Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
Hunter. „Seisa ja võitle, argpüks!” Teised hääled toetasid teda.
Catelyn vaatas ser Rodriku poole. Tema mõõgameister raputas napilt pead. „Ta tahab, et ser Vardis talle peale käiks. Soomusrüü ja kilbi raskus väsitavad ära ka kõige tugevama mehe.”
Catelyn oli peaaegu iga päev vaadanud, kuidas mehed mõõgavõitlust harjutavad, oli omal ajal pealt näinud pooltsada turniiri, kuid see siin oli midagi muud, midagi ohtlikumat: tants, kus vähemgi komistus tähendas surma. Ja seda vaadates meenus Catelyn Starkile üks teine kahevõitlus ühest teisest ajast, nii eredalt, nagu oleks see olnud eile.
Nad läksid vastamisi Vetevoo alumises sisehoovis. Kui Brandon nägi, et Petyr kannab ainult kiivrit ja rinnaplaati ja rõngassärki, võttis ta enamiku oma turvisest maha. Petyr oli palunud Catelynilt lembusemärki, mida ta kanda võiks, kuid Catelyn oli talle ära öelnud. Tema kõrgeauline isa oli ta Brandon Starkile lubanud ja talle andiski Catelyn oma märgi – helesinise käesalli, millele ta oli tikkinud Vetevoo hüppava forelli. Seda Brandonile pihku pistes anus ta meest: „Ta on lihtsalt üks rumal poisike, kuid ma olen teda armastanud nagu venda. Tema surm kurvastaks mind.” Ja tema kihlatu oli talle Starkide jahedate hallide silmadega otsa vaadanud ja lubanud, et ta ei tapa poissi, kes Catelyni armastab.
See võitlus sai läbi enne, kui õieti alatagi jõudis. Brandon oli täiseas mees ja ta tõrjus Pisinäpu üle sisehoovi ja kaldatrepist alla, teda igal sammul hoopidega üle külvates, kuni poiss jalgadel vaarus ja kümmekonnast haavast veritses. „Alistu!” hõikas Brandon mitu korda, kuid Petyr ainult raputas pead ja võitles süngelt edasi. Viimaks, kui jõevesi neile juba poolde säärde ulatus, lõpetas Brandon võitluse ränga tagantkäehoobiga, mis lõikus läbi Petyri rõngasrüü ja nahkvammuse pehmesse ihusse roiete all – nii sügavale, et Catelyn oli kindel, et haav on surmav. Maha langedes vaatas Petyr tema poole ja pomises „Cat,” hele veri soomustatud sõrmede vahelt voolamas. Catelyn ei oleks uskunud, et ta seda ikka veel mäletab.
See oligi viimane kord, kui ta Petyri nägu nägi… kuni selle päevani, mil ta Kuningalinnas mehe ette viidi.
Möödus kaks nädalat, enne kui Pisinäpp niipalju kosus, et Vetevoolt lahkuda, kuid isa ei lubanud Catelynil minna torni, kus Petyr voodis lamas. Lysa aitas nende meistril teda ravitseda; tema oli tollal olnud leebem ja ujedam. Ka Edmure oli Petyrit vaatama läinud, kuid too oli ta minema ajanud. Catelyni vend oli kahevõitluse ajal olnud Brandoni kilbikandjaks ja Pisinäpp ei suutnud seda talle andestada. Niipea kui Petyr oli piisavalt kosunud, et teda sai liigutada, saatis isand Hoster Tully ta kinnises kandetoolis ära Sõrmedele, sellele tuulisele kaljuneemele, kus ta sündinud oli, et ta seal lõplikult paraneks.
Terast raiuva terase kõlin rebis Catelyni järsult minevikust välja. Ser Vardis ründas ägedalt Bronni, talle nii mõõga kui kilbiga peale käies. Rändsõdur rüsis tahapoole, iga lööki tõrjudes, nõtkelt üle kivide ja juurte astudes, pilku vastasest kordagi lahti laskmata. Catelyn nägi, et ta on kiirem; rüütli hõbetatud mõõk ei ulatunud kordagi temani, Bronni inetu hall relv aga raius ser Vardise õlaplaadi sisse sälgu.
Lühike võitlusetuhin katkes sama kärmelt, nagu oli alanudki, kui Bronn kõrvale astus ja nutva naise raidkuju taha põikas. Ser Vardis tegi torke sinna, kus ta oli olnud, ja Alyssa valeva marmorreie küljest lendas sädemeid.
„Nad ei võitle hästi, ema,” kaebas Kotkapesa isand. „Ma tahan, et nad võitleksid.”
„Küll nad võitlevad, kullake,” rahustas ema teda. „See rändsõdur ei saa terve päeva eest ära joosta.”
Mõned isandad Lysa terrassil heitsid oma veinipeekreid uuesti täis valades virilalt nalja, kuid aia teises küljes jälgisid Tyrion Lannisteri erinevat värvi silmad eestvõitlejaid nii, nagu oleksid nad ainsad inimesed kogu maailmas.
Bronn sööstis raidkuju tagant kärmelt välja, jällegi vasakule liikudes, ja andis rüütli katmata parema külje pihta kahekäelöögi. Ser Vardis tõrjus, kuid kohmakalt, ja rändsõduri mõõk sähvas üles tema pea pihta. Metall kumises ja üks pistrikutiib rõlksatas pooleks. Ser Vardis taganes kindluse mõttes pool sammu ja tõstis kilbi. Tammelaastud lendasid, kui Bronni mõõk puust kaitsemüüri raius. Rändsõdur astus veel kord vasakule, kilbist eemale, ja tabas ser Vardist kõhtu, nii et tema mõõga habemenoana vahe tera lõikas rüütli turvisesse heleda kriimu.
Ser Vardis võttis tahapoole toetatud jalalt hoogu ja tema hõbedane mõõk joonistas raevuka langeva kaare. Bronn äigas mõõga kõrvale ja keksis eemale. Rüütel põrkas vastu nutvat naist, nii et kuju oma alusel vankuma lõi. Ta vaarus tagasi, pea sinna-tänna pöördumas, et oma vaenlast näha. Visiiri kitsas silmapilu ahendas tema vaatevälja.
„Teie taga, ser!” hüüdis isand Hunter, kuid liiga hilja. Bronn lõi kahekäehoobi alla ja tabas ser Vardise mõõgakäe küünarnukki. Liitekohta kaitsev õhuke emaileeritud metall prõksatas. Rüütel ümatas ja pöördus, vaevaliselt mõõka tõstes. Sedapuhku Bronn ei taganenud. Mõõgad vihisesid vastamisi ja nende terase laul täitis aia ning kajas Kotkapesa valgetelt tornidelt vastu.
„Ser Vardis on haavatud,” lausus ser Rodrik tõsisel häälel.
Catelynile polnud vaja seda öelda; tal olid endal silmad peas ja ta nägi heledat vereniret, mis mööda rüütli kätt voolas, märga läiget küünarnukiliite sisemuses. Iga tõrje oli nüüd pisut aeglasem ja pisut madalam kui eelmine. Ser Vardis pööras külje vaenlase poole, püüdes lööke mõõga asemel kilbiga tõrjuda, kuid Bronn lipsas tema vastasküljele, kärmelt nagu kass. Tundus, nagu oleks rändsõdur jõudu juurde saanud. Tema löögid hakkasid nüüd jälgi jätma. Sügavad läikivad reiad valendasid üle kogu rüütli turvise – tema paremal reiel, nokaga kiivril, risti-rästi rinnaplaadil, üks pikk sälk tema soomuskrae esisel. Kuu ja pistrikuga rondell ser Vardise parema käsivarre kohal oli puhtalt pooleks raiutud ja ripendas rihma otsas. Pealtvaatajad kuulsid tema hingeldamist, mis kähinal läbi näokatte õhuaukude tungis.
Olgugi kõrkusest pimestatud, mõistsid isegi Oru rüütlid ja isandad, mis seal all aias sünnib, kuid Catelyni õde ei mõistnud seda. „Küllalt, ser Vardis!” hõikas emand Lysa alla. „Tehke talle nüüd lõpp, mu lapsuke hakkab ära väsima.”
Ja ser Vardis Egeni auks olgu öeldud, et ta jäi oma emanda käsule truuks – kuni viimase hetkeni. Ühel hetkel vaarus ta tagasi, oma räsitud kilbi taga poolküürus; järgmisel hetkel ta ründas. See äkiline sõge sööst tabas Bronni ootamatult. Ser Vardis paiskus talle otsa ja virutas rändsõdurile kilbiservaga näkku. Bronn oleks peaaegu – peaaegu – tasakaalu kaotanud… ta vaarus tahapoole, komistas ühe kivi otsa ja haaras nutvast naisest kinni, et mitte kukkuda. Kilbi kõrvale heitnud, sööstis ser Vardis talle järele, mõõk kahe käega üles tõstetud. Tema parem käsi oli nüüd küünarnukist sõrmedeni verine, kuid tema viimane metsik löök oleks Bronni kaelast nabani lõhki raiunud… kui rändsõdur oleks seda ootama jäänud.
Kuid Bronn nõksatas tagasi. Jon Arryni kaunilt graveeritud hõbedane mõõk põrkas nutva naise marmorküünarnukilt tagasi ja murdus kolmandiku kõrguselt pooleks. Bronn surus õla vastu raidkuju selga. Alyssa Arryni luitunud raidkuju vankus ja langes vägeva mürina saatel maha ja ser Vardis Egen jäi selle alla.
Silmapilgu pärast oli Bronn tema juures ja lõi purunenud rondeeli jäänused jalaga kõrvale, paljastades nõrga koha käsivarre ja rinnaplaadi vahel. Ser Vardis lamas nutva naise murdunud torso alla kiilutuna külili maas. Catelyn kuulis rüütli ägamist, kui rändsõdur mõõga kahe käega üles tõstis ja selle siis kogu oma kehajõuga läbi vastase roiete surus. Ser Vardis Egen vappus ja jäi liikumatuks.
Kotkapesa kohal lasus vaikus. Bronn kiskus endal poolkiivri peast ja lasi sellel rohule kukkuda. Kohas, kuhu kilp oli teda tabanud, oli ta huul verine ja lõhki ja tema süsimustad juuksed olid higist läbimärjad. Ta sülitas suust ühe murdunud hamba.
„Kas see on nüüd läbi, ema?” küsis Kotkapesa isand.
Ei, tahtis Catelyn talle öelda, nüüd kõik alles algab.
„Jah,” vastas Lysa mornilt, hääl sama külm ja elutu nagu tema relvasalga pealik.
„Kas