Sillamäe passioon. Andrei Hvostov
jäi sellest juhtumist sade hinge. Kasvataja näpistas mu käsivart ikka päris kõvasti, paksust talvemantlist hoolimata olid seal pärast sinakad plekid. Jah, ta oli paanikas.
Oleks mulle pisikesest peast keegi rääkinud kristliku õpetuse teisest käsust „sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta”, tuues näiteks selle, et Leninit ei tohi teatud olukordades meelde tuletada, siis oleksin eelkirjeldatud juhtumi varal asjast isegi aru saanud.
Seda enam, et Leniniga seoses olin juba varem saanud tunda ebamugavust. Tähendab – vastu näppe.
Ükskord leidsin ajakirjast Ogonjok suure plakati Lenini näoga. See oli tehtud pastelsetes toonides, pildist kiirgas soojust ning südamlikkust. Nagu päris Leninist. Mulle mõjus plakat väga inspireerivalt. Otsustasin võtta oma värvipliiatsid ja joonistada Lenini sealt maha. Tundus väga hea idee. Ma ei olnud viieaastasena mingi kõva portreede kopeerija, põhiliselt joonistasin lumememmesid ja kriipsujukusid, aga see Lenin seal pildil oli kuidagi nii lihtne ja arusaadav, et mul tekkis tunne, nagu poleks tema järeletegemine mingi kunst.
Hindasin oma võimeid tublisti üle. Minu versioon Lenini näost meenutas kingatalda. Ema, kes seal kõrval pesu triikis, märkas mu tegevust mõningase hilinemisega. Ma hoomasin otsemaid, et talle on miski väga vastukarva, nagu oli otsemaid selge ka see, et tema pahameel pole tingitud mitte minu ponnistuse nigelast tulemusest. Teda ajas närvi miski muu. Ta tegi mulle tungiva ettepaneku jätta joonistus sinnapaika ja mängida parem autodega. Mida ma ka tegin. Ema kasutas vahepealset aega selleks, et tõmmata leht minu taiesega joonistusploki vahelt välja ning voltida see kokku, et siis peita leht oma kitlitaskusse. Mis paberist edasi sai, ma ei tea, aga võib kindel olla, et perekonnaarhiivi see ei läinud.
Ma ei küsinud emalt, milles on asi, ja tema omakorda ei andnud mulle mingeid seletusi. Aga oli ütlematagi selge, et minu esimene katse joonistada Leninit jäi ka viimaseks.
Toimunu seletus? Kas minu ema, tõeline eestlane (mida ta kahtlemata oligi) sai vihaseks, nähes, kuidas tema lihane laps joonistab mingit punavanakest, ning Eesti vabariigi mõttelist kontinuiteeti kalliks pidava inimesena keelas sellise jälkuse ära?
Niisugune oletus läheks täiega metsa.
Pigem oli emal hirm, et tema laps joonistab Nõukogude Liidu rajajast ning pühakust karikatuurse lõusta ja kui see moonutatud Lenin, minu kujutatud kingatald, satub teatud kohta, siis tuleb asjast pahandus. Lenini joonistamiseks oli vaja eraldi luba, ka professionaalsetel kunstnikel. Eestis oli see luba vaid üksikutel. Evald Okasel näiteks. Nii et kui ma oleksin olnud isegi väga osav kopist, poleks see mu pahateo raskusastet vähendanud.
Nõukogude lapsed ei joonistanud kunagi Leninit. Erinevalt meie tänastest lastest, kes kriipseldavad mõnuga oma nägemust vabariigi juhtfiguuridest, nagu ei keela keegi neil proovida joonistada ajaloolist Konstantin Pätsi, kui ta võtab, ütleme, Saaremaad külastades lastelt vastu sületäie lilli. Ameerika lastel on igasuguse kahtluseta voli kujutada George Washingtoni või Abraham Lincolni, kusjuures viimast isegi hetkel, kui paha orjapidaja tema pihta teatriloožis tulistab. Vaba maailma lastel on see lubatud, nende vanemates ja kasvatajates võiksid need katsetused isegi uhkustunnet tekitada.
Nõukogude laps ei tohtinud kujutada Leninit soomusautol seismas ja töölistele kõnet pidamas. Aga hoidku selle eest, kui keegi võtnuks joonistada Fanny Kaplani atentaadikatset Suurele Juhile ja Kõikide Laste Suurimale Sõbrale! Selle eest oleks Kõikide Laste Suurima Sõbra austajale juba väga kõvasti kere peale antud.
KINDLASTI polnud ma mõni varaküps laps poliitilises mõttes, aga need kaks kokkupuudet Nõukogude Liidu rajajaga valmistasid kahtlemata ette pinda edasisteks kahtlusteks. Ent nende tekkimiseni oli veel aega. Minu isiklikuks murdepunktiks sai 1977. aastal välja antud Nõukogude Liidu uus põhiseadus. Olin selleks ajaks 14.
Kuni tolle aastani määras mu suhte nõukogude võimu kummalisel kombel parafraas Churchilli ütlusest: „Demokraatia on kõige halvem valitsemisvorm, välja arvatud kõik ülejäänud, mida on aegade algusest proovitud.” Mina arvasin toona samamoodi: et nõukogude võimul on mõningaid puudusi, kuid ta on ikkagi parim seni kasutuselevõetud valitsemisvormidest.
Väiksena ma tõesti uskusin selle võimu inimlikkusesse.
Kuigi oli veel üks tahk ses loos. Ma ei lähe kaasa karjamõtlemisega. Juba väiksena ei läinud.
Minu eestikeelses tutvuskonnas oli kombeks nõukogude võimu kirumine. Põhimõtteline kirumine.
Venekeelses tutvuskonnas ei mindud kunagi nii kaugele; seal siunati „mõningaid veel esinevaid puudujääke”, eriti aga kõiksugu ametnikunahkasid ja bürokraadilimukaid, kes olla Stalini ajal pikema jututa seina äärde pandud ning maha lastud, sellal kui Brežnevi võimuletulekuga polnud neist raiskadest enam asu ega pääsu. Niisuguste stalinistlike mõttekäikudega esines mõnikord minu isa. Ma arvan, et ta esindas sellise kriitikaga laias laastus kogu venekeelset proletariaati.
Eestlased läksid oma analüüsides tunduvalt sügavamale. Armastati rääkida kellestki sugulasest, kes Ameerikasse, Rootsi või Austraaliasse sattudes hakkas parandama prügimäelt leitud röstreid või kasvatama maasikaid või leiutas pilvelõhkuja akende pesemiseks uudse harja ning sai selle tulemusel rikkaks – järgnes loetelu: majades nii ja nii mitu tuba, autod nii ja nii mitu meetrit pikad, basseinid nii ja nii mitu meetrit sügavad. Lõpetas üks nõukogude võimu vastane oma jutustuse, haaras sõna keegi teine ja pajatas mingist kojamehest, taas sugulasest, kusagil New Yorgis, kes hooldab nelja maja ja tema tööks on trepikoja vaipkatte (!) puhastamine tolmuimejaga (!) ning peale selle kõiksugune pisiremont, nii et ta peab alati olema majaomanikule kättesaadav, ka siis, kui ta kusagile puhkusele läheb, näiteks lennukiga (!) Floridasse (!), siis ta annab oma telefoninumbri (!) majaomanikule ning peab olema valmis ööpäevaseks kiirreageerimiseks, aga mehed, millist palka ta selle juures saab!
Nõukogude majade trepikodadega harjunud inimesed kuulasid seda nagu mingit muinasjuttu, suu pärani lahti. Meie trepikojas oli seina peal graafik iga korteri numbri taga oleva kuupäevaga, millal keegi selle korteri elanikest (muidugi täitsid seda ühiskondlikku kohustust peamiselt naised) pidi puhtaks rookima oma trepiplatvormi ning sealt alla laskuva trepi astmed. Suuremaks saades võtsin ma mõnikord selle kohustuse oma emalt üle – kandsin meie vannitoast ämbri-tega sooja pesupulbrivett trepikotta ja proovisin seal valitsevast roppusest jagu saada. Kummikindaid mul käes ei olnud, samuti puudusid meil tookord ka need tänapäevased ülimalt funktsionaalsed põrandapesuämbrid ning erilised põrandasudid, mida saab ämbritesse kuivaks pigistada nii, et käed ei saa isegi märjaks.
Tolmuimejaga kojamees-majahoidja – see oli veelgi vingem näide Ameerika tohutu kõrgest elatustasemest, mille kõrval kahvatas isegi sealse rikkurist sugulase magamistubade arv.
Lisaks jutud sellest, kuidas välismaa poodides on esiteks kõike saada ja teiseks on see „kõik” saadaval poolmuidu.
Väikese vahepõikena: välismaise elu oletatava odavuse fenomeni peaksid mäletama kõik inimesed, kes elasid teadlikku elu enne 1991. aastat. Kes meist poleks kuulnud turismigrupiga Soomes käinute pajatusi: mida kõike sai sealt osta kahesaja rubla eest! Teksad, mitu kilo lõnga, kohvimasina, niidi otsas olevaid teepakikesi (vau!), kilo nätsu, kokkupandava vihmavarju, palja naisega pastaka, kaasaskantava raadio…
Loetelu oli tõesti muljetavaldav. Plaanimajanduslikul kodumaal sai sama raha eest träni poole vähem ja see oli kordades viletsama kvaliteediga.
Nii see ettekujutus turumajandusliku maailma elu odavusest kinnistuski. Kui turumajandus lõpuks Eestisse jõudis, selgus, et pole see kauaihaldatud elukorraldus nii odav midagi. Rahvas ei saanud korraga aru, miks nii. Võis kuulda vihast porinat, et Eesti kapitalism on kuidagi isemoodi, kuidagi vale võrreldes selle „õige” kapitalismiga, mille võludest me kuulsime siis, kui nõukogude turismigruppidel lubati käia Soomes.
„Välismaa” elu odavuse seletus on ometigi ilmselge: nõukogude inimesele vahetati rublasid Soome markadeks või Rootsi kroonideks pagan teab mismoodi arvutatud utoopilise kursi järgi. Ajalehes Kodumaa olid need kursid ära toodud: ühe Soome marga väärtuseks arvutati umbes 17 kopikat. Mis tähendas seda, et turist sai oma kahesaja rubla eest üle tuhande Soome marga. Ja mis tal siis oli viga selle eest kohvimasinaid ja