Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin

      EDDARD

      Ta nägi ammust unenägu kolmest valges mantlis rüütlist ja ammu vallutatud tornist ja Lyannast oma verisel asemel.

      Selles unenäos ratsutasid tema kõrval tema sõbrad, nagu nad päris elus olid seda teinud. Uhke Martyn Cassel, Jory isa; ustav Theo Wull; Ethan Glover, kes oli olnud Brandoni kilbikandja; leebe kõne ja lahke südamega ser Mark Ryswell; soosaarlane Howland Reed; isand Dustin oma suurel punasel täkul. Nende näod olid Nedile kunagi olnud sama tuttavad nagu ta enda oma, kuid aastad käivad mehe mälestustega kurjasti ümber – ka nendega, mida ta on tõotanud mitte iialgi unustada. Unenäos olid nad ainult varjud, hallid lummutised udust hobustel.

      Neid oli seitse kolme vastu. Nii unenäos kui ka tookord päriselt. Kuid need kolm polnud tavalised mehed. Nad ootasid ümmarguse torni ees, selja taga Dorne’i punased mäed, valged mantlid tuules lehvimas. Ja need polnud mingid varjud – nende näod joonistusid ka nüüd selgelt esile. Ser Arthur Dayne – Hommiku Mõõk – naeratas nukralt. Ta kandis kahekäemõõka Koit, mille pide paistis üle tema vasaku õla. Ser Oswell Whent oli põlve maha toetanud ja teritas luisuga oma mõõka. Tema valgel emailitud kiivril lehvitas tiibu must nahkhiir – sugukonna vapiloom. Nende vahel seisis vana vahva ser Gerold Hightower, Valge Härg, Valvkonna ülempealik.

      „Ma lootsin teid Kolmjõel näha,” ütles Ned neile.

      „Meid polnud seal,” vastas ser Gerold.

      „Häda Anastajale, kui me seal oleksime olnud,” lisas ser Oswell.

      „Kui Kuningalinn langes, tappis ser Jaime kullatud mõõgaga teie kuninga ja ma imestasin, kus teie olete.”

      „Kaugel eemal,” sõnas ser Gerold, „muidu istuks Aerys endiselt Raudtroonil ja sinu reetlik vend põleks seitsmes põrgus.”

      „Ma läksin Tormiotsa peale, et piiramisele lõpp teha,” ütles Ned neile, „ja isandad Tyrell ja Redwyne langetasid oma lipud ja kõik nende rüütlid painutasid põlve ning vandusid meile läänitruudust. Ma olin kindel, et te olete nende seas.”

      „Meie ei painuta nii kergesti põlve,” ütles ser Arthur Dayne.

      „Ser Willem Darry põgenes koos teie kuninganna ja prints Viserysega Lohekivile. Ma arvasin, et ehk läksite te koos temaga.”

      „Ser Willem on tubli ja ustav mees,” sõnas ser Oswell.

      „Kuid ta ei ole Valvkonna rüütel,” tähendas ser Gerold. „Valvkond ei põgene.”

      „Mitte kunagi,” ütles ser Arthur. Ta tõmbas kiivri pähe.

      „Me andsime vande,” selgitas vana ser Gerold.

      Nedi viirastused nihkusid tema kõrvale, varjumõõgad käes. Neid oli seitse kolme vastu.

      „Ja nüüd see algab,” ütles ser Arthur Dayne, Hommiku Mõõk. Ta tõmbas Koidu tupest ja võttis selle pidemest kahe käega kinni. Selle tera valendas nagu piimklaas ja hiilgas valgusest.

      „Ei,” vastas Ned kurval häälel. „Nüüd see lõpeb.” Kui nad terase ja varjude pööriseks sulasid, kuulis ta Lyanna kisendust. „Eddard!” hõikas õde teda. Üle vereviirulise taeva tuhises roosilehtede pilv, sinine nagu surma silmad.

      „Isand Eddard,” hõikas Lyanna uuesti.

      „Ma luban,” pomises Ned. „Lya, ma luban…”

      „Isand Eddard,” kajas mehehääl pimedusest.

      Oiates avas Eddard Stark silmad. Käe Torni kõrgetest akendest tulvas sisse kuuvalgus.

      „Isand Eddard?” Voodi kohal seisis üks vari.

      „Kui… kui kaua?” Linad olid sassis, tema jalad lahases ja kipsis. Mööda tema külge tuikas üles tuim valu.

      „Kuus päeva ja seitse ööd.” Hääl oli Vayon Poole’i oma. Kojaülem tõstis kruusi Nedi huultele. „Jooge, mu isand.”

      „Mis..?”

      „Puhas vesi. Meister Pycelle ütles, et teil on kindlasti janu.”

      Ned jõi. Tema huuled olid lõhkenud ja pragunenud. Vesi maitses magus kui mesi.

      „Kuningas jättis meile käsu,” ütles Vayon Poole talle, kui kruus tühjaks sai. „Ta tahab teiega rääkida, mu isand.”

      „Homme,” sõnas Ned. „Kui ma kosunud olen.” Ta ei oleks praegu suutnud Roberti ette astuda. See unenägu oli ta nõrgaks võtnud nagu kassipoja.

      „Mu isand,” ütles Poole, „ta käskis meil teid tema juurde saata, niipea kui te silmad lahti teete.” Kojaülem hakkas voodi kõrval askeldama, et küünalt süüdata.

      Ned vandus vaikselt. Robert ei olnud kunagi kannatlikkuse poolest hiilanud. „Ütle talle, et ma olen nii nõrk, et ei jaksa tema juurde minna. Kui ta minuga rääkida tahab, siis võtan ma ta rõõmuga siin vastu. Ma loodan, et sa ajad ta sügava une pealt üles. Ja kutsu…” Ta pidi juba ütlema Jory, kui talle kõik meelde tuli. „Kutsu mu sõjasalga pealik siia.”

      Mõni hetk pärast seda, kui kojaülem oli lahkunud, astus magamiskambrisse Alyn. „Mu isand.”

      „Poole ütles mulle, et möödunud on kuus päeva,” ütles Ned. „Ma tahan teada, kuidas asjalood on.”

      „Kuningatapja on linnast põgenenud,” teatas Alyn. „Käivad jutud, et ta ratsutas tagasi Casterly Kaljule oma isa juurde. Kõikjal räägitakse sellest, kuidas emand Catelyn Pahareti kinni võttis. Ma tugevdasin valvet, kui te seda pahaks ei pane.”

      „Mitte põrmugi,” kinnitas Ned. „Minu tütred?”

      „Nad on kõik need päevad teie juures olnud, mu isand. Sansa palvetab vaikselt, Arya aga…” Alyn jäi kõhklema. „Sellest peale, kui teid siia toodi, pole ta sõnagi rääkinud. Ta on üks äge tirtsuke, mu isand. Ma pole kunagi näinud, et üks tüdruk endas sellist viha kannab.”

      „Minu tütreid tuleb ohu eest kaitsta, juhtugu mis tahes,” ütles Ned. „Ma kardan, et see on alles algus.”

      „Nendega ei juhtu midagi halba, isand Eddard,” ütles Alyn. „Vannun seda oma elu nimel.”

      „Jory ja teised…”

      „Ma andsin nad vaikivate õdede kätte, et nad põhja Talitundrusse viidaks. Jory tahab kindlasti oma vanaisa kõrval puhata.”

      Jory pidi oma vanaisaga leppima, sest tema isa oli maetud kaugele lõunasse. Martyn Cassel oli hukkunud koos teistega. Pärast oli Ned lasknud torni maha kiskuda ja selle veristest kividest mäeseljandikule kaheksa kalmukangrut püstitada. Kuulu järgi olevat Rhaegar seda kohta rõõmutorniks nimetanud, kuid Nedi jaoks oli see kibe mälestus. Neid oli olnud seitse kolme vastu, kuid elusana lahkusid sealt ainult kaks: Eddard Stark ise ja väike soosaarlane Howland Reed. Nedi meelest oli halb enne, et ta seda unenägu nii paljude aastate järel uuesti nägi.

      „Hästi tehtud, Alyn,” ütles Ned parajasti, kui Vayon Poole tagasi jõudis. Kojaülem kummardas sügavalt. „Tema Majesteet on ukse taga, mu isand, ja kuninganna koos temaga.”

      Ned upitas ennast kõrgemale ja krimpsutas nägu, kui tema jalg valust tuksatas. Ta ei olnud arvanud, et Cersei kaasa tuleb. See ei tõotanud midagi head. „Saada nad sisse ja jäta meid omavahele. See, millest me räägime, peab nende seinte vahele jääma.” Poole väljus käratult.

      Robert oli riietumiseks mahti võtnud. Tal oli seljas must sametvammus, mille rinnaesist ehtis kuldniidiga tikitud Baratheonide krooniga hirv, ja kollane mantel, mida kattis musta-kuldseruuduline keep. Ta hoidis käes veinipudelit ja tema nägu õhetas juba veinist. Tema järel astus sisse Cersei Lannister, peas kalliskividega tiaara.

      „Majesteet,” tervitas Ned. „Vabandage mind. Ma ei saa tõusta.”

      „Pole midagi,” mühatas kuningas. „Veini tahad? Lehissaare oma. Hea aastakäik.”

      „Väikese peekritäie,” ütles Ned. „Mu pea on moonipiimast ikka veel raske.”

      „Teie olukorras mees peaks õnne tänama, et tal pea üldse veel õlgadel on,” kuulutas kuninganna.

      „Vait, naine,”