Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson
äärele, mille ta oli sotsiaalameti tolmunud peidikutest leidnud. Aga kui ta üritas politseitoimikut välja tellida, tekkis takistus. Juurdluse oli Kuninglik Majesteet salastatuks tembeldanud. Ta võis otsuse valitsusele edasi kaevata.
Nils Bjurman oli hämmingus. Iseenesest polnud üllatav, et 12-aastase tüdrukuga seotud juurdlus oli salastatud – isikuandmete puutumatust arvestades oli see normaalne. Kuid tema oli Lisbeth Salanderi eestkostja ja tal oli õigus nõuda eestkostealust puudutavaid mis tahes dokumente. Ta ei suutnud mõista, miks oli juurdlus salastatud nii kõrgel tasemel, et sellele tuli juurdepääsu taotleda valitsuse käest.
Automaatselt esitas ta vastavasisulise avalduse. Selle läbivaatamine võttis aega kaks kuud. Oma siiraks imestuseks sai ta eitava vastuse. Ta ei suutnud aru saada, mis võis 12-aastast tüdrukut puudutavas peaaegu 15 aastat vanas politseijuurdluses nii dramaatilist olla, et see oli sama salajane kui Rosenbadi võtmete asukoht.
Ta pöördus tagasi Holger Palmgreni päevaraamatu juurde, luges selle rida realt uuesti läbi ja püüdis mõista, mida Kõige Halva all silmas peeti. Aga tekst ei andnud mingit niidiotsa. Ilmselt oli see teema, mida Holger Palmgren ja Lisbeth Salander olid omavahel arutanud, aga mida advokaat polnud selgelt kirja pannud. Märkmed Kõige Halva kohta ilmusid uuesti ka pika päevaraamatu lõpus. Võimalik, et Palmgren lihtsalt polnud jõudnud enne ajurabandust korralikke märkmeid teha.
See viis advokaat Bjurmani mõtted uutele radadele. Holger Palmgren oli olnud Lisbeth Salanderi hooldaja alates tüdruku 13-aastaseks saamisest ja eestkostja pärast 18-aastaseks saamist. Teiste sõnadega oli Palmgren olnud asjaga seotud vahetult pärast Kõige Halva juhtumist, kui Lisbeth Salander kinnisesse psühhiaatriahaiglasse suleti. Seega oli väga tõenäoline, et ta teadis, mis oli juhtunud.
Bjurman läks tagasi hoolekandeameti arhiivi. Seekord ei palunud ta näha Lisbeth Salanderit puudutavaid dokumente, vaid nõudis välja Palmgreni töökohustuste kirjelduse – sotsiaalameti tehtud otsuse. Ta sai dokumendi, mis esmapilgul paistis pettumusena. Kaks lehekülge lühidat informatsiooni. Lisbeth Salanderi ema ei olnud enam suuteline oma tütarde eest hoolitsema. Eriliste asjaolude tõttu tuli lapsed teineteisest lahutada. Camilla Salanderi saatis sotsiaalamet kasuperesse. Lisbeth Salander paigutati St Stefani lastepsühhiaatria kliinikusse. Mingit muud alternatiivi ei arutatud. Miks? Ainult salapärane ametlik tekst: Seoses juhtumiga 910312 otsustas sotsiaalamet, et… Selle järel veel üks viide müstilisele salajasele politseijuurdlusele. Kuid seekord leidus veel üks detail – juurdluse läbi viinud politseiniku nimi.
Advokaat Nils Bjurman põrnitses hämmeldusega nime. Seda nime ta tundis. Isegi väga hästi.
Asjaolud paistsid nüüd hoopis uues valguses.
Tal kulus veel kaks kuud, et hoopis teist teed kaudu dokumendid enda kätte saada – lühike kokkuvõtlik juurdlus 47 leheküljel A4-kaustas ning selle jätk märkmete näol, kokku üle 60 lehekülje kuue aasta jooksul kogutud materjale.
Esialgu ei taibanud ta seoseid.
Siis leidis ta kohtuarstide fotod ja kontrollis uuesti nime.
Mu jumal… see ei saa võimalik olla.
Ta mõistis äkitselt, miks kogu asi oli salajaseks tembeldatud. Advokaat Nils Bjurman oli saanud peavõidu.
Kui ta seejärel toimikut hoolikalt rida realt luges, sai ta aru, et peale tema on maailmas veel üks inimene, kellel on põhjust Lisbeth Salanderit sama kirglikult vihata.
Bjurman ei olnud üksi.
Tal oli liitlane. Kõige ebatõenäolisem liitlane, keda ta suutis endale ette kujutada.
Plaan hakkas aegamööda ilmet võtma.
NILS BJURMAN ÄRKAS oma mõtisklustest, kui tema lauale Café Hedonis langes vari. Ta vaatas üles ja nägi blondi… hiiglast, see oli õige sõna.
Ta põrkas enne enesevalitsuse tagasisaamist sekundi murdosaks tagasi.
Tema poole alla vaatav mees oli üle kahe meetri pikk ja tugeva kehaehitusega. Erakordselt tugeva kehaehitusega. Kahtlemata kulturist.
Bjurman ei pannud tähele vähimatki märki rasvast või lõtvusest. Kokkuvõttes jättis tüüp hirmuäratavalt jõulise mulje.
Mees oli blond, siilisoenguks aetud meelekohtade ja lühikese tukaga. Tal oli ovaalne, silmatorkavalt pehme, peaaegu lapselik nägu. Seljas oli tal lühike must nahkjope, sinine särk, must lips ja mustad püksid.
Viimasena pani advokaat Bjurman tähele mehe käsi. Kui mees oli üldiselt suurekasvuline, siis käed olid lihtsalt tohutud.
„Advokaat Bjurman?”
Ta rääkis ilmselge aktsendiga, kuid hääl oli nii imelikult peenike, et Bjurmani suu tõmbus hetkeks peaaegu muigele. Ta noogutas.
„Me saime su kirja.”
„Kes sina oled? Ma tahtsin kohtuda…”
Hiiglaslike kätega mees ignoreeris küsimust, istus Bjurmani vastu ja katkestas ta lause.
„Selle asemel kohtud minuga. Seleta, mida sa soovid.”
Advokaat Nils Bjurman kõhkles hetkeks. Ta vihkas mõtet anda ennast täiesti võõra inimese meelevalda. Aga see oli hädavajalik. Ta tuletas endale meelde, et polnud ainuke, kes Lisbeth Salanderit vihkab.
Küsimus oli liitlaste leidmises. Vaikse häälega hakkas ta asja seletama.
3. peatükk
LISBETH SALANDER ÄRKAS hommikul kell seitse, käis duši all, läks alla vastuvõttu Freddy McBaini juurde ja küsis, kas on mõnda vaba Beach Buggyt, mida ta saaks päevaks rentida. Kümne minuti pärast oli ta maksnud deposiidi, reguleerinud istme ja tahavaatepeegli endale sobivaks, ratta kontrolliks käivitanud ja vaadanud, et paagis bensiini jätkuks. Ta läks baari ja tellis hommikusöögiks caffe latte ja juustuvõileiva ning kaasavõtmiseks pudeli mineraalvett. Hommikusöögi ajal pühendus ta salvrätile numbrite kritseldamisele ja Pierre de Fermat’ (x3+ y3=z3) üle mõtisklemisele.
Varsti pärast kella kaheksat tuli dr Forbes baari. Ta habe oli värskelt aetud, seljas oli tume ülikond ja valge särk ning ees sinine lips. Ta tellis mune, röstsaia, apelsinimahla ja musta kohvi. Pool üheksa tõusis ta püsti ja läks hotelli ees ootavasse taksosse.
Lisbeth järgnes sobiva vahemaa tagant. Dr Forbes tuli taksost välja Seascape’i ees The Carenage’i alguses ja jalutas piki veepiiri. Tüdruk sõitis temast mööda, parkis sõiduki rannapromenaadi keskpaika ja ootas kannatlikult, kuni mees möödus, enne kui talle järgnes.
Kell üks oli Lisbeth Salander higist läbimärg ja tema jalad tursunud. Neli tundi oli ta matkanud mööda Saint George’si tänavaid üles ja alla. Jalutustempo oli mõõdukas, kuid ilma pausideta, ja paljud järsud nõlvakud olid lihased proovile pannud. Ta imestas Forbesi energia üle ja jõi ära viimased piisad mineraalvett. Ta oli just hakanud kaaluma kogu projektist loobumist, kui mees seadis ootamatult sammud The Turtlebacki poole. Ta andis mehele kümme minutit edumaad, läks siis restorani ja istus välja verandale. Nad istusid mõlemad täpselt samadel kohtadel nagu eelmiselgi päeval ja täpselt samamoodi jõi mees vette vahtides kokakoolat.
Forbes oli üks väheseid inimesi Grenadal, kes kandis ülikonda ja lipsu. Lisbeth märkas, et kuumus ei paistnud meest häirivat.
Kell kolm katkestas mees Lisbethi mõttelõnga, makstes arve ja lahkudes restoranist. Ta jalutas piki The Carenage’i ja hüppas siis Grand Anse’i suunduva minibussi peale. Lisbeth parkis oma ratta Keys Hoteli ette viis minutit enne bussi saabumist. Ta läks oma tuppa, laskis vanni külma vett täis ja sirutas end vannis välja. Jalad tulitasid. Ta kortsutas otsmikku.
Päevased harjutused kõnelesid selget keelt. Dr Forbes lahkus igal hommikul hotellist, habe värskelt aetud, lahingumunder seljas ning portfell käes. Ta veetis terve päeva, tehes absoluutselt mitte midagi muud peale aja surnukslöömise. Mis iganes ta Grenadal ka tegi, polnud see uue kooli ehituse planeerimine, kuid mingil põhjusel tahtis ta jätta muljet, et on saarel tööasjus.
Milleks