Tüdruk, kes mängis tulega. Stieg Larsson
ohtu ei ole,” jätkas McBain. „Aga me ei taha riskida. Pane oma väärtuslikumad asjad kotti ja tule alla fuajeesse. Hotelli poolt on kohv ja võileivad.”
Lisbeth järgis tema nõuannet. Ta loputas nägu, et korralikult ärgata, tõmbas jalga teksased ja madalad saapad, pani selga flanellsärgi ning riputas nailonkoti õlale. Enne toast lahkumist läks ta korraks tagasi, avas vannitoaukse ja pani tule põlema. Rohelist sisalikku polnud näha, ilmselt oli see kuhugi urgu kadunud. Tark tüdruk.
Baaris lonkis ta oma tavalisele kohale ja vaatas, kuidas Ella Carmichael juhendas oma töötajaid, kes täitsid termoseid sooja joogiga. Natukese aja pärast tuli ta Lisbethi juurde nurka.
„Tere. Paistab, nagu sa oleks äsja ärganud.”
„Ma magasingi. Mis toimub?”
„Ootame. Mere peal on torm ja me oleme saanud Trinidadist orkaanihoiatuse. Kui asi hullemaks läheb ja Mathilda siiapoole tuleb, siis läheme alla keldrisse. Saad sa meid aidata?”
„Mida ma peaksin tegema?”
„Meil on vastuvõtulauas 160 tekki, mis tuleb alla keldrisse viia. Ja meil on hulk asju, mis tuleb ära panna.”
Järgmise tunni jooksul aitas Lisbeth tekke keldrisse kanda ja basseini äärest lillepotte, laudu, rannatoole ja muid lahtisi asju kokku korjata. Kui Ella rahule jäi ja ta vabaks laskis, lonkis ta müüriavasse rannal ja astus mõned sammud välja pimedusse. Meri mühises ähvardavalt ja tormi-iilid olid nii tugevad, et ta oli sunnitud jalad tugevamalt maha toetama. Palmid müüri ääres paindusid mõtlikult.
Ta läks tagasi baari, tellis caffe latte ja istus baarileti äärde. Hotelli külaliste ja personali hulgas valitses ärev meeleolu. Laudade ümber vesteldi vaikselt, rahvas vaatas iga natukese aja tagant taeva poole. Keys Hotelis oli kokku 32 külalist ja kümmekond teenistujat. Äkki märkas Lisbeth kaugemal fuajees ühe laua ääres Geraldine Forbesi. Naise näol oli pinev ilme ja käes dringiklaas. Tema meest näha ei olnud.
LISBETH JÕI KOHVI ja oli uuesti hakanud Fermat’ teoreemi ümber mõtisklema, kui Freddy McBain tuli kontorist ja jäi keset fuajeed seisma.
„Palun tähelepanu. Ma sain just teate, et orkaani tugevusega torm on tabanud Petit Martinique’i. Palun minge kõik otsekohe keldrisse.”
Freddy McBain ignoreeris kõiki küsimusi ja juhatas külalised vastuvõtuleti tagant keldrisse. Petit Martinique oli vaid mõne meremiili kaugusel asuv Grenadale kuuluv väikesaar. Lisbeth silmitses Ella Carmichaeli ja teritas kõrvu, kui Ella Freddy juurde läks.
„Kui hull see asi on?” küsis Ella.
„Ma ei tea. Telefoniühendus katkes,” vastas McBain vaikselt.
Lisbeth läks keldrisse ja pani oma koti nurka teki peale. Ta mõtiskles veidi aega ja läks siis tagasi fuajeesse. Seal püüdis ta kinni Ella Carmichaeli ja küsis, kas ta saaks veel kuidagi aidata. Ella raputas resoluutselt pead. „Vaatame, mis juhtub. Mathilda on bitch.”
Lisbeth märkas viiest täiskasvanust ja kümmekonnast lapsest koosnevat seltskonda, kes peauksest sisse kiirustas. Freddy McBain võttis nad vastu ja juhatas keldritrepi suunas.
Äkitselt tabas Lisbeth end ärevalt mõttelt.
„Ma oletan, et kõik inimesed lähevad praegusel hetkel keldritesse?” küsis ta vaikselt.
Ella Carmichael vaatas keldritrepil olevale perele järele.
„Paraku on see siin üks vähestest Grand Anse’i keldritest. Ilmselt tuleb siia rohkemgi inimesi varjule.”
Lisbeth vaatas Ellale teraselt otsa.
„Mida ülejäänud teevad?”
„Need, kellel keldrit ei ole?” Ella naeris mõrult. „Varjuvad majadesse või otsivad kaitset kuskil hurtsikus. Peavad ennast Jumala kätesse usaldama.”
Lisbeth keeras joonelt ringi ja jooksis läbi fuajee peauksest välja.
George Bland.
Ta kuulis, kuidas Ella talle järele hüüdis, kuid ei peatunud.
Ta elab mingis kuradi hurtsikus, mis esimese tuulepuhangu peale kokku kukub.
Saint George’sisse viival teel pani tugev tuuleiil ta kõikuma. Ta hakkas jonnakalt sörkima. Iiliti puhuv vastutuul lõi ta aeg-ajalt vaaruma. Neljasaja meetri läbimiseks George Blandi koduni kulus tal peaaegu kümme minutit. Teel ei kohanud ta ühtegi elavat hingelist.
VIHM TULI EIKUSAGILT nagu jääkülm dušš voolikust täpselt samal silmapilgul, kui ta üles George Blandi hurtsiku poole keeras ja läbi aknaprao poisi petroolilambi valgust nägi. Sekundiga oli ta läbimärg ja nähtavus kahanes vaid mõnele meetrile. Ta tagus poisi uksele. George Bland avas, silmad üllatusest ümmargused.
„Mis sa siin teed?” karjus ta üle tuule.
„Tule. Sa pead hotelli tulema. Seal on kelder.”
George Bland paistis jahmunud. Tuul lõi äkitselt ukse kinni ja kulus mitu sekundit, enne kui ta selle uuesti lahti suutis pressida. Lisbeth rabas ta T-särgist kinni ja tiris poisi välja. Ta pühkis näolt vett, haaras George’i käe ja hakkas jooksma. Poiss järgnes talle.
Nad valisid rannaäärse tee, mis oli umbes sada meetrit lühem kui kaarega sisemaalt kulgev maantee. Poolel teel taipas Lisbeth, et see oli ilmselt viga. Rannal polnud neil üldse mingit kaitset. Tuul ja vihm rebisid neid nii tugevasti, et mitmel korral olid nad sunnitud seisma jääma. Liiv ja puuoksad lendasid õhus. Mürin oli kohutav. Tundus kuluvat terve igavik, enne kui Lisbeth lõpuks hotelli müüri nägi ja sammu kiirendas. Just siis, kui nad olid värava ja terendava turvalisuseni jõudmas, heitis Lisbeth pilgu üle õla rannale. Ta peatus poolelt sammult.
LÄBI VIHMA NÄGI ta umbes viiskümmend meetrit allpool rannas äkki kahte heledamat kuju. George Bland rebis ta kätt, üritades teda väravast sisse tirida. Ta laskis poisi käe lahti, toetus müürile ja üritas pilku koondada. Mõneks sekundiks kadusid kujud kallavas vihmas silmist, siis lõi terve taevas välgust valgeks.
Ta teadis juba, et need olid Richard ja Geraldine Forbes. Nad olid umbes selle koha peal, kus Lisbeth eelmisel õhtul oli märganud Richard Forbesi edasi-tagasi kõndimas.
Järgmise kärgatava välgu valguses nägi ta, kuidas Richard Forbes oma vastupunnivat naist edasi lohistab.
Äkitselt läksid kõik pusletükid oma kohale. Majanduslik sõltuvus. Süüdistused rahaliste segaduste pärast Austinis. Mehe rahutu kõndimine ja mõtisklustesse süvenenud istumine The Turtlebackis.
Ta kavatseb naise tappa. Mängus on nelikümmend miljonit. Torm on ta kattevari. Nüüd on tema võimalus.
Lisbeth Salander tõukas George Blandi väravast sisse, vaatas ringi ja leidis logiseva tooli, mille peal öövaht tavaliselt istus ja mida polnud tormi eest varju viidud. Ta haaras toolist kinni, lõi selle täiest jõust vastu müüri ja relvastas end ühe toolijalaga. Mitte millestki aru saav George Bland karjus talle hämmingus järele, kui noor naine ranna poole jooksis.
Tormi-iilid lõid ta peaaegu pikali, aga ta pidas vastu ja pressis end sammhaaval edasi. Ta oli peaaegu Forbeside juurde jõudmas, kui järgmine välk taeva valgeks lõi ja ta nägi Geraldine Forbesi veepiiril põlvitamas. Richard Forbes oli naise kohale kummardunud, käsi löögiks tõstetud, ja paistis, et tal oli käes raudtoru. Lisbeth nägi, kuidas käsi kaarega naise pea kohale langes. Naine ei rabelenud enam.
Richard Forbes ei jõudnudki Lisbeth Salanderit märgata.
Tüdruk purustas toolijala mehe kukla vastu, mees kukkus näoli.
Lisbeth Salander kummardus ja haaras Geraldine Forbesist kinni. Piitsutavas vihmas keeras ta naise ümber. Käed said äkitselt veriseks. Geraldine Forbesil oli peas suur haav. Ta oli tinaraske ja Lisbeth vaatas ahastavalt ringi, mõeldes, kuidas ta teadvusetu naise hotellimüüri äärde suudaks vedada. Järgmisel hetkel ilmus George Bland tema kõrvale. Ta karjus midagi, mida Lisbeth tormi tõttu ei kuulnud.
Lisbeth heitis pilgu Richard Forbesile. Mees oli seljaga tema poole, kuid ajas end neljakäpukile.