Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin

Troonide mäng. II raamat - George R. R. Martin


Скачать книгу
süüdi, Majesteet. Ta tegi kõike seda minu käsul.”

      „See ei meeldi mulle, Ned,” urises kuningas.

      „Mis õigusega te minu veresugulase kallale kipute?” nõudis Cersei. „Kelleks te ennast õieti peate?”

      „Kuninga Käeks,” vastas Ned jäise viisakusega. „Kelle teie enda mees seadis valvama kuninga rahu ja täide viima kuninga õigust.”

      „Te olite Käsi,” alustas Cersei, „aga nüüd…”

      „Vaikust!” möirgas kuningas. „Sa esitasid talle küsimuse ja ta vastas sellele.” Vihast kange Cersei vakatas ja Robert pöördus uuesti Nedi poole. „Kuninga rahu valvama, ütled sa. Kas nii valvadki sa minu rahu üle, Ned? Seitse meest on surnud…”

      „Kaheksa,” parandas kuninganna. „Tregar suri täna hommikul isand Starkilt saadud hoobi kätte.”

      „Inimröövid kuningateel ja joobnud verepulm minu tänavatel,” sõnas kuningas. „Ma ei kannata selliseid asju, Ned.”

      „Catelynil oli Pahareti kinnivõtmiseks tõsine põhjus…”

      „Ma ütlesin, et ma ei kannata seda! Kuradile need põhjused. Sa käsid tal kääbuse kohe vabaks lasta ja lepid Jaimega ära.”

      „Kolm minu meest notiti mu silme all maha, sest Jaime Lannister tahtis mulle õpetust anda. Kas ma pean selle unustama?”

      „Minu vend ei algatanud seda tüli,” pöördus Cersei kuninga poole. „Isand Stark oli purjus ja tuli ühest pordumajast. Tema mehed tungisid Jaimele ja tema sõdalastele kallale, nii nagu tema naine kuningateel Tyrionit ründas.”

      „Sa peaksid mind ometi tundma, Robert,” ütles Ned. „Küsi isand Baelishi käest, kui kahtled. Ta oli ka seal.”

      „Ma rääkisin Pisinäpuga,” sõnas Robert. „Ta väidab, et ratsutas linnavahte kohale kutsuma, enne kui võitluseks läks, aga ta möönab, et te tulite mingist litsimajast.”

      „Mingist litsimajast? Pagan võtaks, Robert, ma käisin seal sinu tütart vaatamas! Tema ema andis talle nimeks Barra. Ta sarnaneb selle esimese tüdrukuga, kelle sa meie noorpõlves Orus sigitasid.” Neid sõnu öeldes jälgis Ned kuningannat; Cersei nägu oli liikumatu ja kaame mask, mis ei reetnud mingeid tundeid.

      Robert punastas. „Barra,” ühmas ta. „Kas ma peaksin selle üle rõõmustama või? Tont seda tüdrukut võtku. Ma arvasin, et tal on rohkem aru peas.”

      „Ta on kõige rohkem viieteistkümnene ja hoor ja sina arvasid, et tal on aru peas?” küsis Ned uskumatult. Jalg hakkas talle kõvasti valu tegema, nii et tal oli raske meelerahu säilitada. „See rumal laps on sinusse armunud, Robert.”

      Kuningas heitis pilgu Cersei poole. „Sellist juttu ei ole kuninganna kuuldes sünnis rääkida.”

      „Kõrgeaulisele kuningannale ei meeldi kindlasti ükski mu sõna,” vastas Ned. „Ma kuulsin, et Kuningatapja on linnast põgenenud. Luba mul ta tagasi kohtu ette tuua.”

      Kuningas loksutas mõtlikult oma veinipeekrit. „Ei,” ütles ta. „Mulle aitab sellest. Jaime lõi maha kolm sinu meest ja sina viis tema oma. Nüüd olgu sellel lõpp.”

      „Kas see on sinu arusaam õiglusest?” ägestus Ned. „Kui nii, siis on mul hea meel, et ma pole enam sinu Käsi.”

      Kuninganna kiikas oma mehe poole. „Kui ükski mees oleks julgenud mõne Targaryeniga nii rääkida, nagu tema sinuga…”

      „Kas sa pead mind Aeryseks?” katkestas Robert teda.

      „Ma pidasin sind kuningaks. Jaime ja Tyrion on kõigi abieluseaduste ja meie sugulussidemete kaudu sinu vennad. Starkid kihutasid esimese minema ja võtsid teise vangi. See mees teotab sind igal hingetõmbel, sina aga ainult passid vaguralt ja küsid, kas tal jalg valutab ja kas ta veini soovib.”

      Roberti nägu oli vihast tumedaks tõmbunud. „Kui mitu korda ma pean sulle ütlema, et sa oma keelt talitseksid, naine?”

      Cersei ilme oli üksainus suur põlgus. „Jumalad on meid sinuga tõeliselt narriks teinud,” ütles ta. „Õigupoolest peaksid sina kandma seelikuid ja mina soomusrüüd.”

      Viha tõttu näost lilla kuningas äigas oma naisele ränga tagantkäehoobi vastu põske. Cersei Lannister komistas vastu lauda ja kukkus raskelt, kuid ei iitsatanudki. Tema sihvakad sõrmed puudutasid põske, kus sile valev nahk juba punetama lõi. Oli ilmne, et homme on pool ta nägu sinine. „Ma kannan seda kui aumärki,” teatas ta.

      „Kanna seda vaikides, muidu autasustan ma sind veel kord,” ähvardas Robert. Ta hõikas valvurit. Kambrisse astus ser Meryn Trant, pikk ja morn oma valges turvises. „Kuninganna on väsinud. Saatke ta tema magamiskambrisse.” Rüütel aitas Cersei jalule ja juhatas ta sõnagi lausumata välja.

      Robert sirutas käe pudeli järele ja valas oma peekri uuesti täis. „Näed, mida ta minuga teeb, Ned.” Kuningas võttis istet, veinipeeker peos. „Minu kallis naine. Minu laste ema.” Tema raev oli nüüd lahtunud, Ned nägi tema silmis kurbust ja ehmatust. „Ma ei oleks pidanud teda lööma. See ei olnud… see ei olnud kuninglik tegu.” Ta heitis pilgu oma kätele, nagu ei tunnistaks ta neid päris omaks. „Ma olen alati tugev olnud… keegi pole suutnud mulle vastu seista, mitte keegi. Aga kuidas sa võitled sellega, keda sa lüüa ei saa?” Kuningas vangutas hämmeldunult pead. „Rhaegar… Rhaegar võitis, olgu ta neetud. Ma tapsin ta, Ned, ma virutasin ora otse läbi selle musta soomusrüü tema musta südamesse ja ta heitis mu jalge ees hinge. Sellest loodi laule. Ja ometi jäi tema võitjaks. Temal on nüüd Lyanna ja minul Cersei.” Kuningas rüüpas oma peekri tühjaks.

      „Majesteet,” ütles Ned Stark, „me peame rääkima…”

      Robert surus sõrmeotsad oimukohtadele. „Mul on rääkimisest surmani villand. Homme lähen ma kuningalaande jahile. See, mis sul öelda on, võib oodata, kuni ma tagasi jõuan.”

      „Kui jumalad on armulised, siis olen ma siit juba läinud, kui sa tagasi jõuad. Sa käskisid mul tagasi Talitundrusse minna, kas mäletad?”

      Robert tõusis püsti, käsi ühe voodisamba küljes, et ennast tasakaalus hoida. „Jumalad on harva armulised, Ned. Võta, see on sinu oma.” Ta tõmbas oma mantli voodritaskust raske käekujulise hõbepandla ja viskas selle voodile. „Meeldib see sulle või ei, aga sa oled minu Käsi, tont sind võtku. Ma ei luba sul lahkuda.”

      Ned võttis hõbepandla kätte. Oli ilmne, et tal pole mingit valikut. Tema jalg tuikas ja ta tundis ennast abituna nagu laps. „Targaryeni tüdruk…”

      Kuningas ägises. „Seitse põrgut, ära hakka jälle temaga pihta. See asi on otsustatud. Ma ei taha sellest rohkem kuulda.”

      „Miks sa mind oma Käeks tahad, kui sa minu nõu kuulda ei võta?”

      „Miks?” Robert naeris. „Miks mitte? Keegi peab ju seda neetud kuningriiki valitsema. Pane see märk rinda, Ned. See sobib sulle. Ja kui sa selle mulle veel üks kord näkku viskad, siis vannun sulle, et ma panen selle neetud värkstüki Jaime Lannisterile rinda.”

      CATELYN

      Idataevas oli roosa ja kullakarva, kui päike Arryni oru kohale tõusis. Catelyn Stark toetus kätega peenelt tahutud kivirinnatisele oma akna taga ja jälgis valguse võidukäiku. Maailm tema all värvus mustast sügavsiniseks ja siis roheliseks, kui koit üle nurmede ja metsade hiilis. Alyssa Pisaratest, mille lummutislik veevool üle mäeturja sööstis ja mööda Hiiglase Piigi kaljuseina pikka langemist alustas, kerkis valendav udu. Catelyn tundis näol peenikest veepihu.

      Alyssa Arryn oli oma mehe, oma vendade ja kõigi oma laste tapmist pealt näinud, kuid ei olnud ometi eluajal ühtegi pisarat valanud. Nii otsustasid jumalad pärast tema surma, et ta ei pea saama rahu enne, kui tema silmavesi niisutab Oru musta mulda, kuhu olid maetud need, keda ta kunagi armastas. Alyssa surmast oli nüüd möödas juba kuus tuhat aastat ja ikka veel polnud ükski piisk sellest voolust kaugele alla orupõhja jõudnud. Catelyn


Скачать книгу