Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson
teistest raamatus sõnastatud probleemidest ei valmistanud talle tõsisemaid raskusi. Seejärel pöördus ta päev päeva järel üha kasvava ärritusega Fermat’ mõistatuse juurde tagasi ja murdis pead, millist „imelist tõestust” Fermat õieti silmas võis pidada. Ta eksles ühelt ummikteelt teisele.
Lisbeth vaatas üles, kui toas number 32 elav mees järsku püsti tõusis ja väljapääsu poole läks. Ta heitis silmanurgast pilgu oma käekellale ja tõdes, et mees oli liikumatult paigal istunud üle kahe tunni ja kümne minuti.
ELLA CARMICHAEL PANI klaasi Lisbeth Salanderi ette baariletile ja teadis, et tüdruku jaoks polnud vaja jamada roosade drinkide ja tobedate kokteilikaunistustega. Lisbeth Salander tellis alati ühe ja sama dringi – rummi kokakoolaga. Välja arvatud üksainus õhtu, mil Salander oli olnud kummalises tujus ja jäänud nii purupurju, et Ella oli sunnitud paluma ühel abilisel ta üles tuppa kanda, koosnes tema normaalne tarbimine caffe latte’st, mõnest üksikust dringist või kohalikust Caribi õllest. Nagu alati, võttis ta koha sisse baarileti kõige kaugemas parempoolses ääres ja avas raamatu veidrate matemaatikavalemitega, mis Ella Carmichaeli meelest oli temaealise tüdruku kohta imelik lektüür.
Ta märkas ka, et Lisbeth Salanderil ei paistnud olevat mingit huvi võimalike külgelööjate vastu. Need vähesed üksikud mehed, kes olid julgenud talle ettevaatlikult läheneda, olid sõbralikult, kuid kindlalt eemale tõrjutud – ühel juhul ka mitte eriti sõbralikult. Teisest küljest, Chris MacAllen, kes järsult eemale peletati, oli kohalik lontrus ja vajaski tegelikult korralikku keretäit. Ella polnudki seega eriti jahmunud, kui mees pärast terve õhtu kestnud Lisbeth Salanderi tüütamist mingil imelikul kombel komistas ja basseini kukkus. MacAlleni kaitseks peab ütlema, et ta polnud pika vihaga. Järgmisel õhtul tuli ta tagasi, oli kaine ja pakkus Salanderile õlut, mille viimane pärast lühikest kõhklust ka vastu võttis. Pärast seda tervitasid nad baaris kokku juhtudes teineteist viisakalt.
„Kas kõik on kombes?” küsis Ella.
Lisbeth Salander noogutas ja võttis klaasi.
„On Mathildast uudiseid?” küsis ta.
„Endiselt teel meie suunas. Võib tulla tõsiselt vastik nädalavahetus.”
„Millal me seda teada saame?”
„Tegelikult mitte enne, kui see möödas on. Orkaan võib tulla otse Grenada peale ja siis otsustada põhja poole keerata.”
„On teil tihti orkaane?”
„Nii ja naa. Enamasti lähevad need meist mööda – muidu poleks saart enam alles. Aga sul pole tarvis muretseda.”
„Ma ei muretsegi.”
Järsku kuulsid nad pisut liiga valju naeru ja mõlemad pöörasid pea toas number 32 elava daami poole, keda paistis lõbustavat oma mehe jutt.
„Kes need on?”
„Dr Forbes? Need on ameeriklased Austinist, Texasest.”
Ella Carmichael hääldas sõna „ameeriklased” teatava põlgusega.
„Ma tean, et nad on ameeriklased. Mis nad siin teevad? Kas mees on arst?”
„Ei, mitte selline doktor. Ta on siin Santa Maria sihtasutuse pärast.”
„Mis see on?”
„Nad maksavad kinni andekate laste koolituskulud. Ta on tore mees. Peab läbirääkimisi haridusministeeriumiga Saint George’si uue keskkooli ehitamise asjus.”
„Ta on tore mees, kes peksab oma naist,” ütles Lisbeth Salander.
Ella Carmichael vaikis ja silmitses Lisbethi teraselt, seejärel läks ta baari teise otsa, et paarile kohalikule kundele Caribi serveerida.
Lisbeth istus baaris kümme minutit, nina „Dimensionsi” raamatus.
Juba enne puberteediikka jõudmist oli ta taibanud, et tal on fotograafiline mälu, mis selgelt eristas teda teistest klassikaaslastest. Ta polnud kunagi oma eripära kellelegi paljastanud – välja arvatud ühel nõrkusehetkel Mikael Blomkvistile. Ta teadis „Dimensionsi” teksti juba peast ja tassis raamatut kaasas rohkem sellepärast, et see moodustas visuaalse sideme Fermat’ga – raamat oleks nagu talismaniks muutunud.
Kuid sel õhtul ei suutnud ta mõtteid koondada ei Fermat’le ega tema teoreemile. Selle asemel nägi ta silme ees pilti, kuidas dr Forbes istus liikumatult The Carenage’is, pilk naelutatud ühte punkti vees.
Ta ei osanud seletada, miks ta äkki tundis, et miski ei klapi.
Viimaks pani ta raamatu kinni, läks tagasi oma tuppa ja pani Power-Booki käima. Internetis surfamine ei tulnud kõne allagi. Hotellis polnud püsiühendust, aga tal oli sisseehitatud modem, mida sai ühendada Panasonicu mobiiltelefoniga ja mille abil ta sai saata ja vastu võtta e-posti. Ta koostas kiiresti meili aadressile plague_xyz_666@hotmail. com:
[Püsiühendust pole. Vajan infot dr Forbesi kohta Santa Maria sihtasutusest ja tema naise kohta; elavad Austinis, Texases. Maksan 500 dollarit sellele, kes järele uurib.Wasp.]
Ta lisas oma avaliku PGP-võtme, krüpteeris meili Plague’i PGP-võtmega ja vajutas saatmisnupule. Siis vaatas ta kella ja märkas, et kell oli juba pool kaheksa läbi.
Ta pani arvuti kinni, keeras ukse enda järel lukku ja jalutas nelisada meetrit mööda randa, läks üle Saint George’si viiva tee ning koputas The Coconuti taga asuva hurtsiku uksele. George Bland oli 16-aastane kooliõpilane. Ta tahtis saada arstiks või advokaadiks või võimalik ka, et astronaudiks; ta oli sama kõhetu kui Lisbeth Salander ja peaaegu sama lühike.
Lisbeth oli kohtunud George’iga rannal esimesel Grenadal oldud nädalal, päev pärast seda, kui ta oli kolinud Grand Anse’i. Ta oli jalutanud piki randa, istunud paari palmi alla varju ja vaadanud veepiiril jalgpalli mängivaid lapsi. Ta avas „Dimensionsi” ja istus sellesse süvenenult, kui George tuli ja pealtnäha teda märkamata mõne meetri kaugusel laagrisse jäi. Lisbeth oli vaikides poissi jälginud. Kõhn must poiss sandaalide, mustade pükste ja valge särgiga.
Poiss avas samuti raamatu ja süvenes sellesse. Täpselt nagu temagi, uuris poiss matemaatikaraamatut – „Basics 4”. Ta luges keskendunult ja hakkas midagi vihikusse kritseldama. Alles siis, kui Lisbeth viie minuti pärast köhatas, pani poiss tema juuresolekut tähele ja hüppas paanikas püsti. Ta palus segamise pärast vabandust ja oli juba ära minemas, kui Lisbeth küsis, kas tegemist on ka keerulise arvutusega.
Algebra. Kahe minuti pärast oli ta näidanud poisile arvutuses olnud otsustavat viga. Poole tunni pärast olid nad tema kodused ülesanded ära lahendanud. Tunni pärast olid nad juba matemaatikaõpiku järgmise peatüki läbi võtnud ja ta oli pedagoogiliselt seletanud arvutuste taga peituvaid nippe. Poiss vaatas teda aupaklikult. Kahe tunni pärast oli poiss jutustanud, et ta ema elab Kanadas Torontos, et ta isa elab saare teises otsas Grenville’is ja tema ise kaugemal rannas ühes hurtsikus. Ta oli lastest kõige noorem ja tal oli kolm vanemat õde.
Lisbeth Salanderi meelest oli poisi seltskond imelikul kombel lõdvestav. Olukord oli ebatavaline. Tavaliselt alustas ta teiste inimestega juttu jutu enda pärast harva või mitte kunagi. Asi ei olnud häbelikkuses. Tema jaoks oli vestlusel praktiline funktsioon: kus on apteek või kui palju maksab hotell. Vestlusel oli ka professionaalne eesmärk. Kui ta töötas Milton Securitys Dragan Armanski heaks uurimistööd tehes, polnud mingi probleem faktide hankimiseks pikki jutuajamisi maha pidada.
See-eest vihkas ta eraviisilisi jutuajamisi, mis tema meelest viisid alati välja isiklikes asjades sorimiseni. Kui vana sa oled – arva. Meeldib sulle Britney Spears – kes see on? Meeldivad sulle Carl Larssoni maalid – pole iial selle peale mõelnud. Oled sa lesbiline – see pole küll sinu asi.
George Bland oli kohmakas ja iseteadev, kuid ta oli viisakas ning üritas arendada intelligentset vestlust ilma Lisbethiga võistlemata ja tema eraelus sorimata. Täpselt nagu temagi, tundus poiss olevat üksildane. Imelikul kombel tundus ta olevat leppinud tõsiasjaga, et matemaatikajumalanna on saabunud Grand Anse Beachile, ja ta paistis rahul olevat, et jumalanna tahtis temaga koos aega viita. Alles mitme tunni pärast, kui päike oli silmapiirile laskunud, olid nad rannast