Sillamäe passioon. Andrei Hvostov
Nõukogude ajal liigutati inimesi siia-sinna: terve Kaliningradi oblast või Ida-Karjala on täis inimesi, kelle vanemad või vanavanemad „sattusid” pärast sõda sinna. Ja need inimesed, kellega on sedaviisi juhtunud, ei tea oma uuest kodumaast midagi. Nii et mis sest muuseumitöötajast tahtagi.
Kui siit võib lugeda välja arrogantsi, siis palun vabandust. Ma ise ei ole oma juurtetusega sugugi parem: minu ema on küll eestlane, aga temagi on Sillamäel võõras.
Seal muuseumis sain ka vihje, et minu linn kügeleb endistviisi nagu mingi kerjus Nõukogude aja vaimses koridoris. Sillamäe maade omanikeks oli kunagi von Stackelbergide suguvõsa. Varasemale ajaloole pühendatud stendil oli nimi nii kirillitsas kui ladina tähtedega; venelased kirjutavad seda kahe k-ga keskel, sest muudmoodi vene keele ortograafia ei võimaldagi, ja sellest omakorda oli tuletatud nime latiniseeritud vorm – Stakkelberg.
Provintsimuusem küll, aga isegi provintsi jaoks on sellist kirjaoskamatust paljuvõitu.
Nojah, venelased, nemad on sisserändajad. Kuid ma ei tundnud linnas elades ka eestlaste hulgas kedagi, kes võinuks olla põline.
Neid ridu kirjutades imestan nüüd isegi, et kuidas nii, on see ikka võimalik, mitte ühtegi põlist eestlast?! Ent kuidas siis seletada asjaolu, et mul ei tule meelde ühtegi täiskasvanud inimest, kes oleks meile, lastele, hakanud jommis peaga või muidu härdushetkel meenutama, et vaat kus ikka omal ajal istusid paekalda veerul kunstnikud molbertite taga ja pintseldasid päikeseloojakut lõuendile, ja all rannal patseerisid valgete kleitide ja linaste ülikondadega supelsaksad, kellele kala ja piima müües sai hästi teenida, ja küll olid lõbusad tantsuõhtud kuursaalis, kus sai peenepihaliste pealinna preilnadega keerutatud… Või midagi niisugust. Aga ei ühti! Ei molberte ega valgeid ülikondi.
Oma klassikaaslasi meenutades pean üllatusega nentima, et toona ei tulnud mul pähegi uurida, kas meie hulgas oli üldse põlistesse perekondadesse kuulnud lapsi. Ju ma tõesti eeldasin, et Sillamäel põliseid polegi.
Kuigi üks oli. Vist oli. Kõhklevalt on see kirja pandud sellepärast, et ta meenutas rohkem mingit muinasjututegelast.
Muinasjutt algab niimoodi: kunagi ammu-ammu, kui Sillamäe oli veel Nõukogude Liidu piiritsoonis asunud poolsuletud linn, elas sealses rannas üks nõiamoor… Aga siin on kohe vaja täpsustada, mis tähendab „rand”.
Põhja-Eesti klindi peale ehitatud Sillamäe jaguneb kaheks osaks, sest geoloogiline murdejoon läheb pikuti läbi kogu linna: tinglikult võiks klindipealset nimetada ülalinnaks ja klindialust all-linnaks. All-linna majade front on nihutatud tihedalt vastu merepiiri. Aga see moor ei elanud seal. Tema hütt asus ranna puutumatuks jäänud osas, kus on linna plaaž. Keset seda seisiski moori osmik. See asus nii lähedal merepiirile, et suuremate tormide ajal pidid pritsmed vastu seina lendama.
Võite uskuda mere ääres üles kasvanud inimest: koht oli ühe maja jaoks väga kummaline.
Kes pole mere ääres elanud, ei saa ehk aru, mida tähendab olla veepiirile nii lähedal. Kusagil Vahemere ääres ehk ongi selline lähedus šiki elamise tunnus, aga meil siin… ausalt öelda, inimene peab olema peast segane, kui ehitab elumaja merele nii lähedale. Mul pole kavatsust solvata kõiki neid tuhandeid kaasmaalasi, kellel on samuti majad niisugustes kohtades. Lahemaal võib seda näha küll ja küll. Aga juhin tähelepanu Sillamäe ranniku avatusele, seal ei sopistu rannajoonde ühtegi kaitstud lahetaskut nagu näiteks see, mille ääres asub Käsmu küla.
Katsuge kunagi novembris natuke aega mere ääres seista. Alustuseks puhub tuul teid soolast veetolmu täis nagu õhupalli. Kui te tahate oma abitud kopsud jälle tühjaks lasta, peate keerama selja mere poole. Hingate end tühjaks ja vaatate taas merega tõtt, hoides nüüd targasti kätt suu ja nina ees, ahmides õhku selle mannetu tuuletõkke tagant. Siis hakkab suud kaitsev käsi külmast kangeks tõmbuma, vahetate kätt, aga seegi läheb kohe kohma. Keerate taas selja mere poole ja toetute vastu tuult nagu viltune majakas mängufilmis „Somnambuul”. Tinahallide voogude liikumises on ürgset ja vääramatut jõudu; mida kauem te seal rannal seisate, seda nõrgema ja tühisemana end tunnete.
Tinahalli vee õõtsumine hakkab lõpuks mõjuma hüpnotiseerivalt, veel natuke, ja tekib tunne, et merehaigeks võib jääda ka kindlal maal seistes. Merevoogude lummusesse langemisest hoiab vaid tuul, mis lõikab kerest läbi otse vastu luud, justkui seal ees polekski liha ega rasvkude. Kajakate ning luikede vaatamine, kes loomuliku osana vägevast stiihiast toimetavad keset seda möllu vääramatu kindlusega, veenab teid lõplikult inimese ebatäiuslikkuses. Sellises kohas pole meiesugusel olendil mitte kui midagi teha. Me ei peaks seal paari minutitki vastu ilma nende kaitsvate riidekihtideta, millega tuleb oma õrna ja hella ihu kaitsta.
Nüüd kujutage ette, et seisate seal mererannas nädalaid ja kuid. Teil on küll majakarp ümber, aga seegi ehitis on ebatäiuslik ning pealegi kuluvad seinad ning katus tasapisi nagu pikka aega kantud mantel aina õhemaks. Õmblused kärisevad, vooder hargneb, puuduvate nööpide tõttu tuleb lipendavaid hõlmu nöörijupiga koos hoida. Esmalt ütlevad üles aknad, siis seinad, ning majanurgad pole sooja kunagi pidanudki.
Oluline lisandus: peldik ei asu majas, vaid kusagil väljas. Kujutlege, kuidas sunnite end minema uksest välja, lahkuma küdeva pliidi kaitse alt, et liduda jääkülma peldikusse. On pime. Näkku peksab rahet ja jääsuppi, ukse lahtikangutamine tähendab kahevõitlust tuulega, ja siis, kuna te lükkasite toaseinte vahelt lahkumist edasi nii kaua kui võimalik, tunnete korraga, et ai-ai-ai, nüüd vist tuleb…
Eesti-Taani ajaloolane Paul Johansen, kes analüüsis 13. sajandil koostatud nn Taani hindamisraamatut, esitas külade nimekirju uurides hüpoteesi, mille järgi Eesti rand oli muinasajal asustamata. Inimesed elasid aasta ringi kusagil kaugemal sisemaal ja tulid mere äärde vaid teatud hooajatöödeks. Paar kuud aastas, kalapüügiks või hüljeste jahtimiseks näiteks. Püsiasustusega rannakülad olevat meil tekkinud alles pärast maa ristiusustamist, kui uued peremehed kutsusid siia elama rootslased. Johanseni teooriat võetakse meil veidi pika hambaga, sest siin nähakse justkui esivanemate alavääristamist. Raske on kiita muinaseestlaste kangelastegusid „Läänemere isandatena” ning samas tunnistada tõeks nende ebakindlust merega silmitsi seistes? Kas ma eksin, kui oletan, et need kahtlejad on tõenäoliselt ise kusagilt sisemaalt pärit ega tea rannaelust tuhkagi? Mul isiklikult pole vähimatki Johanseni teooria vastu, sest tsükliline elukorraldus ranna ja sisemaa vahel näitaks vaid meie esivanemate praktilist meelt. Rootslased – meie esimesed tõelised randlased – pidid olema ikka täitsa hullud.
AGA vabandust, ma hälbisin selle ajaloolise ekskursiga põhiteemast.
Huvitav, millega Sillamäe rannamoor oma elamist soojaks küttis? Meri toob küll randa lauajuppe ning notte, aga neid pole kunagi nii palju, et tagada küte kogu talveks.
Ma ei mäleta tema majakesel olevat nimetamisväärsed abihooneid. Üks kuurisara oli. Õuel polnud puud ega põõsast. Ümbritsev rand oli samuti suurema taimestikuta. Maja ainsaks kaitseks oli umbne tara ja see pidi olema piiriks kahe maailma vahel.
Siinpoolses maailmas elasid rannamõnusid nautivad proletaarlased ja nõukogude teenistujad. Pallimäng, õlu ja vobla, ajalehest Trud või Pravda volditud päikesemütsid, pikavarrelised tumesinised trussarid, mille sääred keerati üles, et muuta need ujumispükste sarnaseks – kogu see olustik, mis käis nõukogude inimese kultuurse ja sisuka puhkuse juurde. Teisel pool planku aga redutas muldvana mutike, selle ranna viimane mohikaanlane, kaldale mahaunustatud merineitsi, keda keegi polnud õieti näinudki ja kelle kohta räägiti kokku jumal teab mida. Näiteks et tema joogiks on merevesi. Võib-olla see polnudki tühi jutt. Kaevu majakese juures tõesti polnud, seda ma mäletan kindlalt, sest selle puudumine tekitas juba lapsena minus imestust – suviti Rakvere lähedal „päris”-Eestis elades sai mulle varakult selgeks, et maal on elumajade juures kindlasti kaevud. Merevee varal enda hinges hoidmine tundus salapärase majaasuka eluga kokku sobivat. Keegi meist, lastest, polnud seda moori näinud ka poes käimas. Sõi ta lisaks kõigele adru?
Ta ei andnud näole, ükskõik, mis tema maja juures toimus. Päevitustekid laotati jaheda meretuule eest kaitset otsides otse tema aia vastu, suuremad ning julgemad poisid (tollal öeldi „huligaanid”) ronisid tema kuuri katusele, et teha seal seda, mida poisid