Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson
kaalunud võimalust läheneda kellelegi, kellega tal oli ametialane suhe. Oma eriliste seksimängudega läks ta prostituutide juurde. Ta oli olnud diskreetne, ettevaatlik ja heldekäeline; probleem oli ainult selles, et prostituutide juures polnud tõelisust, vaid teesklus. Ta ostis teenust naiselt, kes oigas, ahhetas ja mängis oma rolli, aga see kõik oli sama võlts nagu turukunst.
Sel ajal kui ta veel abielus oli, proovis ta oma naise üle domineerida, aga naine oli kõigega nõustunud ja ka see oli vaid mäng.
Lisbeth Salander oli perfektne. Ta oli kaitsetu. Tal polnud sugulasi ega sõpru. Ta oli olnud tõeline ohver, täiesti abitu. Võimalus teeb varga.
Ja siis äkki oli ta mehe purustanud.
Noor naine ründas vastu jõu ja otsustavusega, mida temalt poleks oodanud. Ta oli meest alandanud. Ta oli meest piinanud. Ta oli mehe peaaegu hävitanud.
Viimase ligi kahe aasta jooksul oli Nils Bjurmani elu dramaatiliselt muutunud. Vahetult pärast Lisbeth Salanderi öist külaskäiku tema korterisse oli ta nagu halvatud – võimetu mõtlema ja tegutsema. Ta lukustas end koju, ei vastanud telefonile ega suutnud oma klientidega suhelda. Alles kahe nädala pärast võttis ta haiguslehe. Sekretär hoolitses kontoris kirjavahetuse eest, tühistas kohtumisi ja püüdis ärritatud klientide küsimustele vastata.
Iga päev nägi ta vannitoa uksepeeglis oma keha. Lõpuks võttis ta peegli maha.
Kontorisse läks ta alles suve alguses. Ta tegi inventuuri oma klientide hulgas ja andis enamiku nende asjadest oma kolleegidele üle. Endale jättis ta ainult mõned firmad, mille ärijuriidilist kirjavahetust ta korras pidas, kuid millesse polnud vaja eriliselt süveneda. Tema ainsaks tegelemist nõudvaks kliendiks jäi Lisbeth Salander – iga kuu koostas ta bilansiaruande ja aruande hoolekandeametile. Ta tegi täpselt nii, nagu tüdruk oli nõudnud – aruanded olid puhas fantaasia, mis kinnitasid, et Lisbeth Salander ei vaja eestkostjat.
Iga aruande kirjutamine oli kõrvetavalt valus ja meenutas tüdruku olemasolu, kuid valikut polnud.
BJURMAN VEETIS SUVE ja sügise tegutsemisvõimetult mõtiskledes. Detsembris võttis ta ennast kokku ja tellis puhkusereisi Prantsusmaale. Marseille’ lähedal asuvas kosmeetilise kirurgia kliinikus pani ta kinni aja arsti juurde, et konsulteerida, kuidas tätoveeringut oleks kõige parem eemaldada.
Arst oli hämmastunult tema moonutatud kõhtu uurinud. Lõpuks tegi ta ettepaneku, kuidas toimida. Kõige lihtsam meetod oleks korduv eemaldamine laseriga, aga tätoveering oli nii suur ja nõel torgitud nii sügavale, et arsti arvates oleks ainsaks võimalikuks lahenduseks olnud terve seeria nahasiirdamisi. See oli kallis ja aeganõudev.
Möödunud kahe aasta jooksul oli ta kohanud Lisbeth Salanderit vaid ühel ainsal korral.
Sel ööl, mil tüdruk teda ründas ja võttis kontrolli tema elu üle, oli ta võtnud ka kontori ja korteri tagavaravõtmed. Lisbeth ütles, et jälgib teda, ja siis, kui mees seda kõige vähem ootab, tuleb ta uuesti. Läinud kümne kuu jooksul hakkas mees juba uskuma, et see oli vaid tühi ähvardus, kuid polnud ikkagi julgenud lukku ära vahetada. Tüdruku ähvardust polnud võimalik mitmeti tõlgendada – kui ta oleks kunagi leidnud mehe mõne naisega voodis, siis oleks ta avalikustanud üheksakümne minuti pikkuse filmi, millele oli jäädvustatud, kuidas mees teda vägistas.
Peaaegu aasta tagasi jaanuarikuus ärkas ta äkki öösel kell kolm, teadmata, mis täpselt teda üles ajas. Ta süütas öökapil lambi ja peaaegu röögatas õudusest, kui nägi Lisbethi oma voodi jalutsis seismas. See oli nagu magamistoas kehastunud kummitus. Tüdruku nägu oli kahvatu ja ilmetu. Käes oli tal see neetud elektripüstol.
„Tere hommikut, advokaat Bjurman,” ütles Lisbeth viimaks. „Vabandust, et ma sind seekord üles ajasin.”
Armas jumal, on ta siin varemgi olnud? Siis, kui mina magan.
Ta ei suutnud selgusele jõuda, kas tüdruk bluffis või ei. Nils Bjurman köhatas ja avas suu. Lisbeth peatas ta käeliigutusega.
„Ma äratasin sind ainult ühel põhjusel. Ma sõidan varsti pikemaks ajaks ära. Sa pead iga kuu jätkama aruannete kirjutamist minu hea seisundi kohta, aga selle asemel, et aruande koopia mulle koju saata, saadad sa selle ühele hotmaili aadressile.”
Ta võttis jopetaskust kokkumurtud paberilehe ja pani selle voodi äärele.
„Kui hoolekandeamet tahab minuga kontakti võtta või kui toimub midagi muud, mis minu kohalolekut nõuab, siis saadad sa sellele aadressile meili. Said aru?”
Mees noogutas.
„Saan aru…”
„Ole vait. Ma ei taha su häält kuulda.”
Mees surus hambad kokku. Ta ei olnud kunagi julgenud tüdrukuga kontakti võtta, kuna viimane oli ähvardanud sellisel juhul filmi võimudele saata. Selle asemel oli mees mitme kuu jooksul mõelnud, mida öelda, kui Lisbeth ise temaga ühendust võtab. Ta jõudis arusaamisele, et tegelikult polnud tal enda kaitseks mitte midagi öelda. Ainus, mida sai teha, oli apelleerida tüdruku suuremeelsusele. Kui talle vaid antaks võimalus rääkida, siis üritaks ta Lisbethi veenda, et oli tegutsenud ajutise meeltesegaduse seisundis – et ta kahetses ja tahtis tehtut heaks teha. Ta oli valmis tolmus püherdama, et vaid tüdruku meelt pehmendada ja niimoodi ähvardust ohutuks muuta.
„Ma pean rääkima,” vastas ta nõrga häälega. „Ma tahan su käest andeks paluda…”
Tüdruk kuulas tema üllatavat palvet äraootavalt. Lõpuks nõjatus ta voodiotsale ja heitis talle kurja pilgu.
„Kuula nüüd – sa oled tõbras. Ma ei anna sulle iialgi andeks. Aga kui sa ennast korralikult üleval pead, siis ma halastan sulle päeval, kui mu vastutusvõimetuks tunnistamise otsus ära muudetakse.” Ta ootas, kuni mees pilgu maha lõi. Ta sunnib mind enda ees roomama.
„See, mis ma aasta tagasi ütlesin, kehtib endiselt. Kui sul ei õnnestu otsust ära muuta, avalikustan ma filmi. Kui võtad minuga ühendust mingil muul moel peale selle, mis ma määrasin, avalikustan ma filmi. Kui ma peaksin õnnetusjuhtumi läbi surema, avalikustan ma filmi. Kui sa mind kunagi veel puutud, siis ma tapan su.”
Mees uskus teda. Kahtlemis- ega kauplemisruumi ei olnud.
„Üks asi veel. Sel päeval, kui ma sul minna lasen, võid teha, mis tahad. Aga enne seda ei tõsta sa Marseille’ kliinikusse jalgagi. Kui sa sõidad sinna ja alustad ravi, siis ma tätoveerin sind uuesti. Aga järgmisel korral tuleb tätoveering otsaette.”
Põrguvärk. Kuidas kurat ta teada sai…
Järgmisel sekundil oli tüdruk kadunud. Mees kuulis kerget kõlksatust, kui välisuks lukku keerati. Oli tunne, nagu oleks kummitus külas käinud.
Sellest hetkest hakkas ta Lisbeth Salanderit vihkama intensiivsusega, mis kõrvetas ta meeli nagu punaseks aetud teras ja muutis ta elu pööraseks ihaks noor naine hävitada. Ta fantaseeris tüdruku surmast. Ta unistas, kuidas ta sunnib Lisbethi põlvili roomama ja armu paluma. Ta oleks halastamatu. Ta nägi unes, kuidas ta paneb oma käed tüdruku kaela ümber ja kägistab, kuni ohver õhku ahmib. Ta tahtis ta silmad koobastest ja südame kehast välja rebida. Ta tahtis Lisbethi maamunalt kaotada.
Kummalisel kombel oli see aga sama aeg, mil ta hakkas taas toimima ja leidis iselaadse hingelise tasakaalu. Ta oli endiselt Lisbeth Salanderist nagu kurjast vaimust vaevatud ja keskendus kogu ärkveloleku aja tema olemasolule. Aga ta avastas, et oli uuesti ratsionaalselt mõtlema hakanud. Et tüdruku hävitamine õnnestuks, pidi ta uuesti oma intellekti üle kontrolli saavutama. Tema elu sai uue eesmärgi.
Sellest päevast alates lõpetas ta tüdruku surmast fantaseerimise ja hakkas seda kavandama.
MIKAEL BLOMKVIST MÖÖDUS advokaat Nils Bjurmani seljast vähem kui kahe meetri kauguselt, kui ta kahe tulikuuma klaasi caffe latte’ga Café Hedonis peatoimetaja Erika Bergeri laua poole tüüris. Ei tema ega Erika polnud advokaat Nils Bjurmanist kunagi midagi kuulnud ega pööranud talle vähimatki tähelepanu. Erika kirtsutas nina ja lükkas laual klaasidele ruumi tegemiseks tuhatoosi kõrvale. Mikael pani oma jope tooliseljale, tõmbas tuhatoosi enda poole ja süütas sigareti. Erika vihkas tubakasuitsu