Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
ise kärmesti minema, veski juurde tagasi.
Liis aga parastab: „Häbi! Häbi! Mann varas!, võtt õde seebi ära! Küll ma kaeban emale! Siis sa saad!“
Mannil hakkab korraga väga halb: ta tuli ilma ema loata kodunt ära. Ema on nüüd kuri!.. Ja ta võtt ilma õde loata selle ilusa asja, ja õde võtt jälle ära! Ning Liis on kuri! Ja Mann on nüüd varas!.. Ja varas on väga halb! Sest Liis ütleb seda nii!
„Huhuu!“ Eluõnnetuna istub Mann maha keset teed kuuma liiva ja tolmu sisse ning nutab südantlõhestavalt! Iial enam ei lähe ta õdele! Iial enam ei võta ta ilma loata seda ilusat asja säält õde pingilt! Iial enam ei lähe ta koju!..
Läbi nutu ja ahastuse kuuleb Mann nagu küll, et õde hõikab, kõneleb Liisule midagi… „Ära vinguta last…“ kuuldub muuseas… Ja Liis ei tõrele ka enam… Kuid see kõik ei puutu Mannisse, tema oma eluõnnetuses on kadunud inimene.
Aga kord-korralt, keset kergendavat nuttu hakkab kõrv ometi kuulma ja meel omaks võtma üksikuid Liisu sõnu:
„Piilud – ilusad, rohelised, prääksuvad piilud!“ See on ometi midagi, mis Mannis jälle äratab huvi selle maailma vastu. „Tule, lähme!“ kuulutab sõsu korduvalt, „kõik saviauk on täis ilusaid, väikseid, rohelisi piilusid! Juhan ja mina plettisime nad ludadest, panime neile ilusad pikad kaelad ja pähe kõigile mustad tutid ning süsisilmad ja jalad alla nagu lestad. Nüüd muudkui ujuvad nad saviaugus ja prääksuvad…“
Ja kuna Mann hoolimata nutust ometi juba väga ja suuril silmil kuulab, mängib Liis välja veel kõvema trumbi: „Jah, piilud ujuvad ja prääksuvad, nii et lained laksuvad, ja üks valge kaelaalusega harak lendas aiateiba ja särtsutab: „Külalisi tuleb! külalisi tuleb!“ Ning isa tuligi juba rannast koju, tõi sulle kompvekki, tõi valge suhkurhobuse ja punase suhkurkala… Kui sa nüüd ruttu ei tule, jääd ilma: meie, Juhan ja mina, sööme kõik ära.“ Sääl ei ole Mannil enam aega viita! Ruttu tõuseb ta, pühib silmi, käib küll veel mõni nutuluks, kuid hakkab kiiresti kodu poole vadima.
Tee aga on ometi nii pikk, et ühe õhuga kohe sinna ei saa! Manni jalad on väiksemad tema suurest õhinast. Tuleb tasandada käiku. Ja siis, kui kunagi suur ja tark, jutustab Liis veel mõndagi, et taltsutada väikse kärsitust.
Koduõue jõudnud, ei leidnud Mann värava lähedal saviaugus küll seda kujuteldud suurt, rohelist, elavat, piiksuvat-pääksuvat piiluparve: vee servas seisis liikumatult üksainus ludadest keerutatud roheline laiak, mingi kaela- ja nokataolisega sääl küljes. See ei kiikunud küll üles-alla ega andnud enesest mingit elumärki, aga vees peegeldus temagi kuju, tema teisik, ning peegeldus sääl väikses-väikses loigus ka taevas – nii suur ja sügav et!..
Õnneliselt kummardus Mann üle selle väikse piilu ning suure taeva kalda, põlvitas selle elutu ludarohelise ette, puhus tuult ja puhus oma hingeõhku – liikuma hakkas vesi, hakkas kiikuma piilu ning rõõmul särama lõid Manni senini alles nutust punased silmad! Ta leidis kaldalt rao, lõi sellega vett, nii et loik lainetas ja piilu uljalt üles-alla lendas! Ning see kõik oli nii ütlemata ilus ja suur rõõm!
Kulus hüva viivuke aega, enne kui Manni meel ühes Manniga ka mujale pöördus ja silm vaatama hakkas. Aiateibas seda must-valgega harakast harakalindu, kes külalisi kuulutab, ta seekord küll enam ei näinud: lind oli Manni küll oodanud, kuid viimaks ära lennanud. Eks mõni teinekord vast näeb.
Kuidas aga oli ja jäi suhkurhobusega ning – kalaga, ning mis ütles ema, et Mann nii omapäid oli väravast välja ja õdele läinud, õde seebi võtnud jne. – sellest kõigest ei jutusta histooria mitte poolt sõnagi. Kuid arvata võib, et suhkrused jäid nagu unnu, kuna neid küll ei olnudki: isa ei olnud ju Rannastest veel tagasi. Ning üldse kaheldav on, kas ta tõigi nii palju maiustusi. Sest ega ju jõulud ei olnud!
Pooldi teada aga on, et ema ning Manni vahelise sellekohase tõsise läbirääkimise puhul Mann lõpuks ometi tihkas küsida: „Aga, ema, kui ma suureks saan, kas siis tohin õueväravast üksi välja minna?“
„Jah,“ lubas ema.
IV
Vanaema – tema haigus ja surm. Mis Vana-Juhan sel puhul ühest Leedu vanaemast ja surmakäsust jutustab. Mann vaatab soojast ahjust välja külma maailma ja loob laulu. Krants ei taha kelku vedada. Aga sarlakud veavad lund.
Vaevalt, nagu haihtuv unelm, nagu hõljuv udukuju püsib Manni meeles mälestus vanaemast – ämmast, nagu vanaemasid Laanekivil ja üldse kogu Rannavere kihelkonnas kutsuti. Mann oma mälestuses näeb teda nagu varjukuju, kes sängiserval või ratastega järil istub. Näeb teda sääl sukka kudumas, kartuleid koorimas jne. Ning nemad, Liis ning Mann, mängides-joostes – seda mäletab Mann hästi – jooksevad vahest müdinal ja kilgates tema juurde, peidavad endid ämma seljataha! Eriti kui Eno-äi üle jõe tare juures oma suure tõrrepõhjahäälega oma rahvale müristab – neid tõreleb ja üks „korrat“ teise järgi läbi vaikse õhu Laanekivile kostab, siis Liis ja Mann seda kuuldes – kuigi seda kuulma juba harjunud, siiski meeleldi – pool-mängivad hirmuõudu, müristavad midagi nagu Eno-äigi – ja jooksevad, peituvad jällegi ämma seljataha.
Vahest aga kõneleb ämm nendele juttu ja vaikselt kuulates seisavad või istuvad lapsed siis. Mann peaaegu ei mäletagi, mida ämm neile, lastele, jutustas, aga alateadvuses säilis vist küll mõndagi ning pärastelus vahest ootamatult kerkis, kerkib ikka jälle esile katkendeid-mälestusi tema sõnust.
Aga kuis õpetaja ämma enne tema surma vaatamas käis, seda Mann mäletab:
Ämm on haige, väga haige, ütlevad suured inimesed, ja sellepärast on õpetaja tulnud teda vaatama ja temale jumalaarmu andma. Mihkel-lellenaine aga, kõneldes õpetajast, ütleb „õpeti“, mis Mannile väga meeldib, sest see on kergem ütelda, sellepärast mõtleb ja ütleb ka tema „õpeti“.
Kui siis on Laanekivi tagakambris kõik nii vaik ja pühalik. Tagaseinas kaugel nurgas seisab haigesäng, sinna sängi ette astub õpeti ja kõneleb-loeb ämmale. Teised seisavad eemal ristikätel. Õpetil on seljas pikk, must kuub ning valged lehvid lõua all. Mann seisab kaugel eemal ja tal on suur aukartus õpeti ees, kuidas õpeti loeb. Sest see on nüüd jumalasõna ja jumalaarm.
Pärast seda tuleb õpeti ära haigevoodi juurest, astub ettepoole, kus ka Mann seisab. Mannil aga on uus kleit seljas, ja kõik too uus, mis ta näeb-kuuleb, valdab teda väga.
Aga korraga õpeti vaatab ja hakkab temaga, Manniga, kõnelema: „Tule ssiia! Mis ssu nimi on?“ küsib ta ja Mann taganeb kartlikult. Sest see kõik tuleb ootamatult. Õpetil on nii väga, väga tõsine nägu ja ta kõneleb nii saksasti, võõralt.
„Kui vana sa oled?“ küsib õpeti jälle ja sirutab käe Manni poole… Mann teab küll ja tahaks ka ütelda, et „kolm aastat!“, aga ei saa! Sest hämmastus paneb kurgu kinni! Ning käsi mõlemaid selja taha peites taganeb ta, kompsti, vastu ahju.
„Nonoh, ega ma sind ära ei söö,“ ütleb õpeti – ja siis kardab ja häbeneb Mann veel õieti! Nii et isegi ei tea, kuidas! Tunneb ise, et ta on nüüd väga rumal laps ja ei ole küll oma uut kleitigi ega midagi väärt – aga ometi ei saa ta sõna suust!
Ja ei mäletagi, kuidas see kõik lõppes, vististi tuli keegi appi ja vahemeheks õpetaja ning Manni vahel. Aga pärast üksikuid ta kuulis, kuis Mihkel-lellenaine ütles, et see õpeti on veel noor ja peab ka maakeelt veel õppima… Korlblom enne teda oli ladus mees – kahju, et ta ära läks Rannaverest.
Ämm puhkas mitte oma sängis, vaid laudsel eeskambris esimese akna all. Ämm puhkas – magas nii väga vaikselt nagu ei kunagi ennemalt ning nägu oli tal väga, väga valge. Ta oli aga ilusas ehtes: valge tippudega tanu, must kampsun, valge kaelarätt ja valge klaarpõll oli tal. Ema tõi ja laotas talle veel valge palaka üle nagu vaiba ning üle ämma silme laotas ema veel valge räti, peene linase räti. Ja öeldi, et rätt kui ka tanu on ämma oma näputöö, ja kõik ta suririided olid tal ju ammu enne haigeksjäämist valmis pandud.
Sest ämm oli surnud, nagu