Sillamäe passioon. Andrei Hvostov
Sillamäe kohta. Kolmas rida annab minu kodulinna geograafilise iseärasuse päris täpselt edasi. Ühel pool merepiir, teisel metsade viirg… Nagu rusikas silmaauku. Põhjas on Soome lahe rannik, suuremate lahtede-abajateta sirge rannajoon. Lõunas laiuvad Alutaguse metsad ja sood, raskesti läbitavad ja asustamata muistsetel aegadel ja ka nüüd. Mere ja metsa vahele jääb viie kilomeetri laiune ülesharitud riba. Kultuurmaastik, öeldakse tänapäeval. Nii oli see tuhat aastat tagasi, nii on ka praegu.
Põhjast lõunasse ulatuv tagamaa Sillamäel sama hästi kui puudub. Lõunasse jäävad vaid kolm nimetamisväärset asumit: Vaivara, Sirgala ja Viivikonna. Kaks viimast olid enne Nõukogude võimu tulekut väikesed metsakülad, suurteks asumiteks paisusid need alles stalinlik-brežnevlike viisaastakute pärmiga. Hiilgeajal võis mõlemas elada paar-kolm tuhat inimest. Kuna hiilgeaeg langeb minu lapsepõlve – kuuekümnendate lõppu ja seitsmekümnendate algusesse –, siis on need asumid olulised.
Mulle. Teistele ilmselt mitte. Pole mingit põhjust hakata kellelegi pähe määrima osavõtlikkust nende asumite suhtes. Võib-olla ei hooli neist enam needki inimesed, kes seal kunagi elasid ja kasvasid. Hiljuti käisid minu kolleegid Eesti Ekspressi toimetusest Viivikonnat vaatamas. Olevat olnud nagu ekspeditsioon väljasurnud tsivilisatsiooni varemetele. Nad pildistasid ohtrat ja stiilipuhast stalinistlikku arhitektuuri ning tegid külastuse käigus kindlaks, et praegu pesitseb selle arhitektuuri nurgatagustes ja orvades vaid seitsekümmend inimest. Kõik, mis on alles jäänud kunagisest kolmest tuhandest.
Minu ajal – kui ma väiksena Sillamäel elasin – oli Viivikonnas mingil täiesti arusaamatul põhjusel suur raamatupood, kus minu mäletamist mööda müüdi ainult eestikeelset kirjandust. Paneb pead raputama… Endalgi on praegu raske seda uskuda, äkki ma mäletan midagi valesti? Sellise poe rajamine Alutaguse metsade keskele valdavalt venekeelsesse alevisse on põhjendamatu, sest eestlasi oli nii Sillamäel kui tema satelliitasulas Viivikonnas paar protsenti. Turumajandusliku maailma loogikaga seda ei seleta. See on võrreldav ooperiteatri ehitamisega Amazonase džunglitesse, nagu juhtus Werner Herzogi filmis „Fitzgarraldo”. Meenuvad kõik need korrad, kui ma käisin selle raamatupoe riiulitel tuhnimas, lootes leida mõnda eestikeelset defitsiitset raamatut (tol ajal ei trükitud lugejate haaratud raamatuid tavaliselt juurde – kui tiraaž sai läbi, siis see oli läbi), ning neid kordi oli palju, aga ealeski polnud seal peale minu ühtegi teist huvilist.
Alutaguse metsade rüpes asunud alevitesse ja karjääridesse viinud bussiliinidel oli linna elus väga oluline osa. Nendeta poleks see linn suutnud funktsioneerida või õigemini poleks seda suutnud kõik need põlevkivikarjäärid, mille käigushoidmine sõltus Sillamäe tööjõust. Lõunasse viivad ühendusteed olid nii elulise tähtsusega, et sealse liikluse häireteta kulgemise jaoks ehitati Vaivaras üle raudtee pikk ja võimas viadukt. Ka raudtee oli väga oluline arter, sest see ühendas ja ühendab praegugi Tallinna Peterburiga. Kunagi kaheksakümnendate lõpus nihutas üks liiga kõrge koormaga rong viadukti alt läbi sõites sellel mingid kandvad talad paigast. Pärast seda on kükloopsete mõõtmetega rajatis ohutuse huvides suletud ja nii on see jäänud tänapäevani, sest viadukti „äranihutamine” ja põlevkivikarjääride järkjärguline sulgemine langesid ühte aega. Harvad autod ja bussid, mis tahavad nüüd lõuna suunas sõita, peavad alatasa passima triibuliste tõkkepuude taga, oodates Tallinna–Peterburi raudteel liikuva järjekordse kaubarongi möödaminekut. Seal seisavad ka Eesti kaitseväe sõidukid, mis viivad kahurväelasi mahajäetud karjääridesse õppelaskmisele. Absurd. Samasse olukorda on meie sõjavägi pandud Tapa ülesõidukohas: ka sealset garnisoni moodustav suurtükiväegrupp peab ootama lõputute Vene naftarongide möödumist, enne kui nad saavad sõita Põhja-Kõrvemaal asuvale laskeväljale.
Eesti sõjavägi ootamas Vene rongide taga… Kas me ei elagi vabariigis, mille vaimseks aluseks on lõputu võitlus idas asuva hiiglasega? Kas meie ühiskonna tublimad liikmed pole mitte nagu vaimsed kuulipildurid, kes ei jäta kasutamata ühtegi võimalust täristada Venemaa pihta järjekordne põlguse/ilkumise/ärapanemise valang? Anna neile vaid võimalus ja nad ei suuda jätta päästikule vajutamata! Ning sellel „vaimsete kuulipildurite” pärusmaal peavad tõelised kuulipildurid õppustele minnes ootama Vene naftarongide möödumist. Kafkalik olukord, öeldakse selliste asjade kohta.
Aga minu lapsepõlves ei aimanud veel keegi, et kunagi tuleb aeg, kui Vaivara valla maastikul domineeriv hiigelrajatis maha jäetakse ning algab üks teine reaalsus. Minu lapsepõlv ei olnud mitte vähem kafkalik, lihtsalt tollane absurd oli teistmoodi.
AGA tagasi bussiliinide juurde. Näiteks liin number 7 viis kurat teab kuhu, kusagile Eesti Soojuselektrijaama juurde. Põhimõtteliselt siis Mustjõe külasse, millest on säilinud vaid nimetus vanadel kaartidel.
Mustjõele tekkis 17. sajandi lõpul Venemaalt põgenenud vanausuliste küla, mille tsaar Peetri väed Põhjasõja alguses maha põletasid. Täpsemalt Ukrainast toodud kasakad, kes märatsesid siin, nii et vähe polnud. Ega nemadki siia vabatahtlikult tulnud, nad olid selleks sunnitud, sest nende hetmanil oli vaja Peetrile persse pugeda. Eks nad siis valasid oma viha selle maa rahva peale välja. (Väiksena ma seda lugu muidugi ei teadnud. Selle avastuse tegin paari aasta eest ühest iidvanast raamatust, millesse on koondatud Peeter Esimese kirjavahetus; olen selle küla hävingust kirjutanud ka jutustuse „Must jõgi”.)
Kunagises Mustjõe külas, praeguse soojuselektrijaama kõrval asub, võin selle peale kihla vedada, Eesti õõvastavaim järv. Võib-olla see paiknebki Põhjasõjas hävitatud usumeeste küla maadel. Halb karma. Tarkovski võinuks oma „Stalkeri” vändata selles kohas – seal polnuks tal vaja puid hõbedaseks värvida, et kujutada Tsooni anomaaliaid, sest seal on need anomaaliad tekkinud „loomulikul” teel. Järve vesi on soojuselektrijaama läheduses muutunud mürkjalt smaragdroheliseks. Ererohelises väga hea läbipaistvusega vees peegelduvad kallastel turritavad puutüved, mida katab lumivalge substants. Ilmselt on sinna imbunud või siis tahtlikult lastud mingeid kemikaale. See mürgijärv ei asu Narva veehoidlast sugugi kaugel. Kui sattuda kunagi sinna kanti, võib sammudega üle mõõta, kui lai on see maariba, mis lahutab smaragdrohelist järve Narva veehoidlast. Palju astuda ei tule.
Minust paar aastat vanemad sõbrad, kellega koos ma kunagi käisin selle mürgijärve ääres, teadsid pajatada kellestki mehest, kes jommis peaga olevat järvest jalgrattaga mööda sõitnud ja sinna kogemata sisse sumatanud. Mehel tulnud kogu nahk maha.
Ma võtsin selle loo teadmiseks, mingeid emotsioone see tollal ei tekitanud – kui on selline järv, siis las olla. Ida-Virumaal oli igasuguseid anomaaliaid. Kukruse aherainemägi näiteks, mida ma mäletan kogu oma lapsepõlve kestel väikse vulkaani kombel tossamas. Kukruse on Tallinna–Narva maantee ääres, nii et seda tehisvulkaani mäletavad ilmselt paljud inimesed ka „päris”-Eestist. Umbes saja meetri kõrguse koonilise mäe tipust immitses ilgelt haisvat suitsu, mille keemiat ega füüsikat mina ei suuda seletada, aga oletatavasti oli tegemist aherainesse sattunud põlevkivi isesüttimisega kas suure rõhu mõjul või hoopis välgu sisselöömise järel, nagu keegi mulle kunagi asjatundja kombel rääkis. Minu geoloogist ema igatahes romantilist välgujuttu ei pooldanud, tema arvas, et eks ikka rõhk ja sellega kaasnev kuumenemine tegid oma töö.
See suits langes teisel pool teed paiknenud asumile. Kopsuhaigused ja nööril kuivava pesu määrdumine olid Kukruse elanike saatuseks. Ma ei saanud lapsena aru, kuidas suudab keegi seal üldse elada. Aga elasid ometi. Elasid ja sigisid, armastasid ja tülitsesid, kaevasid isegi mingeid peenraid ja põllumaid.
Nii et ereroheline mürgijärv ei mõjunud mulle nii vapustavalt nagu inimesele, kes on kasvanud kusagil Lõuna-Eesti kuppelmaastiku keskel ja arvab kindlalt teadvat, et künkad on rohelised ega suitse ning järved on sinised ega põleta nahka inimese seljast, kes sinna sisse hüppab.
Me sõitsime nendesse stalkerlikesse paikadesse liinibussidega, mis teenindasid põhiliselt töölisi. Minu ajal käisid bussid lõunas laiuvate metsade poole väga tihedalt, sest pooled sillamäelastest olid küllap Sirgala ja Viivikonna karjäärides hõivatud.
Nõukaaegse statistika järgi oli Eesti üks vingemaid elektritootjaid maailmas. Mitte absoluutarvudes, vaid arvestatuna kilovatt-tundides per kärss. Olime selle näitajaga vist kolmandal kohal maailmas, eespool olid Skandinaavia hüdroenergiahiiud.
Muistsest