Troonide mäng. II raamat. George R. R. Martin
ainult iseennast. Ta ise nõudis kohut kahevõitluse läbi.”
„Emand Lysa ei oleks kuidagi saanud sellest auväärselt keelduda, isegi kui ta seda tahtnud oleks,” inises isand Hunter vaevaliselt.
Teistele tähelepanu pööramata keskendus Catelyn oma õele. „Ära unusta, et Tyrion Lannister on minu vang.”
„Ja sina ära unusta, et kääbus tappis minu abikaasa!” Lysa tõstis häält. „Ta mürgitas Kuninga Käe ja jättis mu pisikese isatuks ja nüüd peab ta selle eest maksma!” Lysa pöördus tuhinal, nii et ta seelikud keerlema lõid, ja sammus üle terrassi eemale. Ser Lyn ja ser Morton ja teised kosilased noogutasid jahedalt vabanduseks ning järgnesid talle.
„Mis te arvate, kas ta tegi seda?” küsis ser Rodrik Catelynilt vaikselt, kui nad olid kahekesi jäänud. „Ma mõtlen, mõrvas isand Joni? Paharet eitab seda endiselt ja väga ägedalt…”
„Ma usun, et Lannisterid tapsid isand Arryni,” vastas Catelyn, „kuid ma pole põrmugi kindel, kas seda tegi Tyrion või ser Jaime või kuninganna või nad kõik koos.” Talitundrusse saadetud kirjas oli Lysa maininud Cerseid, kuid nüüd näis ta kindel olevat, et tapjaks oli Tyrion… võib-olla selletõttu, et kääbus oli siin, kuninganna aga kättesaamatult Punase Kantsi müüride taga, siit mitusada penikoormat lõuna pool. Catelyn tundis peaaegu kahetsust, et ta ei olnud õe kirja enne läbilugemist ära põletanud.
Ser Rodrik näppis oma habet. „Mürk… jah, see võiks tõesti olla kääbuse töö. Või Cersei. Öeldakse, et mürk on naiste relv, ärge pange pahaks, mu emand. Kuningatapja aga… Ta ei meeldi mulle sugugi, kuid tema pole sedasorti mees. Veri tema kullatud mõõga teral on talle liiga südamelähedane vaatepilt. Oli see siis mürk, mu emand?”
Catelyn kortsutas pisut kimbatuses olles kulmu. „Kuidas muidu nad said nii teha, et see loomuliku surma moodi välja näeks?” Tema taga kriiskas isand Robert vaimustusest, kui üks rüütlinukk teise pooleks raius, nii et punane saepuru joana terrassile valgus. Catelyn heitis pilgu oma õepojale ja ohkas. „Poiss on täiesti kasvatamata. Ta ei saa kunagi nii tugevaks, et valitseda, kui teda mõneks ajaks ema juurest ära ei võeta.”
„Tema kõrgeauline isa oli teiega sama meelt,” kõlas hääl tema kõrval. Catelyn pöördus ja nägi meister Colemoni, veinipeeker käes. „Ta kavatses poisi Lohekivile kasulapseks saata, kas teate… oi, aga ma lobisen ülearu.” Meistri kõrisõlm laia meistrikee all jõnksatas ärevalt. „Ma olen vist liiga palju isand Hunteri oivalist veini joonud. Eelseisev verevalamine kisub mul närvid üleni pingule…”
„Te eksite, meister,” lausus Catelyn. „Casterly Kaljule, mitte Lohekivile, ja see korraldus tehti pärast Käe surma, ilma minu õe nõusolekuta.”
Meistri pea naeruväärselt pika kaela otsas nõksatas nii jõuliselt, et tundus lausa, nagu oleks temagi nukk. „Palun väga vabandust, mu emand, aga isand Jon ise…”
Kusagil allpool kõlas vali kellalöök. Nii kõrged isandad kui teenijapiigad jätsid oma asjatoimetused pooleli ja liikusid rinnatise juurde. All tõid kaks taevassinistes mantlites vahimeest välja Tyrion Lannisteri. Kotkapesa tüse seitsmik viis ta aia keskele, kus seisis raidkuju – valgest soonilisest marmorist tahutud nuttev naine, kes kahtlemata pidi kujutama Alyssat.
‘”Paha väike mees,” sõnas isand Robert kihistades. „Ema, kas ma võin ta lendama saata? Ma tahan näha, kuidas ta lendab.”
„Hiljem, mu kullake,” lubas Lysa.
„Enne kohus,” venitas ser Lyn Corbray, „siis hukkamine.”
Hetk hiljem ilmusid aia vastaskülgedel nähtavale mõlemad eestvõitlejad. Rüütlit saatsid kaks noort kilbikandjat, rändsõdurit Kotkapesa mõõgameister.
Ser Vardis Egen oli pealaest jalatallani terasega kaetud – ta kandis soomussärgi ja polsterdatud aluskuue peal rasket plaatturvist. Õrnu liitekohti käte ja rinna vahel kaitsesid suured ümarad rondellid, mida kattis Arrynite koja kuu ja pistrikuga vapi värvides emailikiht – kreemjas ja sinine. Vööst poole reieni ulatusid koorikmetallist kaitseribad, kõri ümber aga oli jäme soomuskrae. Tema kiivri oimukohtadest küünitusid esile pistrikutiivad ja tema visiir meenutas kujult teravatipulist metallnokka, milles oli kitsuke vaatepilu.
Bronni kaitserüü oli nii kerge, et ta tundus rüütli kõrval peaaegu alasti. Tal oli parknahast vammuse peal ainult must õlitatud rõngassärk, peas ümmargune ninakaitsega terasest poolkiiver ja rõngaskaaper. Tema jalgadele pakkusid pisut kaitset kõrged terasest säärekaitsetega nahksaapad ja tema kindasõrmede külge olid õmmeldud mustast rauast litrid. Ometi täheldas Catelyn, et rändsõdur on oma vastasest peajagu pikem, pikema käeulatusega… ja välimuse järgi otsustades viisteist aastat noorem.
Nad põlvitasid nutva naise ees rohule, näod vastamisi, Lannister nende vahel. Seitsmik võttis oma vööl rippuvast pehmest riidest kotist paljutahulise kristallkuuli. Ta tõstis selle kõrgele pea kohale ja valgus murdus. Üle Pahareti näo tantsisid vikerkaared. Kõrgel pühalikul laulval häälel palus seitsmik jumalaid, et nad alla vaataksid ja oleksid toimuva tunnistajaks, leiaksid selle mehe hingest tõe ja kingiksid talle elu ja vabaduse, kui ta on süütu, või saadaksid surma, kui ta on süüdi. Tema hääl kajas ümberkaudsetelt tornidelt vastu.
Kui viimane kaja oli hääbunud, langetas seitsmik oma kristalli ja lahkus kiiruga. Tyrion kummardas ettepoole ja sosistas Bronnile midagi kõrva, enne kui valvurid ta kõrvale viisid. Rändsõdur tõusis naerdes ja äigas oma põlvelt rohukõrre.
Robert Arryn, Kotkapesa Isand ja Oru Kaitsja, niheles kärsitult oma kõrgel istmel. „Millal nad võitlema hakkavad?” küsis ta virilalt.
Üks ser Vardise kilbikandjatest aitas rüütlil jalule tõusta. Teine tõi talle ligi nelja jala kõrguse kolmnurkse kilbi – raskest tammepuust, raudnuppudega üle löödud. Kannupoisid kinnitasid selle rihmaga tema vasaku käsivarre külge. Kui Lysa mõõgameister Bronnile samasugust kilpi pakkus, sülitas rändsõdur maha ja viipas keeldumise märgiks. Tema lõuga ja põski kattis kolmepäevane kare must habe, kuid see ei olnud ajamata jäänud mitte habemenoa puudumise tõttu; tema mõõgatera kardetav helk kõneles terasest, mida on iga päev tundide kaupa ihutud ja mis on nüüd nii terav, et seda ei või puutudagi.
Ser Vardis sirutas kinnastatud käe välja ja tema kannupoiss asetas talle pihku kauni kahe teraga mõõga. Terale graveeritud hõbedane ornament kujutas mägitaevast; mõõganupp oli pistrikupea, kaitseraud tiibade kujuline. „Ma lasin selle mõõga valmistada Kuningalinnas Joni jaoks,” kuulutas Lysa uhkelt oma külalistele, kes jälgisid, kuidas ser Vardis proovilöögi tegi. „Ta kandis seda iga kord, kui ta kuningas Roberti asemel Raudtroonil istus. Kas see pole kena? Minu meelest on see väga sobilik, et meie võitleja Joni eest tema enda mõõgaga kätte tasub.”
Hõbedane graveeritud mõõk oli kahtlemata ilus, kuid Catelynile tundus, et ser Vardise enda mõõk oleks talle käepärasem olnud. Kuid ta ei kostnud midagi; ta oli tüdinud viljatust nääklemisest õega.
„Las nad hakkavad võitlema!” hüüdis isand Robert.
Ser Vardis pöördus näoga Kotkapesa isanda poole ja tõstis tervituseks mõõga. „Kotkapesa ja Oru eest!”
Tyrion Lannister oli pandud istuma rõdule aia vastasküljel, tema kõrval kahel pool seisid valvurid. Bronn pöördus tema poole ja saluteeris põgusalt.
„Nad ootavad sinu käsku,” ütles emand Lysa oma kõrgeaulisele pojale.
„Võidelge!” kisendas poiss, värisevate kätega oma tooli külge klammerdudes.
Ser Vardis pööras ennast ja tõstis oma raske kilbi. Bronn pöördus näoga tema poole. Nende mõõgad põrkasid kõlinal vastamisi – korra, kaks, kolm. Rändsõdur taganes sammu. Rüütel järgnes talle, kilpi ees varjuks hoides. Ta andis hoobi, kuid Bronn tõmbus tagasi, veidi väljapoole löögiulatust, ja hõbedane mõõk lõikas ainult õhku. Bronn liikus kaarega temast paremale. Ser Vardis pöördus ja järgnes talle, kilpi varjuks hoides. Rüütel tungis peale, jalad konarlikul maapinnal hoolikalt tuge otsimas. Rändsõdur taandus,