Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest. Anna Haava
rahutuses pistis ta jooksu! Tareaia lahtisest väravast välja, suurde õue, kõrtsiaidast mööda üles suure õueväravani!
Väravasammaste kõrval mõlemal pool kohasid puud ja lendles nende viimseid lehti. Mann aga seisis ja vahtis kõigest, kõigest mööda, ei tea, kuhu kaugele!
Ja vihasel, mingil oma viisil, ei isegi teades, kas häälega või hääletult, käis mässava meele puhang umbes nii:
„KKuri! KKuri – Liis on KKuri!
Mann ei taha Liisu näha!
KKuri! KKuri! – Mann ka KKuri!
Tare juurde Mann ei lähe!
KKuri! KKuri! KKuri!“
Nii mässas ja lainetas Manni kurbus ja kurjus, ühines langevate lehtede ning tuule kohinaga.
Aga sedasi enese, Liisu ja kõige maailma vastu kurjustelles hakkas kurjus lahenema – läks süda kergemaks! Kuid süütunne tolle sõna pärast ning et ta selle inetu sõna veel jumalavilja juures öelnud – suur süütunne jäi ometi.
Mis mõtlevad ja ütlevad küll isa ja ema kuuldes, kui halb ja rumal nende laps on! Ehk kui ei mõtlegi ega ütle – Liis ju kunagi ei kaebagi, ainult ikka ähvardab, ja lapsed ei tohigi üksteise pääle kaevata ja keelt kanda – Mannil siiski on häbi ja valus – enese ees! Süda päris valutab! Kõik ihu on halb!
Natuke kergem, kord-korralt natuke kergem hakkab alles siis, kui juba pisarad voolavad, kui ta nutab, aina nutab, unustades kõik mõtte ja targutuse. Ja läbi nutu kogeleb ta viimaks ometi:
„Issameie, kes sa oled taevas – anna mulle andeks. Ma enam millalgi ei ütle seda inetut sõna! Ei ütle jumalavilja juures ega kuskil! Ja, armas Jumal – tee, et ka Liis nüüd täna enam ei tõrele! Ta ei tea – ei võigi teada, misukest ilusat Iisaku kirikut ja veel palju-palju muud ilusat mina nägin! Sellepärast ta tõreles. Ja anna andeks, et ma sedasi nägin ja kohe ei kuulnud, mis Liis käskis. Ma tahaksin ju küll paremaks lapseks saada – tahaksin ehk natukene ka Saela moodi olla – ja tahaksin Liisu vastu nii julgeks saada nagu Liis ise! Aga seda kooki mina nüüd küll enam ei taha! Mitte ei taha!“
Histooria ei jutusta rohkem sellest mihklipäevast – unuvus katab selle päeva järgneva osa. Aga peaaegu kindel on, et armas Jumal taevas Manni tookordse palve kas täies ulatuses või vähemalt osalt kuulda võttis. On põhjust arvata, et kui Mann jälle teiste juures oli, olgu, et teda hõigati või et ta isegi läks, ei puudutatud endist ahjuesist vahejuhtumist enam, vaid mindi päevakorras edasi.
VI
Suur-Mannist ja teistest – nähtud väikse-Manni silmil. Liulaskmisest kakssada aastat Laanekivi tagatare mäest alla. Päitsusõit Kaeramaale ja Kaeramaa-äia jutustus hundist ahjus. Mann ja Kaeramaa Miili.
Suur-Manni, Maarjat, kiideti ilusaks tüdrukuks, ja ka Väike-Manni meelest olid kasusõsu ilu-ilusad punased põsed, tumedad juuksed ja sõstrasilmad just säärased, nagu nad olema pidid.
Kuid Suur-Manni ilusad, tumedad silmad vaatasid vahest veel õige, õige tumedalt! Vaatasid, nagu vaatab tare, kui sääl hämar ja õhtu hakkab ja väljas läheb ka pimedaks.
Väike-Mann mõnikord seda nähes mõistis ka ja mõtles, et Suur-Mann on nüüd mures. Kuid miks ta nii mures on, seda Väike-Mann küll ei teadnud.
Suur-Manni kutsuti nüüd mõnikord ka aina Maarjaks. Sest tema oli mullust saadik juba lugenud tüdruk, oli leeritatud, nagu Juhan Liisule ja Mannile kord seletas, ja sellepärast käiski kosilasi. Maarja aga ei tahtnud kellelegi minna.
Vahest käis Varnja Ruuben Laanekivil. Ruuben oli tore mees: uhked kalevised rõivad ja läikivad saapasääred olid sel Ruubenil. Öeldi, et ta on kaupmees, ostab linu ja vilja. Nii iga kord läbisõidul astus ta Laanekivile sisse. Ütles, et tuli vaatama, kuidas Laanekivil elatakse, ja ajas juttu isa ja ema ning teistega nagu kunagi hää tuttav.
Vahest tahtis Ruuben küll ka Maarjaga mõne sõna kõnelda. Maarja aga ei tahtnud! Mitte millalgi ei tahtnud! Võttis vaevalt vastu teretuse – ja kui Ruuben algas juttu, sai vast sõna või kaks midagi ütelda – Maarja juba tegi minekut! Tal oli siis alati väga vähe aega ja palju talitust tares ja õues. Vahest kadus ta üsna ära – tea kuhu.
Kuid pääle Ruubeni ärasõitu, tuli Maarja iga kord kohe jälle ilmsiks.
Ruubeni toodud saiad ja kompvekid aga – need said ja jäid iga kord küll Juhani kätte.
Sest Juhan läks ju Ruubenile alati vastu, aitas hobust kinni siduda ning oli jutumees. Samuti oli ta ka kärmas külalist ära saatmas.
Nii olid nad kahekesi sõbramehed. Sest Juhan oli ju Maarja veli ja võis ehk mõne hää sõna öelda Ruubeni eest.
Juhan aga ei öelnud küll midagi, ei hääd ega halba Ruubeni huvides. Ja Maarja oli ju ise vanem ja targem. Ainult Ruubeni saiu ja komvekke pakkus ta Maarjale vahest küll. Pakkus ja teadis iga kord juba ette, et ega Maarja ei võta! Teeb aina vihase näo ja ei taha silmaotsas nähagi Ruubeni kostisid!
Liis ja Mann aga – nemad tahtsid küll ja sõid ühes Juhaniga.
Aga Pärtel, tema oli juba suur mees ja lugenud nagu Maarjagi, ning üldse ka muidu teisem kui Juhan. Sellepärast ka Mann kord kuulis, kuis Pärtel oma sõsarale ütles:
„Sina, Maarja, mine ometi mõnele ära! Mis viga sel Ruubenilgi oleks? Ruuben on jõukas, viks mees – saad kohe emanda-elu! Või mõtled eluajaks siia lelle ning tädi teenijaks jääda? Neil omadki lapsed kasvavad. Meie kolm – igaüks, kui lapsekingadest välja jõuame, peame aegsasti vaatama, kuhu saame.“
Suur-Mann, kuulates Pärtli juttu, tõmbas aina oma huuled kokku ja ei lausunud sõnagi! Nii tegi ta ka siis, kui tuli vahest tema ema, Kaeramaa-tädi ning, ei tea, mispärast teda, oma tütart, ka noomis.
Pärtel aga seekord noomis edasi ja ütles: „Ma tean, mis see kõik tähendab!.. Kuid jäta see tühi mõte!..“
Maarja pööris selja ja läks uksestki välja!
Mann, kes seda kõike kuulis, keda aga sellepärast, et ta väike ja rumal oli, üldse nagu ei loetudki, kas ta kuulis või ei – tema oma meeles küll väga oleks tahtnud teada, mis „tühi mõte“ Maarjal on?
Kuid Pärtlilt küsima minna ta ei tihanud. Olgugi, et ka Pärtel Manni vastu väga hää kasuveli oli, tundus ta Mannile ometi teisem ja nagu kaugem kui Juhan – kas sellepärast, et ta juba oli suur mees ja vanem Juhanist?
Üks püha äi, Maarja ja Juhan tulid kirikust. Kirikus aga oli vist väga ilus olnud, sest Mann nägi, kuis Maarja koju tulles kõigest oma näost ja olemisest ka väga ilus ja rõõmus oli.
Ja ka pärastki, kui tal kirikurõivad juba ära pandud ja ta tares talitas, oli tal ikka veel pühapäevanägu. Ka Manni vastu oli ta väga rõõmus ja lahke. Sellep ka Mannil oli armas olla kasusõsu seltsis ja temaga koos talitada. Sääljuures oleks ta küll tahtnud, et Maarja talle rohkem jutustaks kirikust ja kõigest, mis ja kuidas sääl oli. Maarjal aga ei olnud nüüd aega, naeris aina, silitas Manni pääd ja lubas, et küll mõni teine kord.
Millega Mann ka rahule jäi. Sest lootus on ikka hää. Siis aga tuli külalisi. Tulid Kaeramaa-tädi ja veski-õde. Mann nägi neid läbi ukse ja rõõmusteles, et nad olid juba kambris ja kõnelesid teistega. Sest kui külalisi tuleb, on ju pühapäev veel pühapäevasem. Sellepärast jooksis ta jälle ka Maarja juurde, juubeldas ja ütles:
„Küll on hää, et sinu ema ja veski-õde tulid! Kas lähme meie nüüd varsti ka kambri? Kuulame külajuttu!“
Aga – Maarja ju ei olnudki enam rõõmus!.. Ja silmad Maarjal olid jälle nii tume-tumedad ning huuled kokku pigistatud! Mitte sõnagi ei vastanud ta Mannile! Tõmbas vaid mingi pange käe otsa ja kadus uksest välja!
Mann seda nähes ei mõistnud kahtegi lugeda! Ei teadnud, miks Maarja korraga jälle nii on? Nõutult vaatas ta üle tare äia poole, kes, puhates kirikusõidust, istus oma sängi serval ja toppis piipu.
Kuid