nagu astuda mõtles…
Nii jätsid suured inimesed Manni päris rahule, keegi ei sundinud teda kõndima, ei pakkunud ka Liis oma abi.
Ning ükspäev korraga – pattadi-pattadi tuli Mann suures häämeeles ja naerdes emale vastu! Poole tare pääle tuli ta emale vastu!
Kõndimine oli selge.
Ja nüüd ei peljanud ta enam ka Liisu ega häbenenud teisi, kui nad tema samme tähele panid.
Sellega algas Manni elus nüüd suur kodu-uurimine: algas peagi ronimine või ronida tahtmine kõrgele järile, toolile, patsale; oli tahe kõiki asju lähemalt vaadata, katsuda, proovida: vokki, kangaspuid, ust, akent, tikutoosi, raamatut jne. – kõike-kõike. Sest väga huvitatud oma ümbrusest on üks selline väike tulevane inimene. Kuid et ta sääljuures nii käsist kui jalust – kogu võimiselt kui ka mõistuselt nii väeti ja oskamatu on, näikse teda alalised hädaohud varitsevat ja piiravat.
Aga ometi hoiab neid enamasti või sageli nagu keegi nägematu kaitsevaim – eriti neid lapsi, kelle jaoks suurtel inimestel palju aega ei jätku, kelle jaoks alalist hoidjat või järelvaatajat ei olegi. Või on aina säherdune väike, kuueaastane nagu Liis, kellel teise eest hoolitsedes ometi ka omad mängud ja huvid tahavad olla, peavadki olema, ja kes, nagu kunagi juba suurem ja mõistvam, vahest ka teistega, suurte inimestega, tahab olla. Ja keda ka emalegi saatjaks ja käsilaseks aina vaja. Liis, mine, jookse sinna või sinna, too või tee seda või seda… Säärastel asjaoludel selline väike Mann varstigi õpib rahulduma iseenda seltsluses, uurima kodu, mängima oma mängu ja viitma oma aega ka üksi. Eriti kui on suvi, ja kui on lapse maailmaks säherdune talutare ukseesine pehme muruga, kolme-nelja väravaga suurde õue ning teerajaga õunaaia ja kanepimetsa või lokkava oa vahelt kaevu ja kõda juurde.
Kõda leel lõkendab tuli! See pilt Mannile väga meeldib.
Aga kaevusammas ning kaevukook on nii kõrged Manni pilgu jaoks, et kulub kaua päevi, enne kui sinna üsna üles vaadata oskab. Kui ema kõda juures askeldab ja talitab ja ka Liis teda vahest aitab, näeb ja paneb ka Mann mõndagi tähele. Oi kui märkamatult kasvab siin kord-korralt suuremaks, väga suuremaks ning huvitavaks nisukese väikse Manni maailm!
Sääl murumail võib laps paterdada – peagi juba vidinal joostagi kaasa emaga, Liisuga või teistegagi.
Võib murul ka üksi mängida rohu ja lillega, võib kaevata ja pätsida liiva, jutelda kas või mõne kivikesega või ka Voodaga, suure, karvase mustvalget kirja, targa kutsaga, kes ei hammusta ega ole kuri, vaid annab käppa, kui ütled: „Vooda, anna käppa!“ ja naerab, itsitab hambaid, kui ütled: „Vooda, naera!“ Nagu läbi aia ja läbi jalgvärava võib nisuke väike Mann küllalt vahtida ja näha suurde õue, aitade poole, karjalaute poole ning üles, suure värava poole, kust tuleb Juhan karjaga metsast, tulevad suured inimesed heinamaalt ning põllult, mis on kõik nii kaugel, väljaspool suurt õueväravat, seega väljaspool Manni maailma.
Oi, olles väike ja tahtes näha ja ka katsuda ja kätte saada kõiki neid ilusaid ja huvitavaid asju, komistatakse, kukutakse, saadakse ka haiget nii mõnigi kord ja hakkab hale nutt!
Kuid siis tuleb ometi ema: aitab, rahustab – enamasti lühidalt, rutuliste sõnadega, vast ka puhub haiget saanud sõrmekesele või jalakesele ja ütleb:
„Harakale haiget!
Varesele valu!
Mustlinnule muu tõbi!
Meie lapse käsi (või jalg) terveks!“
Ja sedasi, kui just verd ei jookse, aitavad harak, vares ja must-lind imettegevalt, on valu varstigi vaibunud ja haige koht on terve – peab olema terve! Ja laps juba naerabki. Kas või läbi pisarate naerab! Ja ema juba tõttabki jälle ära, oma töö ja talituse juurde.
Ent kui nisuke väike Mann ilma Liisuta või hoolimata Liisust ja tema keelust ning õpetusist, on ometi jälle nii rumal või tähelepanematu: teeb endale viga või viib end ohtu ja hätta – noh, siis kannatagu valu ja saagu targaks! Kannatagu valu, kui hoolimata keelust sõrme tule külge pistab! Saagu pragada, kui, juba suuruke tüdruk, piimakausikese jälle ümber pillab! Kui teab ja näeb, mida ei tohi, küll siis teinekord on selles juba natuke targem.
Nii elab ja õpib nisuke väike Mann varstigi omajagu iseseisvaks, oma tegude eest vastutavaks – õpib end hoidma, teab juba, et asju tohib vaadata, aga kõike katsuda või kätte võtta – ei tohi! Näiteks – tikutoosi ei tohi laps kätte võtta! Ja kui ta ei kuula või unustab ja ometi võtab – antakse, säps-säps, vastu neid sõnakuulmatuid sõrmi! See ei ole sõrmile vast nii valus, aga hirmus häbi on Mann-lapsel, kui sedasi lüüakse! Ja üldse on lugu nii, et sõna kuulma peab ikka võimalikult kohe, kui ema või keegi midagi ütleb, käsib või keelab. Sest suurtel inimestel nähtavasti ei ole kunagi aega lapsega palju kaubelda. Ja mõnikord nad õieti ei küsigi, mida üks nisuke väike Mann tahab või ei taha.
Nii mäletab Mann viirgamisi nagu kauget unelmat, kuis ta kord istub kõda ukse ees murul, ema ja Liis ja ka veski-õde on sääl, päike paistab ja kõik selle lapse maailm sel hetkel on selge rõõm ja ilu, nii et ta sirutab välja omad käekesed, tahaks nagu lendu tõusta üles kõrgele! Ja lausa kilkab suurest rõõmust ja päiksepaistest!
Aga korraga tuleb ema ja pakub lapsele kaerakiislit: „Hää, sojuke kiissel, söö nüüd, enne kui külmaks läheb,“ ütleb ta.
Aga Mann ometi ei taha kiislit! Mitte ei taha! Tõrgub! Sest kiisel, teate, on Manni meelest nisuke libe ja mitte kui mitte ei maitse!
Aga või suured inimesed või ema sellest millalgi hoolib!
„Laps peab kõiki toite sööma harjuma,“ ütleb ta niisukese ilusa näoga, nagu oleks tal käes magus sai!
Kuna aga Mannike ometi ei taha! Ja oma kimbatuses, suuril silmil vaadates, seisab tal vist suukenegi veidi avali – aitab vaadata või tahab midagi ütelda – pistab ema, lusikas käes, kiisli, lipsti, lapsele suhu! Mann kahmab küll veel käega, et ära võtta suust, kuid – allagi läks! Ja sedasi nad, suured inimesed, säärast väikest Manni tüssavad – õppavad! Et neil aega ei ole, õpetavad nad kiires korras üks-kaks-kolm! Ja jääbki sedasi nii mõndagi ka äraõpituks ja omaseks.
Aga te teate küll, et tuhka ahjurinnalt põrandale maha tõmmata on ometi ka uhke asi! Sest see tolmab nii toredasti. Ja kui siis veel kruusikesest vett pääle kallata, pätsi teha ja sellega mängida!.. Aga kuueke – ja käed ja suu ja silmad – need saavad siis selliseks, et lihtsalt päh!
Ja kui siis tuleb ema ja tõreleb! Pühib, peseb küll ära, aga ütleb, et enam ei millalgi tohi laps tuhka nii maha kiskuda! Ei tohi põrandale vett kallata! Ega kuuekest ja käsi ja suud nii ära määrida! Muidu võtab ema vitsa! Ja laps ju isegi näeb küll, kui päh selline põrand ja sellised käed ja suu ja silmad on!
See jääb lapsele ometi meelde, sest sääljuures kasvab ta ju iga päev suuremaks ja läheb targemaks.
Nii ei ole imestella ega pahaks panna midagi, kui Mannile mõndagi tema ema õpetusist nii väga on meelde jäänud, et ta veski juures, Veski Juhanese varru aegu läheb üht külajütsi ka manitsema ja õpetama. On ta ometi juba suuruke, mõistja tüdruk, kahe aastane ja nädalat neli juba kolmatki.
Ning see on veski-omade suures-suures eestoas, kus lapsel ühe